Toit ja jook
Need, kelle südames elab usu kaudu Jeesus, on tegelikult vastu võtnud Püha Vaimu. Iga inimene, kes võtab Jeesuse oma isiklikuks Päästjaks, saab sama kindlalt Püha Vaimu omale Nõuandjaks, Pühitsejaks, Juhtijaks ja Tunnistajaks. Mida lähedasem usklik Jumalaga on, seda selgem on tema tunnistus ja seda võimsam on selle tagajärjel Päästja armastuse tunnistuse mõju teistele, seda enam leiab tõestust see, et ta hindab Jumala Sõna.
See on tema toit ja jook, mis rahuldab janust hinge. Ta hindab eesõigust õppida Jumala tahet Tema Sõnast. “Õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.” (Lk 11:28b) EGW “Te saate väe”
Nõuandja, kes näitab teed
Jumal on valmis andma oma teenritele niipalju jõudu kui nad vajavad ning tarkust, mida nõuavad erinevad elus ette tulevad olukorrad. Ta teeb enam kui kõik, et täita Teda usaldavate inimeste kõrgemaid lootusi.
Jeesus ei kutsu meid endale järgnema, et meid seejärel unustada. Kui me allutame oma elud Teda teenima, ei satu me kunagi olukorda, mida Jumal ette poleks näinud. Mis olukorras me ka iganes poleks, meil on Juht, kes meile teed näitab. Kui nõutuina me end ka ei tunneks, meil on olemas kindel Nõuandja. Milline poleks ka meie kurvastus, üksildustunne või kaotus, meil on olemas kaastundlik Sõber. Ka siis, kui me oma põikpäisuses satume valele teele, ei jäta Kristus meid maha. “Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest.” (Ps 72:12) EGW “Usk, millest ma elan”
Kuninglik perekond
“Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,” ütleb Issand, “ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks,” ütleb Kõigeväeline Issand. (2Kr 6:17.18) Missugune tõotus! See lubab, et teist saavad kuningliku perekonna liikmed, taevariigi pärijad. Kui keegi maapealsetest monarhidest austab mõnd inimest või võtab temaga ühendust, kuidas leiab see siis ajakirjanduses kajastamist ja äratab nende kadedust, kes arvavad, et neil pole nii vedanud. Kuid siin on Keegi, kes on Kuningas kõige üle, universumi Monarh, iga hea asja Looja, ja Tema ütleb meile: ma teen teist oma pojad ja tütred. Ma ühendan teid endaga, te saate kuningliku perekonna liikmeteks ja Taevakuninga lasteks.
Miks me ei peaks seda tegema, kui meil on niisugune ajend, eesõigus saada Kõigekõrgema lapseks, eesõigus nimetada taeva Jumalat oma Isaks? Kas sellest ei piisa? Ja seda te nimetate kõigest väärtuslikust loobumiseks? Kas see on loobumine kõigest, mis on omamist väärt? Ma tahan ühineda Jumala ja pühade inglitega, see on mu kõrgeim püüdlus. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Koguduse linnalaagris keskenduti tänavu laevaretkele
Põltsamaa adventkogudus korraldas ka tänavu oma linna lastele suvise linnalaagri, seekord kandis laager pealkirja „Meie laevaretk“ ning see vältas 20.–22. juunini. Osales veidi üle 30 lapse, umbes pooled neist olid koguduse lapsed.
Laagri üks korraldajaid Vallo Põldaru sõnas, et kolme päeva sisse mahtus igasuguseid tegevusi ja et läbivaks teemaks oli laeva ja merereisiga seotu. „Tavaliselt alustasime hommikut vaimuliku looga sellest, kes su laevas on, mis nad teevad, mis on nende ülesanded. Iga laps sai ülesande, mida nad hoolega täitsid.“ Laevalugudes kasutati ära nii Noa laeva lugu Piiblist kui ja Christopher Columbuse laevaretki maailma avastamisel. „Teisele laevaretkele andis Hispaania kuningas talle rohkem laevu ja ka ülesande, et mine räägi inimestele Jeesusest. Columbus ka tundis tegelikult Jeesust ja tahtist Temast teistele rääkida,“ mõtiskles Vallo.
Päeva jooksul olid erinevad meisterdustegevused, ise ehitati laeva ja vikerkaart. Laagris oli ka vaikne nurk kiriku lasteklassis, kus sai teha käelisi tegevusi. „Tüdrukutele meeldis seal väga, mõni oli seal isegi mitu tundi pärast laagri lõppemist. Kui meie koristasime, siis nemad valmistasid käepaelu,“ ütles Vallo.
