Palveelu
Jumala sõbra Aabrahami elu oli palveelu. Kuhu iganes ta oma telgi üles lõi, selle paiga lähedusse ehitas ta altari, millel ohverdati hommikuseid ja õhtuseid ohvreid. Kui ta telgi mujale toimetas, jäi altar siiski alles. Selle altari juurde jõudnud rändav kaananlane teadis, kes oli selles paigas viibinud. Ning püstitanud oma telgi, parandas kaananlane altari ja teenis seal elavat Jumalat.
Samamoodi peaksid ka kristlaste kodud olema valguskiirteks maailmas. … Inimesed, kes soovivad elada kannatlikult, armastusväärselt ja rõõmsalt, peavad palvetama. Võitu on võimalik saavutada üksnes otsusekindla ja vankumatu sihikindlusega, pidevalt valvates ning jätkuvalt Jumala abile toetudes.
Ärge arvestage kuid ega aastaid; need ei kuulu teile. Teile on antud üks lühike päev. Töötage selle tundidel oma Issanda heaks nii nagu see oleks teie viimane päev sellel planeedil. Asetage kõik oma plaanid Jumala ette, et neid ellu viia või neist loobuda vastavalt Jumala kõikenägevuse märguandele. Kiitke isiklike plaanide asemel heaks Tema plaanid, isegi kui see nõuab kallikspeetud kavatsuste hülgamist. Niiviisi vormitakse elu üha enam ja enam taevase Eeskuju sarnaseks.
Üksnes igavik ilmutab kõiki neid häid tulemusi, mida sellised kodused perepalvused on toonud. EGW “Elu tänasel päeval”
Võit Kristuse läbi
Kui Johannes oli õppinud sügavamalt mõistma Kristuse kannatusi, kirjutas ta Jumala riiki pääsemise ainsast tingimusest. “Kes võidab,” ütles Kristus, “sellele ma annan istuda ühes minuga minu aujärjel, nõnda nagu minagi olen võitnud ja istunud ühes oma Isaga tema aujärjele.” “Kes võidab, selle ma teen sambaks oma Jumala templis, ja tema ei lähe sealt enam välja ja ma kirjutan tema peale oma Jumala nime… ja oma uue nime.” (Ilm 3:21, 12) Apostel Paulus kirjutas: “Mind juba ohverdatakse ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval.” (2Tm 4:6-8)
Kristusele kõige lähemal saab olla inimene, kes on siin maal kõige enam endasse imenud Tema ennastohverdavat armastust, armastust, mis “ei suurustele… ei ole ennast täis… ei otsi omakasu… ei ärritu… ei pea meeles paha” (1Kr 13:4, 5); armastust, mis sunnib jüngrit pühendama kogu elu, töö ja omanduse inimkonna päästmiseks. Selline meelsus avaldus Pauluse elus. Ta ütles: “Sest minule on elamine Kristus.” Pauluse elus nägid inimesed Kristust. Ta lisas: “Ja suremine on kasu” – võit Kristuses. Ka surm kogub inimlapsed Kristusele. “Kristus saab auliseks minu ihus, olgu elu või surma läbi” (Fl 1:21, 20). EGW “Ajastute igatsus”








