Kasvame armus ainult siis, kui teeme omakasupüüdmatult seda tööd, mille Kristus on meile määranud – kui püüame oma võimete kohaselt olla abiks ja õnnistuseks neile, kes vajavad abi, mida meie saame neile anda. Jõud tuleb harjutamisest; tegutsemine on just samasugune elutingimus. Need, kes püüavad kristlikku elu säilitada vaid Jumala armust tulenevaid õnnistusi passiivselt vastu võttes, tegemata midagi Kristuse heaks, sarnanevad neile, kes ainult söövad ega tee tööd. Nagu füüsilises, nii ka vaimses maailmas johtub tegevusetusest mandumine ja laostumine. Inimene, kes keelduks kasutamast oma jäsemeid, kaotaks peagi jõu neid kasutada. Samuti kristlane, kes ei kasuta Jumalalt saadud võimeid, pole mitte ainult võimetu kasvama Kristuses, vaid ta kaotab ka selle jõu, mis tal enne oli. EGW “Tee Kristuse juurde”