Laagri kestel valmistuti laupäevaseks jumalateenistuseks, mis oli suuresti laste teha, oli näidend ja palju laule. „Õppisime tundma Noa laeva lugu ja lastel olid erinevad rollid, Noa ja tema perena osalesid ka Mikk ja Adeele. Vaatasime koos ka laagri pilte. Lastele meeldis ja vanematele meeldis.“
Laagris oli ka fotosein, kus sai teha meeleolupilte. Fotoseina juures oli laevakuju ja mullimasin. Vabal ajal võtsid lapsed omal algatusel ette erinevaid huvitavaid tegevusi: jalgpall, kettagolf, batuudihüpped, puu otsas ronimine. „Kui mõni plaanitud tegevus algas, pidime lapsi aia pealt kokku hüüdma,“ ütles Vallo.
Reede hommikul käidi ratsatalus, lapsed said tutvuda hobuste eluga ja sai ka sõita, nii hobuse seljas kui ka vankriga. Hobutalu külastamine oli samuti laagri teemaga seotud, kuna vanasti võeti retki ette ka hobustega.
Laagri keskne teema oli laevareisi meeskonna koostöö tähtsus ja vahendid, mis aitavad eesmärgini jõuda. Vallo kirjeldas, et tal oli terve esimese päeva seljas päästevest ja alles kolmandal päeval selgus, miks. „Vastuse said nad alles kolmandal päeval. Ja see pani mind mõtlema, et samasugune ülesanne on meil kristlastena: paista silma ja luua olukordi, et küsitaks: miks? Meil on maailma kurjuse vastu olemas päästerõngas, meil on teadmised ja töövahendid, et uppuvaid inimhingi päästa. Meil tuleb inimesi Noa sarnaselt laevale kutsuda kuni viimase hetkeni. Ja kõik senised lastelaagrid on näidanud, et läbi laste ja nende uudishimulikkuse saab seda teha iga kogudus.”
Vallo mõtiskles küsimuse üle, miks sellist laagrit teha. „Kuna me teeme seda juba kolmandat aastat, siis me teame, et see annab väga hea võimaluse jõuda linnainimesteni, kes niisama kirikusse ei tuleks. Eesmärk on pakkuda lastele vahvat keskkonda ja see on võimalus tutvustada, mida me kirikus igal nädalal teeme. Tutvustasime ka askeldajate tegevust ja oma kirikut. Elu on näidanud, et linnalaagrist jäävad umbes pooled lapsed askeldajate tundi käima, nii tuleb 5–6 last aasta peale juurde. Ja samuti on lapsevanemaid, kes on huvitatud Piibli tõdedest, on inimesi, kes on hakanud käima väikegruppides Piiblit uurimas. See kõik on alguse saanud lastelaagrist ja seeme on kasvama pandud. See seeme ei kasva niisama, seda pinnast tuleb kohandada, seda tuleb teha sõprusega ja hoolimisega nii laste kui ka vanemate suhtes. See on Jumala usaldamise ja järgimise protsess.“
Ohvritall
Kui Jeesus tuli Jordani äärde, et lasta ennast ristida, tajus Johannes Temas sellist iseloomupuhtust, millist ta polnud kunagi enne tajunud ühegi inimese juures. /…/
Johannest liigutas sügavalt see, kui ta nägi Jeesust palvesse põlvitamas ja pisarsilmil Isalt kinnitust anumas. Kui Jumala auhiilgus Jeesust ümbritses ja hääl taevast kõlas, mõistis Johannes, et see oli märk, mille Jumal oli tõotanud. Ta mõistis, et oli ristinud maailma Lunastaja. Püha Vaim tuli Tema peale ning osutades käega Jeesusele, hüüdis ta: “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Jh 1:29)
Mitte keegi kuulajatest ja ka ütleja ise ei tajunud sõnade “Jumala Tall” tähendust. Mooria mäel oli Aabraham kuulnud oma poja küsimust: “Isa … kus on ohvritall?” Isa vastas: “Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg.” (1Ms 22:7.8) Jääras, mille Jumal varus Iisaki asemele, nägi Aabraham sümbolit Temast, kes pidi surema inimeste pattude eest. Püha Vaimu läbi oli Jesaja kasutanud Päästja kohta sama kujundit: “Teda … viiakse tappa nagu lammas … aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale.” (Js 53:7.6) Kuid Iisraeli rahvas polnud mõistnud seda õpetust. Paljud neist pidasid paganate eeskujul Jumalale toodud ohvreid andideks, mille kaudu nad lootsid lepitada jumalust. Jumal soovis õpetada neile, et Tema armastus andis anni, mis lepitab inimesed Temaga. EGW “Ajastute igatsus”
Üleskutsuv tsitaat Piiblist
“Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega.” (Hb 12:28)