Kristuse mäejutlus
Kurbus pole emotsioon, mis inimeses erilist vaimustust tekitaks. Ilmselgelt ei tahaks keegi meist sarnaneda kurvameelsele tüdrukunääpsule, kes eesti animafilmis „Mari kisakõri” lõpuks oma pisarate kätte ära hallitas. Seda üllatavam näib olevat tõsiasi, et Jeesus Kristus on Mäejutluses nimetanud kurbi õnnelikeks inimesteks: „Õndsad on kurvad…”
Mida Jeesus sellega mõtles? Kas Jeesus naudib pisaraid meie laugudel? Kas Ta tõesti soovib, et me käiksime pidevalt ringi kühmus selja ja allapoole vajunud suunurkadega? Või on selles õndsakskiitmises peidus hoopis midagi sügavamat ja vaimulikumat? Neile küsimustele püüame vastust leida hingamispäeval 23. juunil kell 11.00 Põltsamaa Adventkoguduse jumalateenistusel.
Jumalik sõprus
Kristlase jaoks on eesmärke. Ta võib tõusta saavutustes kõrgemale tasemele. Johannes mõistis kristlase suurt eesõigust. Ta ütleb: “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1.Joh.3,1) Inimkonnal ei ole võimalik oma väärikuses tõusta veel kõrgemale astmele, kui siin on vihjatud. Inimesele on antud eesõigus saada Jumala pärijaks ja Kristuse kaaspärijaks. Neile, kes saavad selliselt ülendatud, on avatud Kristuse hindamatud väärtused, mis on tuhat korda kallimad kui kogu selle maailma varandused. Selliselt tõstetakse surelik inimene üles sõprusesse Jumalaga Jeesuse Kristuse teenete läbi.
Suvel, silmitsedes imekauni rohelusega kaetud puid eemal asuvas metsas, ei ole me suutelised vahet tegema igihaljaste ja nende puude vahel, mis ei ole alati haljad. Talve tulekul aga, kui külmakuningas ümbritseb neid oma jäise kaisutusega ja riisub teistelt puudelt nende imekauni lehestiku, on igihaljad puud kergesti äratuntavad. Nii on ka inimestega, kes kõnnivad alandlikkuses ja ei ole täis eneseusaldust, vaid haaravad värisedes kinni Kristuse käest. Need, kes on enesekindlad ja loodavad oma iseloomu täiuslikkusele, kaotavad oma vale õiguserüü siis, kui nende üle sööstavad katsumuste tormid. Tõeliselt õiglane, kes siiralt armastab ja kardab Jumalat, riietub nii heaolu kui ka hädapäevil Kristuse õiguse rüüsse.
Enesesalgamine, eneseohverdamine, heatahtlikkus, heasüdamlikkus, armastus ja meelekindlus, kannatlikkus ja kristlik usaldus on igapäevased viljad, mida kannavad need, kes on tõeliselt ühenduses Jumalaga. Nende tegusid ei teatata avalikult maailmale, aga nad ise võitlevad iga päev kurjaga ja saavutavad kallihinnalisi võite kiusatuste ja ülekohtu üle. Pühalikke tõotusi uuendab ja hoiab jõud, mis on saadud tõsise palve ja püsiva valvamise läbi. Tuline entusiast ei märka selliste vaiksete töötegijate võitlusi, kuid Tema, kes näeb südame saladusi, paneb tähele ja vaatleb heakskiitva pilguga igat jõupingutust, mis on tehtud tasaduses ja alandlikkuses. Selleks on vaja katseaega, et avastada armastuse ja usu puhast kulda iseloomus. Kristuse tõeliste järelkäijate püsiv agarus ja tuline kiindumus tulevad ilmsiks siis, kui koguduse peale tulevad katsumused ja kiusatused.
Me tunneme kurbust, nähes tunnustatud kristlasi, keda on eksitanud väär arusaamine täiuslikkusest. Neid on väga raske ümber veenda ning juhtida õigele teele. Nad püüavad teha kõik välise kauniks ja meeldivaks, kuna aga sisemine ehe – Kristuse alandus ja tasadus – neil puudub. Kõigile määratud katseajal osutuvad paljude enesekindlate inimeste lootused alusetuiks. Uutes olukordades ja mitmesugustes tingimustes osutub mõni, kes näis sambana Jumala koguduses, pehkinud puuks, mis on kaetud värvi või laki kihiga. Aga südamest tasased, kes tunnevad alati vajadust olla needitud igavese Kalju külge, jäävad seisma liikumatult keset katsumuste torme, sest nad ei toetunud iseendale.
“Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi.”” (2.Tim.2,19)
E.G.White’i raamatust “Pühitsetud elu”.
Vaba valik
Armastuse käsk on Jumala valitsuse põhialuseks. Kõigi loodolevuste õnn sõltub nende täielikust kooskõlast õigluse suurte põhimõtetega. Jumal soovib kõigilt oma loodolevustelt armastuse teenistust – austust, mis tuleneb Tema iseloomu arukast hindamisest. Ta ei tunne heameelt sunnitud kuulekusest ja seepärast andis Ta kõigile vaba tahte, et loodolevused võiksid teenida Teda oma vabal valikul. EGW “Suur võitlus”
Isik, kes kustutab janu
See, kes püüab kustutada oma janu maailma allikatest, joob ja januneb jälle. Ainult üks võib rahuldada seesmist janu. Maailm vajab Kristust, “kõikide rahvaste igatsust”. Jumalik arm, mida ainult Tema võib anda, on elustav vesi, mis puhastab ja värskendab hinge.
Jeesus ei andnud mõista, et ainult üks sõõm eluvett rahuldab saajat. See, kes on maitsnud Kristuse armastust, igatseb pidevalt lisa, ent ta ei rahuldu millegi muuga. Maailma rikkus, au ja lõbu ei veetle teda. Tema südame pidev palve on: “Rohkem Sinust!” Isik, kes teadvustab inimesele tema vajaduse, ootab, et rahuldada tekkinud nälga ja janu.
Mahutid tühjenevad, laukad kuivavad, kuid meie Päästja on ammendamatu allikas. Me võime juua ja juua, kuid varu on ikka värske. See, kelle südames elab Kristus, omab õnnistuse lätte, veeallika “mis voolab igavesse ellu”. (Jh 4:14) Sellest allikast võib ta saada jõudu ja armu, millest piisab kõigi vajaduste rahuldamiseks. EGW “Ajastute igatsus”
Looduse kõned
Palju on neid viise, millega Jumal püüab endast märku anda ja mõjutada meid astuma osadusse temaga. Loodus kõneleb meie meeltele lakkamatult. Jumala armastus ja kirkus, mis avalduvad tema kätetöös, mõjutavad avatud südant. Kuulja kõrv võib kuulda ja mõista Jumala kõnet looduses.
Rohelised nurmed, majesteetlikud puud, pungad ja õied, ruttavad pilved, vihmasadu, vulisev oja ja taevalaotuse hiilgus – kõik see kõnetab meid ja kutsub tutvuma temaga, kes on need kõik teinud. EGW “Tee Kristuse juurde”
