Olgu teil soola enestes
Ohvriteenistuses lisati igale ohvrile soola. Sool kujutas Kristuse õigust, mis muudab teenistuse Jumalale vastuvõetavaks. Viidates sellele kujundile, lausus Jeesus: “Iga ohvrit peab soolaga soolatama”. (Mk 9:49) “Olgu teil soola enestes ja pidage rahu omavahel.” Kõik, kes tahavad anda end “elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks” (Rm 12:1), peavad vastu võtma päästva soola – Kristuse õiguse. Ainult nii saab neist “maa sool”, mis ohjeldab kurjust nagu sool takistab riknemist. (Mt 5:13) Ent siis, kui sool on kaotanud maitse, kui on olemas ainult jumalakartuse vorm ilma Kristuse armastuseta, on kõik mõttetu. Sellise elu mõju maailmale pole ülesehitav.
“Sinu agarus ja suutlikkus minu kuningriigi ülesehitamisel,” ütles Jeesus, “oleneb sellest, kas sa oled saanud minu Vaimu. Te peate saama osa minu armust, et olla elulõhn eluks. Siis kaob võitlusvaim, omakasupüüdlikkus ja soov kõrgema koha järele. Teisse tuleb armastus, mis ei otsi oma, vaid teise kasu.” EGW “Ajastute igatsus”
Uus võimalus eluks
Jumal on Eluandja. Algusest peale olid kõik Tema seadused suunatud elu heaks. Ent patt purustas Jumalast sisseseatud maailmakorra ja põhjustas vastuolusid. Nii kaua, kuni eksisteerib patt, on vältimatud ka kannatused ja surm. Ainult seetõttu, et Lunastaja on kandnud meie eest patu needuse, võib inimene loota pääsemisele patu kohutavatest tagajärgedest. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Helde meelsus
Helduse vaim on taeva vaim. See vaim ilmneb kõige eredamalt Kristuse ohvris ristil. Meie eest andis Isa oma ainusündinud Poja. Kristus aga, olles andnud kõik, mis Tal anda oli, andis seejärel enda, et inimene võiks saada päästetud. Kolgata rist peaks äratama igas Õnnistegija järelkäijas heldemeelsust. Põhimõte, mida illustreerib rist, on – anda, pidevalt anda. EGW “Apostlite teod”
Kristuse õpetus
Kristus rõhutas oma maapealse teenistuse ajal hingamispäeva pühitsemise kohustust. Kogu oma õpetuses suhtus Ta lugupidavalt seadusse, mille Ta ise oli andnud. Tema ajal oli hingamispäeva pidamine juba nii alla käinud, et see peegeldas pigem isekate ja meelevaldsete inimeste iseloomu, kui et Jumala oma. Kristus hülgas selle väära õpetuse, millega need, kes väitsid end tundvat Jumalat, andsid Jumalast vale pildi. Kuigi variserid Jeesust selle pärast halastamatult vaenasid, ei kohandunud Jeesus isegi väliselt nende nõuetega, vaid jätkas julgelt hingamispäeva pidamist Jumala käsu kohaselt.
Keeles, mida pole võimalik valesti mõista, tunnistas Jeesus oma suhtumist Jumala käsuõpetusse: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama,” ütles Ta. “Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. (Mt 5: 17-19) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Sõltudes Jumalast
Millal iganes inimene midagi saavutab, olgu kas vaimulikes või ajalikes asjades, peab ta meeles pidama, et ta suudab seda koostöös oma Loojaga. Hädavajalik on mõista meie sõltuvust Jumalast. Liiga palju usutakse inimesse, liiga palju loodetakse inimeste leiutistele. Liiga vähe usaldatakse väge, mida Jumal on valmis jagama. “Me oleme Jumala kaastöölised.” (1Kr 3:9)
Mõõtmatult tühine on see osa, mida inimlik jõud saavutab, aga kui see on ühendatud Kristuse jumalikkusega, suudab inimene kõik selle jõuga, mida Kristus jagab. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
