Sära elava hiilgusega
Kristlased on Kristuse kalliskivid, ostetud lõpmatult suure hinna eest. Nad peavad särama eredalt Tema heaks, levitades Tema armsuse valgust. Ja nad peavad alati meele pidama, et kogu sära, mis kristlase iseloomul on, on saadud Õiguse Päikeselt.
Kristuse kalliskivide sära sõltub lihvimisest, mis neile osaks saab. Jumal ei lihvi meid vägisi. Meile on antud otsustada, kas saame lihvitud või jääme lihvimata. Kuid igaüks, kes osutub olema väärt koha jaoks Issanda templis, peab alistuma lihvimisprotsessile. Ta peab olema nõus, et tema iseloomu teravad nurgad eemaldatakse, et ta võiks olla ilusa kujuga ja kaunis, sobilik esindama Kristuse iseloomu täiuslikkust. …
Väärtusetu materjali juures ei viida jumalik Tööline palju aega. Ainult väärtuslikke kalliskive lihvib Ta palee jaoks sobivaks. Ta eemaldab haamri ja meisliga tahumatud nurgad, valmistades meid niiviisi koha jaoks Jumala templis. See protsess on karm ja proovile panev. See haavab inimlikku uhkust. Kristus lõikab sügavale inimese kogemusse, milles inimene oma eneseusalduses peab end täielikuks, ning võtab iseloomust ära eneseülendamise. Ta kõrvaldab liigse pinna, paneb kivi lihvketta juurde ja surub selle vastu, et kõik karedus võiks maha kuluda. Seejärel näeb Meister kalliskivi vastu valgust hoides selles oma kuju peegeldust ja see kuulutatakse Tema templis kohta väärivaks.
Olgu õnnistatud kogemus, ükskõik kui ränk, mis annab kivile uue väärtuse, võimaldades sel elava hiilgusega särada! …
Kuna Kristus tunneb inimiseloomu täielikult, sobib Ta nendega tegelema. Jumal teab, kuidas iga hinge kohelda. Ta ei hinda nii nagu inimene. Ta tunneb selle materjali tõelist väärtust, mille kallal Ta töötab. EGW “Pilk ülespoole”
Kõigekõrgem valitseb
Aadam oli Looja asevalitseja. Ta ei olnud sõltumatu valiteja. Maa kuulub Jumalale ja Jumal on andnud kõik Pojale.
Aadam pidi valitsema Kristuse alluvuses. Kui Aadam loovutas oma valitsuse Saatanale, jäi Kristus ikkagi tõeliseks Kuningaks. Just nii nagu Issand oli öelnud kuningas Nebukadnetsarile: “Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab”. (Tn 4:29b) EGW “Ajastute igatsus”
Usus edasiminek
Oma töö edasiviimisel ei tee Issand alati oma sulaste ees teed tasaseks. Mõnikord paneb Ta proovile oma rahva usalduse, viies nad olukorda, kus nad on sunnitud edasi minema vaid usus. Sageli lubab Ta neil jõuda kitsikusse ja käsib neil minna edasi olukorras, kus nende jalad näivad puudutavat Jordani vett. Kui siis sellises olukorras Tema sulaste palved Tema poole tõsises usus üles tõusevad, avab Jumal nende ees tee ning viib nad avaratele tööpõldudele.
Kui Jumala käskjalad tunnevad oma vastutust Issanda viinamäe nende osade suhtes, mis veel abi vajavad, ning väsimatult oma Meistri vaimus hingede pöördumiseks töötavad, siis valmistavad Jumala inglid neile tee ning nad varustatakse töö edasiviimiseks vajalike vahenditega. EGW “Apostlite teod”
Hinnaline and
Meile antud elu kaudu avaldub Jumala armastus. See on and, mille Jumal on meie hoolde usaldanud. Kui vaadata seda Jumala Poja pühas valguses, näeme, et see on väga hinnaline and.
See and väljendab meie kuuluvust Jumalale. Kuulume kahekordselt Talle – esimest korda saime Tema omaks loomisel, teist korda siis, kui Kristus meid ristil lunastas. Me ammutame oma elujõudu Jumalalt. Tema on Looja ja kõige elava Autor. Temalt saame ka igavese elu, mida Ta tahaks anda kõigile enda näo järgi loodud olevustele. EGW “Usk, millest ma elan”
Õige patukahetsus
Eneseõigustamise vaim on pärit valede isalt ja seda on ilmutanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud jumalik Vaim ja need pole Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Need, kes selliselt oma süüd tunnistavad, mõistetakse õigeks, Jeesus esitab oma vere, mille ta on valanud, kahetseva hinge kaitseks. Kõik Jumala Sõnas esinevad õige meeleparanduse ja alandumise näited ilmutavad sellist ülestunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega püüet ennast õigustada. EGW “Tee Kristuse juurde”
Usk, mis päästab
Usk, mis toob pääste, ei ole juhuslik usk. See pole ka ainult mõistuslik nõustumine. See on uskumine, mis on juurdunud südames; mis võtab Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mis kinnitab, et Kristus võib päästa ka kõige halvemad, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu. Kui keegi usub, et Jeesus päästab küll teisi, kuid ei päästa teda, pole tegemist eheda usuga; kuid kui inimene haarab kinni Kristusest kui ainsast päästelootusest, ilmneb tõeline usk. Selline usk paneb selle omaniku kõigest hingest kiinduma Kristusesse. Sellise inimese mõistus on Püha Vaimu kontrolli all ning tema iseloom kujundatakse ümber jumaliku iseloomu sarnaseks. Tema usk pole surnud usk, vaid usk, mis tegutseb armastuse kaudu, juhib teda vaatlema Kristuse ilu ning muudab iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks.
Kogu see töö on algusest lõpuni Issandast. Hukkuv patune võib öelda: “Ma olen kadunud patune, kuid Kristus tuli otsima ja päästma, mis oli kadunud. Ta ütleb: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Ma olen patune ja Tema suri Kolgata ristil, et päästa mind. Hetkekski enam ei pea ma olema päästmata. Ta suri ja tõusis jälle üles minu õigeksmõistmiseks ning Ta päästab mu nüüd. Ma võtan vastu andestuse, mille Ta on tõotanud.” EGW “Tõeline uussünd”
