Varjuteenistuse sümbolites, prohvetite ilmutustes, jüngritele antud õpetustes ja rahva hulgas tehtud imetegudes nägid inimesed Jumala Talle, «kes võtab ära maailma patu» (Joh.1.29). Tema kaudu pääsesid nad Tema armu «tarasse.» Palju on esitatud erinevaid aluspõhju, millele usku rajada, leiutatud kombeid ja korraldusi, mille varal lunastust omandada ja Jumalaga lepitust leida, kuid ainuke uks on Kristus. Kõik, kes on asendanud Kristuse kellegi teisega ja püüdnud saada karja hulka mingil muul teel, on vargad ja röövlid.

Variserid ei tulnud uksest. Nad olid tunginud lambatarasse Kristusest mööda hiilides ja nad ei teinud tõelise karjase tegusid. Preestrid ja ülemad, kirjatundjad ja variserid hävitasid elustavaid karjamaid ning reostasid eluvee allikaid. Jumala Sõna nimetas neid õigusega valekarjasteks: «Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse ja vägivallaga» (Hes.34,4).

Läbi aegade on mõttetargad püüdnud arendada uusi teooriaid inimhinge vajaduste rahuldamisest. Igal paganlikul rahval on olnud oma suured õpetajad ja usulised süsteemid, mis on pakkunud eriilmelisi lunastusvahendeid ning pööranud inimeste silmad ära Isalt ja täitnud nende südame hirmuga Tema ees, kes on neid igati õnnistanud. Nii röövisid nad Jumalalt selle, mis on Tema oma loomise ja lunastuse kaudu. Nad röövivad Temalt ka inimese. Miljoneid inimesi kütkestavad väärreligioonid, orjaliku hirmu tuimus ning oma ponnistuste ahelad, mis röövivad elult lootuse, rõõmu ja turvatunde. Ainult Jumala armu evangeelium õilistab inimest. Jumala armastuse nägemine Tema Pojas liigutab ning elustab inimese hingejõudu paremini kui miski muu. Kristus tuli taastama inimeses Jumala kuju; igaüks, kes pöörab inimesed ära Kristusest, röövib neilt elumõtte, lootuse ja au.

E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.

Nii loodus kui ilmutus tunnistavad Jumala suurest armastusest. Meie taevane Isa on elu, tarkuse ja rõõmu allikas. Vaadelge looduse ülevust ning ilu. Mõelge, kui imeliselt on kõik kohandatud teenima mitte ainult inimese, vaid kõige elava vajadusi ja õnne. Päikesepaiste ja vihm, mis rõõmustavad ning värskendavad maad ja merd, mägesid ja tasandikke, jutustavad meile Looja armastusest. Jumal rahuldab kogu loodu igapäevased vajadused.

“Jumal on armastus” – nii on kirjutatud igale puhkevale pungale, igale tärkavale rohuliblele. Kaunid linnud, kes täidavad õhu imelise lauluhelinaga, õrnade värvivarjunditega healõhnalised lilled oma täiuslikkuses, metsade majesteetlikud hiigelpuud oma võimsa lehestikuga – kõik see tunnistab Jumala õrnast, isalikust hoolest ja tema soovist teha oma lapsed õnnelikuks. EGW “Tee Kristuse juurde”

Ei piisa, et usume seda, mida Kristusest räägitakse, meil tuleb uskuda Temasse. Ainus usk, mis meile kasu toob, on usk, mis võtab Kristuse vastu isiklikuks Päästjaks ning tunnustab Tema teeneid meie tegude asemel. Paljud peavad usku maailmavaateks. Päästev usk on leping, mille kaudu need, kes võtavad Kristuse vastu, sõlmivad liidu Jumalaga. Tõeline usk on elu. Elav usk tähendab kasvavat tarmukust ja kindlat usaldust, mille abil hinge voolab võitev vägi. EGW “Ajastute igatsus”