Ühes loodusega
Looja valis meie esivanemate jaoks keskkonna, mis oli nende tervise ja õnne jaoks parim. Ta ei pannud neid paleesse ega ümbritsenud neid kunstlike ehete ja luksusega, mida paljud tänapäeval saavutada püüavad. Ta asetas nad tihedasse kokkupuutesse loodusega ning lähedasse suhtesse taeva pühadega.
Aias, mille Jumal oma lastele koduks valmistas, tervitasid iga nurga taga kaunid põõsad ja õrnad lilled. Seal oli igasuguseid puid, paljud täis lõhnavaid ja isuäratavaid vilju. Nende okstel lõõritasid linnud tänulaule. Nende varjus mänglesid maa loomad koos ilma mingi hirmuta.
Aadam ja Eeva rõõmustasid rikkumata puhtuses Eedeni aia vaatepiltidest ja helidest. Jumal määras neile aias töö, Ta pani nad “Eedeni aeda harima ja hoidma”. Igapäevane töö tõi neile tervist ja rõõmu ning õnnelik paar tervitas rõõmuga oma Looja külaskäike, kui Ta õhtujaheduses nendega jalutas ja vestles. Jumal õpetas neile iga päev oma õppetunde.
Elukava, mille Jumal meie esivanematele määras, on meile õppetunniks. Kuigi patt on maale oma varju heitnud, soovib Jumal, et Tema lapsed leiaksid Tema kätetööst rõõmu. Mida täpsemalt Tema elukava järgitakse, seda imelisemalt tegutseb Ta kannatava inimkonna ennistamiseks.
Puhas õhk, rõõmus päikesepaiste, lilled ja puud, viljapuuaiad ja viinamäed ning selles keskkonnas vabas õhus liikumine annavad tervist ja elu. EGW “Tervise teenistuses”
Saagikoristus
Jumala loodusseadustes järgneb põhjusele alati tagajärg. Saagikoristus näitab, missugune oli külv. Laisa töölise mõistab hukka tema oma töö. Saak tunnistab tema vastu. Nii on ka vaimulike asjadega: iga töölise ustavust mõõdetakse tema töö tulemustega. Tema töö iseloom, kas hoolas või laisk, ilmneb saagikoristusel. Niimoodi otsustatakse tema igavene saatus.
Iga külvatud seeme annab oma saagi. Samamoodi on ka inimese elus. Meil kõigil tuleb külvata kaastunde, osavõtlikkuse ja armastuse seemneid, sest me lõikame seda, mida külvame. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Märgitud peopesadesse
Kristus hoiab alles kõigi nende nimed, kes ei pea ühtki ohvrit liiga väärtuslikuks, et tuua see Tema usu ja armastuse altarile. Tema ohverdas langenud inimkonna eest kõik. Kuulekate, ennastohverdavate ustavate nimed on Tema peopesadesse märgitud.
Ta võtab nad oma huultele ja palub nende pärast eriliselt Isa ees. Kui isekad ja uhked unustatakse, peetakse neid meeles; nende nimed muudetakse surematuks. Et ise õnnelik olla, peame elama selleks, et teisi õnnelikuks teha. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”
Sära elava hiilgusega
Kristlased on Kristuse kalliskivid, ostetud lõpmatult suure hinna eest. Nad peavad särama eredalt Tema heaks, levitades Tema armsuse valgust. Ja nad peavad alati meele pidama, et kogu sära, mis kristlase iseloomul on, on saadud Õiguse Päikeselt.
Kristuse kalliskivide sära sõltub lihvimisest, mis neile osaks saab. Jumal ei lihvi meid vägisi. Meile on antud otsustada, kas saame lihvitud või jääme lihvimata. Kuid igaüks, kes osutub olema väärt koha jaoks Issanda templis, peab alistuma lihvimisprotsessile. Ta peab olema nõus, et tema iseloomu teravad nurgad eemaldatakse, et ta võiks olla ilusa kujuga ja kaunis, sobilik esindama Kristuse iseloomu täiuslikkust. …
Väärtusetu materjali juures ei viida jumalik Tööline palju aega. Ainult väärtuslikke kalliskive lihvib Ta palee jaoks sobivaks. Ta eemaldab haamri ja meisliga tahumatud nurgad, valmistades meid niiviisi koha jaoks Jumala templis. See protsess on karm ja proovile panev. See haavab inimlikku uhkust. Kristus lõikab sügavale inimese kogemusse, milles inimene oma eneseusalduses peab end täielikuks, ning võtab iseloomust ära eneseülendamise. Ta kõrvaldab liigse pinna, paneb kivi lihvketta juurde ja surub selle vastu, et kõik karedus võiks maha kuluda. Seejärel näeb Meister kalliskivi vastu valgust hoides selles oma kuju peegeldust ja see kuulutatakse Tema templis kohta väärivaks.
Olgu õnnistatud kogemus, ükskõik kui ränk, mis annab kivile uue väärtuse, võimaldades sel elava hiilgusega särada! …
Kuna Kristus tunneb inimiseloomu täielikult, sobib Ta nendega tegelema. Jumal teab, kuidas iga hinge kohelda. Ta ei hinda nii nagu inimene. Ta tunneb selle materjali tõelist väärtust, mille kallal Ta töötab. EGW “Pilk ülespoole”
Kõigekõrgem valitseb
Aadam oli Looja asevalitseja. Ta ei olnud sõltumatu valiteja. Maa kuulub Jumalale ja Jumal on andnud kõik Pojale.
Aadam pidi valitsema Kristuse alluvuses. Kui Aadam loovutas oma valitsuse Saatanale, jäi Kristus ikkagi tõeliseks Kuningaks. Just nii nagu Issand oli öelnud kuningas Nebukadnetsarile: “Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab”. (Tn 4:29b) EGW “Ajastute igatsus”
