Usk, mis kinnitas Habakukki ja kõiki jumalakartlikke ning õigemeelseid inimesi noil raske katsumuse päevil, oli sama usk, mis hoiab ülal Jumala rahvast ka tänapäeval. Kristlasest usklik saab pimedaimatelgi hetkedel ja raskeimateski oludes toetuda kogu valguse ja väe allikale. Päev-päevalt saab usk Jumalasse uuendada tema lootust ja julgust. “Õige elab oma usust.” Jumalat teenides ei tarvitse meelt heita, kõhelda ega karta. Issand täidab ülikülluslikult Temale toetuvate inimeste suurimadki ootused. Ta annab neile tarkust nende mitmesuguste vajaduste kohaselt.
Me peame kalliks pidama ja arendama usku, millest on tunnistanud prohvetid ja apostlid – usku, mis haarab kinni Jumala tõotustest ning ootab, et Tema lahendaks asja Temale teada ajal ja viisil. Kindel prohvetlik sõna täitub lõplikult siis, kui meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus saabub kuningate Kuninga ja isandate Issandana. Ootamise aeg võib tunduda pikana, arakstegevad olukorrad võivad rõhuda hinge, paljud, keda usaldati, võivad teekonnal langeda. Kuid öelgem koos prohvetiga, kes püüdis julgustada Juudat enneolematu ärataganemise ajal: “Issand on oma pühas templis, Tema palge ees vaikigu kogu maa!” (Ha 2:20) Pidagem alati meeles rõõmustavat sõnumit: “Nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle. … aga õige elab oma usust.” (Ha 2:3.4) EGW “Prohvetid ja kuningad”
