Proovilepanek
Issanda töö ülesehitamisel ei tee Issand alati kõike oma teenijatele selgeks. Mõnikord paneb Ta proovile oma rahva usalduse Tema vastu ja laseb neil usus edasi minna. Sageli juhib Ta neid kitsastesse ja pingelistesse oludesse ja käsib neil edasi minna, kuigi tundub, et jalad puudutavad Punase mere vett.
Sellistel aegadel, kui Tema teenijate palved tõusevad innukas usus Tema poole, avab Ta nende ees tee ja toob neid avaramasse paika. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Uurides Kristuse elu
“Igavene elu on see,” ütles Kristus, “et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Jh 17:3) Miks me ei mõista selle teadmise väärtust? Miks ei hõõgu need aulised tõed meie südameis, ei kõla meie huulil ega täida kogu meie olemust?
Oma Sõnaga andis Jumal meie käsutusse kõik tõed, mis on meie päästmiseks vajalikud. Neist eluallikaist on ammutanud vett tuhanded, ometi selle varud ei kahane. Tuhanded on seadnud Issanda oma silme ette ning on vaadeldes muutunud Tema kuju sarnaseks. Nende vaim põleb neis, kui nad räägivad Tema iseloomust, jutustavad, mida tähendab Kristus nende jaoks ja mida tähendavad nemad Kristusele. Kuid nad ei ole neid tähtsaid ja pühi teemasid ammendanud. Veel tuhanded võivad ühineda lunastuse saladuste otsimise töös. Kui viibitakse Kristuse elu ja Tema töö olemuse lähedal, siis paistavad valguskiired igale tõe ilmutamise katsele veelgi selgemalt. Iga uus otsing toob esile midagi veelgi huvitavamat, kui seni on avastatud. See teema on ammendamatu. Kristuse lihakssaamine, Tema lepitava ohvri ja vahemehetöö uurimine köidab usina uurija mõtteid kuni aegade lõpuni ning vaadates taevaseid lõpmatuid aastaid, hüüatab ta: “Suur on jumalakartuse saladus.”
Igavikus saame teada, et kui me oleksime vastu võtnud kogu valguse, mis siin oli võimalik, oleks see avanud meie mõistuse. Lunastuse mõtted köidavad lunastatute südameid, meeli ja keeli läbi igaveste aegade. Nad mõistavad tõdesid, mida Kristus soovis avada oma jüngritele, kuid mille taipamiseks polnud neil usku. Ikka ja jälle avanevad uued arusaamad Kristuse täiuslikkusest ja aust. Ustav Majaperemees toob läbi lõpmatute ajastute oma varakambrist välja uut ja vana. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Meie ainus Päästja
Kristus on sinu eest võitnud. Ta on ainus, kes saab olla pädev Päästja. Tal on taevane tarkus, suutlikkus ja vägi. Tema võib seista maailma ees imelise Nõuandja, vägeva Jumala, Igavese Isa ja Rahuvürstina. EGW “Pilk ülespoole”
Külalisterohke Põltsamaa aastapäev
5. augustil tähistas Põltsamaa adventkogudus 105. aastapäeva, ühtlasi täitus 65 aastat praeguse kogudusehoone kasutuselevõtust palvelana.
Aastapäeva hommik algas õppetükitunniga, mida juhtis Eesti liidu ja Balti uniooni laekur Jaanus-Janari Kogerman. Paralleelselt toimusid ka laste- ja noortetunnid.
Jumalateenistusel tegi lühikese ülevaate Põltsamaa koguduse rajamisest Ardo Rosin, lastejuttu rääkis Helena Nõmmik ning kõneles Toomas Lukk. Muusikaga teenisid meeskoor, Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett ja lapsed.
