Jumal on tõeline
Apostel Paulus ütleb, et Jumal on meid “kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki”. (Kl 1:13) Igaüks, kes on läinud surmast ellu, võib kinnitada, “et Jumal on tõeline”. (Jh 3:33) Ta võib tunnistada: “Ma vajasin abi ja leidsin selle Jeesuses. Ta rahuldas iga vajaduse ja kustutas hinge nälja ning nüüd on Piibel mulle ilmutus Jeesusest Kristusest. Sa küsid, miks ma usun Jeesusesse? Sellepärast, et ta on minule jumalik Päästja. Miks ma usun Piiblisse? Sellepärast, et ma olen leidnud selles Jumala hääle oma hingele.” Meie südames võib olla tunnistus sellest, et Piibel on tõde, et Kristus on Jumala Poeg. Me teame, et me ei järgi meeldivalt kujundatud väljamõeldisi. EGW “Tee Kristuse juurde”
Näide Aabrahamist
Pühakiri esitab meile märkimisväärseid eeskujusid tõelisest sõbralikkusest. Aabraham oli jumalamees. Oma telki üles seades püstitas ta sinnasamasse koheselt ka ohvrialtari ning kutsus Jumalat püsivalt enda juures viibima. Aabraham oli sõbralik mees. Tema elu ei määrinud isekus, mis on nii ebameeldiv iga inimese juures ja sedavõrd vastumeelne Jumala silmis. Jälgi Aabrahami käitumist, kui tema ees seisab lahkuminek Lotist. Ehkki Lott oli tema vennapoeg, Aabrahamist palju noorem ning Aabrahamil oli maavalikul esmaõigus, viis lahkus teda loobuma oma õigusest, lastes Lotil valida enesele selle maatüki, mis tundus talle parimana. Vaata teda, kui ta tervitab kolme rändurit keskpäeva kuumuses ning kiirustab nende vajaduste eest hoolitsema. Jälgi teda taas, kui ta osaleb äritehingutes hetiidi poegadega, et osta hauaplats Saarale. Ka oma leinas ei unusta ta olemast sõbralik. Ta kummardub nende ees, ehkki on Jumala poolt austatud mees. Aabraham teadis, mis on tõeline viisakus ja kuidas on kohane käituda oma kaasinimestega.
Me peaksime olema andestavad ning alati otsima võimalusi teiste rõõmustamiseks ning nende murede ja koormate kergendamiseks õrna lahkuse ja armastuse tegudega. Need tähelepanelikud heateod, mis saavad alguse kodust, laienevad väljapoole pereringi ning suurendavad kokkuvõttes õnne. EGW “Elu tänasel päeval”
Asu Kristuse poolele
Kristus on meie Õiguse Issand. Asugem Tema poolele nüüd, kohe praegu. Kes oma hinge Jeesusele pühendab, sel pole vaja meelt heita. Meil on kõikvõimas Päästja. Jeesusele, oma usu Alustajale ja Täidesaatjale vaadates võid sa öelda: “Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest!” (Ps 46:2-4)
Tulevases elus mõistame asju, mis siin on meie jaoks suuremalt osalt segased. Me mõistame, kui tugev vastane meil oli ja kuidas Jumala inglitel oli käsk kaitsta meid, kui järgisime Jumala Sõna nõuandeid. Kristus ei ütle, et meie meri on alati rahulik. Meile tulevad rasked katsumused. See on osa meie kasvatusest, mis on vajalik tugeva, tasakaalustatud iseloomu kujundamiseks. EGW “Pilk ülespoole”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
