Otsides Jumalat
See, kel on kuulekas süda, mis on valmis Jumala tahet täitma, ei võta tõde üksnes rõõmsalt vastu, vaid püüab ka innukalt tõde kui peidetud varandust otsida.
Ta (otsiv süda) tuleb Pühakirja juurde alandliku ja õpetatava meelsusega; ta püüab mõista, kuidas ta saaks valguses käia, ja ütleb: “Issand, mida sa tahad, et ma teeksin?” Ta on valmis ohverdama kõik, kui vaja, et jõuda kooskõlla Jumala tahtega. EGW “Te saate väe”
Näide Eliisast
Me võime prohvet Eliisa kogemusest õppida väärtuslikke õppetunde. Issand valis Eliisa Eelija abiliseks ning ta jäi katsumustes ja proovides oma kohustusele ustavaks. Ta oli valmis olema seal, kuhu Issand juhib, ja tegema seda, mida Issand käsib. Ta ei püüdnud kõrvale hoiduda kõige tagasihoidlikumast teenistusest, vaid oli ustav nii väiksemate kui ka suuremate kohustuste täitmisel. Ta oli alati valmis teenima igas positsioonis, mida Jumal talle näitas, ükskõik kui vastuvõetamatu võis see olla tema loomupärastele kalduvustele. Ning igal sammul õppis ta alandlikkuse ja teenimise õppetunde.
“Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see lahknes siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda. Ja kui nad olid üle (Jordani) jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: “Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!” Ja Eliisa ütles: “Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!”” (2Kn 2:8. 9).
Eliisa ei palunud ilmalikku au ega kõrget kohta selle maa suurte meeste hulgas. Ta igatses kahekordset osa vaimust, mida Jumal oli andnud sellele, keda Ta kavatses austada taevassevõtmisega. Eliisa teadis, et mitte miski peale kahekordse osa vaimust, mis hingas Eelija peal, ei oleks suutnud muuta teda Eelija kohale sobivaks, sest Eelijal olid eaga kaasnevad kogemused ja tarkus, mida ei saanud mingil moel nooremale edasi anda.
Kui sulle oleks niisugune küsimus esitatud, mida sa oleksid vastanud? Mis on sinu südame suurim soov, kui sa asud Jumalat teenima? EGW “Pilk ülespoole”
Üleskutsuv tsitaat Piiblist
Imepärane elu
Imepärane elu täidab kogu loodust – elu, mis hoiab ülal lugematuid maailmu terves mõõtmatus universumis; elu, mis peitub pisikeses suvetuules lendlevas putukas; elu, mis annab lennuhoo pääsukesele ja toidab kaarnaid; elu, mis paneb pungad õide puhkema ja õied vilja kandma.
Seesama loodust ülalhoidev vägi tegutseb ka inimeses. Südame tööd juhtivad seadused, mis reguleerivad elu voolamist kehas, on sellesama vägeva Targa seadused, kellel on õigus inimhinge üle kohut mõista. Temast lähtub kõik elu. Vaid kooskõla Jumalaga aitab meil leida tõelist elu. Kõik Tema loodud olendid kogevad sama elu, mida hoiab alles Jumalalt tulev elujõud; elu, mida saab elada kooskõlas Jumala tahtega. Tema füüsilistest, vaimsetest või moraalsetest seadustest üleastumisega viime endid välja kooskõlast universumiga. …
Sellele, kes õpib tõlgendama looduse õpetusi, avaneb kogu loodus; maailmast saab õpik ja elust kool. Inimese ühtsus looduse ja Jumalaga, Jumala seaduse ülivõimsus ja patu tagajärjed ei jäta puudutamata mõistust ega vormimata iseloomu. EGW “Usk, millest ma elan”