„Esimesed andmed adventkuulutuse levimisest siin kandis pärinevad juba aastast 1910,“ rääkis Ardo Rosin. „1917. või 1918. aastal saabus Põltsamaale August Klement, kelle jaoks oli see koht tuttav. Ta oli sündinud Tapikul ja ka Põltsamaal mõned aastad koolis käinud. Kuidas kuulutamine tollal käis? Peamiselt brošüüride ja traktaatide abil, mida inimestele jagati. Käidi majast majja, selgitati ja räägiti. Kirjandusevangelistide kaudu külvati seemet. Kui kogudus siia rajati, olid esimesed liikmed need, kes olid adventtõe traktaatide kaudu vastu võtnud.“
Jutluses keskendus Toomas Lukk aastapäeva motokirjakohale „Aga minu õnn on, et ma olen Jumala ligi“ (Ps 73:28) ning tõi välja kolm strateegiat, mida inimesed tavaliselt kasutavad oma isikliku õnne leidmiseks. Õnne otsitakse kas asjadest, saavutustest ja tunnustusest või suhetest.
„Nende auklike strateegiate kõrval on ka neljas võimalus: maksimaalne suhe kellegagi, kes on tõeliselt väärtuslik, kes tunneb meid läbi ja lõhki ning kes armastab meid sellisena, nagu me oleme ja kes kunagi ei sure. Selleks sõbraks on Jumal.“
„Õnn on olla koos sellega, kes sind armastab. Jumal on see, kes meid täiuslikult armastab,“ selgitas Toomas Lukk. „Otsigem Teda ja õppigem Teda armastama, Teda oma parimaks sõbraks pidama, et see õnn võiks olla igavene,“ julgustas ta.
Pärast lõunat olid kõik huvilised oodatud osalema linnamängus, mille käigus sai tutvuda kauni Põltsamaa linnaga. Iga sihtkoht sisaldas fakti Põltsamaa kohta ning väljakutset (nt tervita ja ütle head inimesele, keda sa igapäevaselt ei tunne; kirjuta etteantud sõnu kasutades luuletus; leia koolimaja pargist erinevaid maitsetaimi jne). Mängu korraldanud Helena Nõmmik ütles, et tagasiside oli armas. „Paljud tänasid, et oli selline rahuliku tempoga ja samas põnevate ülesannetega jalutuskäik,“ ütles ta.
Õhtusel aiakontserdil esitasid kaunist muusikat Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett, Kristjan Kalmus ning koosseis Joosep Tuvi, Toomas Lukk ja Sander Kalmus. Aastapäeval liikluskorraldaja rolli täitnud Ants Kulp luges kokku, et õhtuse kontserdi ajal oli koguduse hallatavas parklas 59 autot. Inimesi koguduse aias oli umbes 170.
Pastor Priit Keel ütles, et aastapäev oli õnnistusterohke. „Koguduseliikmed on olnud toimekad ja tahtlikud asju korraldama. Jumal kinkis täiusliku ilma pealekauba.“
Püha Vaim kasvatajana
Idamaades sajab varajane vihm külviajal. See on vajalik seemne idanemiseks. Vihmahoogude mõjul tärkab õrn võsu. Hiline vihm, mis sajab hooaja lõpu lähedal, küpsetab tera ja valmistab seda lõikuseks. Issand kasutab neid looduse ilminguid, et kujutada Püha Vaimu tööd. Samamoodi nagu kaste ja vihm antakse kõigepealt seemne idanemiseks ja seejärel lõikuse küpsemiseks, antakse Püha Vaim vaimuliku kasvu edenemiseks ühest etapist teise.
Vilja küpsemine kujutab Jumala armu töö lõpuleviimist hinges. Püha Vaimu väe abil täiustatakse Jumala moraalset olemust iseloomus. EGW “Te saate väe”
Näide kadunud lambast
Tähendamissõnas kadunud lambast õpetab Kristus, et pääste ei sõltu sellest, et meie otsime Jumalat, vaid sellest, et Jumal otsib meid. “Ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale.” (Rm 3:11,12) Me ei paranda meelt sellepärast, et Jumal võiks meid otsida, vaid Tema ilmutab meile oma armastust, et me võiksime meelt parandada.
Kui eksinud lammas on viimaks koju toodud, siis väljendub karjase tänulikkus meloodilistes tänulauludes. Ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile:
Samamoodi ühineb taevas ja maa tänus ja rõõmustamises, kui suur Karjane on eksija leidnud. EGW “Kristuse tähendamissõnad”