Juuda tempel oli ehitatud tahutud kividest. Need kivid raiuti mägedest välja suure aja-, raha- ja töökuluga ning tehti oma kohale hoones sobilikuks enne, kui nad kokku pandi, nii et hoone püstitamisel ei kostunud kirve ega vasara lööke. Jumala püha templi kive ei koguta Juudamaa mägedest, vaid rahvastest, suguharudest ja keeltest. Nad pole elutu materjal, mida tuleb haamri ja meisliga ette valmistada, vaid elavad kivid, mis kiirgavad valgust. Tõekirves on nad eraldanud maailma kivimurrust ja toonud suure Meisterehitaja, templi Issanda käe alla. Tema lihvib neid oma töökojas, milleks on maailm, et kõik teravad servad ja kõverused saaksid kõrvaldatud ning nad oleksid Jumala tõega taotud, raiutud ja tasandatud, lihvitud ja puhastatud, valmis täitma oma kohta Jumala vaimulikus templis, et nad võiksid kasvada pühaks Jumala templiks.
“Laske endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.” (1Pt 2:5) Me oleme praegu Jumala töökojas ning meie aulisse templisse sobitamise protsess toimub neil prooviaja tundidel. Me ei saa olla praegu ükskõiksed, hooletud ja muretud ning keelduda patust pöördumisest, vaid me peame surema oma iseloomupuudustele ning lootma saada puhtaks ja pühaks ning meie iseloom peab saama vormitud palee jaoks sobivaks. Kui Kristus tuleb, siis on liiga hilja püha iseloomu hankida. Praegu on ettevalmistusaeg, nüüd on aeg, mil peame laskma oma puudused kõrvaldada. Nüüd on aeg, mil meie patud peavad minema kohtu ette, saama tunnistatud ja kahetsetud ning meie nimede taha peab kirjutatama andestus. EGW “Pilk ülespoole”