Südame avamine Jumalale
Jumal kõneleb meiega läbi looduse ja ilmutuse, oma ettenägeliku juhtimise ja Vaimu mõju. Kuid sellest pole veel küllalt; ka meie peame avama temale oma südame. Vaimuliku elu ja jõu saamine eeldab tegelikku lävimist oma taevase Isaga. Meie meeled võivad olla suunatud temale, me võime mõtiskleda tema tegude, tema armu ja õnnistuste üle, kuid see ei ole veel ühendusepidamine temaga selle sõna kõige täielikumas tähenduses. Selleks et olla tõelises läbikäimises Jumalaga, peab meil olema temale midagi öelda oma elu kohta.
Palve on südame avamine Jumalale kui sõbrale. See pole vajalik mitte selleks, et Jumal saaks teada, kes me oleme, vaid et võimaldada meil vastu võtta teda. Palve ei too Jumalat alla meie juurde, vaid viib meid üles tema juurde. EGW “Tee Kristuse juurde”
Ristimine Püha Vaimuga
Me peame palvetama rohkem kui kunagi varem Püha Vaimuga ristimise pärast, sest kui üldse kunagi on aeg, mil seda ristimist vajame, siis on see praegu. Issand ei ole midagi muud nii sageli meile anda lubanud kui Püha Vaimu ja miski muu ei austa Tema nime rohkem kui selle andmine.
Kui me saame osa sellest Vaimust, siis sünnivad mehed ja naised uuesti. Kord kadunud hinged on leitud ja tuuakse tagasi. EGW “Pilk ülespoole”
Pühitsus
Pühakirjas esiletoodud pühitsus hõlmab kogu olemuse – vaimu, hinge ja ihu. Paulus palvetas tessalooniklaste eest, et nende “kogu… vaim ja hing ja ihu” säiliksid “laitmatuina meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks”. (1Ts 5:23) Teises kohas kirjutab ta usklikele: “Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks, pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks.” (Rm 12:1) Kristus ütles: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest.” Need, kes armastavad Jumalat kõigest oma südamest, soovivad anda Tema teenistusse parima oma elust ja püüavad pidevalt tuua iga oma hinge- ja ihujõu kooskõlla käskudega, mis edendavad võimet teha Tema tahtmist. EGW “Suur võitlus”
Maast taevani
Kristust kujutas redel, mida nägi Jaakob: Kristus ulatub maa peale ja samas taeva väravateni, eluläveni. Kui sellel redelil oleks jäänud maast puudu kasvõi üks aste, oleksime me olnud kadunud. Kuid Kristus tuli meie juurde. Ta võttis endale meie olemuse ja võitis, et meie võiksime võtta Tema olemuse ja võita. “Patuse liha sarnasuses” elas Ta patuta elu.
Jumalana sirutab Ta taevase aujärjeni, inimesena kummardub Ta meieni. Ta õhutab meid usu kaudu Temasse saavutama Jumala iseloomu aulisust. Sellepärast olgem täiuslikud nii nagu meie “taevane Isa on täiuslik”. EGW “Ajastute igatsus”
Õigus ja rahu
See õigus, mida Kristus õpetas, on südame ja elu kooskõla Jumala tahtega. Patused inimesed võivad saada õigeks ainult siis, kui nad usuvad Jumalasse ja on elavas ühenduses Temaga. Siis ülendab tõeline jumalakartus mõtted ja õilistab elu. Siis on sisu ja vorm kooskõlas. Siis pole jumalateenistus mõttetuks rituaaliks.
Lunastus on Jumala and usklikele, mille eest tasu ei nõuta ning mis antakse neile vaid tänu Kristusele. Murest murtud hing leiab rahu läbi usu Kristusesse ning see rahu, mille ta saab, on võrdeline tema usu ja usaldusega. Tal pole võimalik osutada oma heategudele kui lunastushinnale tema hinge eest. EGW “Usk, millest ma elan”
Oh Jumal, aita mul tõusta kõrgemale
Oled sa kunagi jälginud kotkast kartlikku tuvi püüdmas? Vaist on õpetanud tuvile, et oma röövsaagi kinnipüüdmiseks peab kotkas sellest kõrgemale õhku tõusma. Nii tõuseb tuvi üha kõrgemale ja kõrgemale taevasse, kannul kotkas, kes püüab talle järele jõuda. Asjatult. Tuvi on varjul senikaua, kuni ta ei lase millelgi peatada oma lendu või vedada teda alla, maa poole. Vääratab ta aga korra või võtab madalama lennukaare, haarab valvas vaenlane ühe hetkega ta oma küünistesse. Üha uuesti ja uuesti oleme me jälginud seda vaatepilti hinge kinni pidades ning kogu südamest väikesele tuvile kaasa elades. Kui kurvad me olnuks, nähes teda langemas ohvriks kotkale!
Meie ees seisab sõjapidamine – terve elu kestev võitlus saatana ja tema ahvatlevate kiusatustega. Vaenlane kasutab kõiki võimalikke argumente ning pettusi inimhinge võrku püüdmiseks. Elukrooni võitmiseks tuleb meil teha siiraid ning püsivaid pingutusi. Me ei tohi heita kõrvale oma sõjavarustust ega lahkuda lahinguväljalt, enne kui oleme saavutanud võidu ja võime triumfeerida oma Lunastajas.
Niikaua kuni me hoiame oma pilku püsivalt meie usu Alustajal ja Täidesaatjal, võime tunda end ohutult. Ent meie kiindumused peavad keskenduma sellele, mis on ülal ja mitte maapealsetele asjadele. Usus peame me liikuma üha kõrgemale ja kõrgemale Kristuse armu vastuvõtmisel. Mõtiskledes igal päeval Tema võrratute omaduste üle, peame me üha enam muutuma Tema aulise kuju sarnaseks. Kui me elame niisuguses ühenduses taevaga, heidab saatan oma võrke meie peale asjatult. EGW “Elu tänasel päeval”
