Kristuse mäejutlus – ära tapa!
Inimese elus on asju, mis näivad olevat nii üheselt mõistetavad. Ja on asju, mis on kihilised nagu sibul. Käsk “Ära tapa” näib Kümnes käsus olevat päris lihtne: pole kellegi pihta püssi lasknud, väitsa vibutanud ega kurikaga vastu pead palli mänginud – ongi asi korras. Kuid Jeesuse käsitlus sellest käsust toob välja seaduse kihilisuse, selle sügavutimineva laiahaardelisuse, mis võtab ära võimaluse läheneda sellele “meri-põlvini” suhtumisega. Loomulikult ei räägi Jeesus siin kärbsepaberi ja hiirelõksu kasutamisest. Seda kihti ei maksa seadusest “Ära tapa” otsida. Fookuses on siin inimestevahelised suhted. Jeesus püüab hea seista, et need suhted oleksid rajatud samale vundamendile, millele on rajatud inimese ja Jumala suhted. Aga mida meie Issandal selle süvitsimineva teema kohta öelda oli, seda vaatleme koos meie jumalateenistusel 27. aprillil kell 11.00. Kõik on oodatud!
Kogudus
Meid on ääretult kallilt lunastatud. Ainult selle lunastushinna suuruse abil võime hoomata selle tagajärgi.
See maa, mille pind on niiskunud Jumala Poja pisaratest ja verest, on kavandatud kandma paradiisi kallihinnalisi vilju. Jumala rahva elus peavad ilmnema Tema Sõna tõed täies hiilguses ja kütkestavuses. Oma rahva vahendusel saab Kristus ilmutada Tema iseloomu ja kuningriigi põhimõtteid.
Kogudus on Jumala silmis väga kallihinnaline. Ta austab seda mitte välise paremuse pärast, vaid siira vagaduse pärast, mis eristab teda maailmast. Ta hindab kogudust selle põhjal, kuidas koguduse liikmed kasvavad Kristuse tundmises ja edenevad vaimulikus kogemuses.
Kristus soovib saada oma viinamäelt pühaduse ja isekusetuse vilju. Ta ootab sealt armastuse ja headuse põhimõtteid. Kogu kunsti ilu ei ole võrreldav selle meelelaadi ja iseloomu iluga, mida Kristus soovib oma järelkäijates esile tuua. Armu õhkkond, mis usklikku sisimalt ümbritseb ning Püha Vaim, kes töötab tema mõtteis ja meeltes, muudavad ta elu elulõhnaks ning Jumal saab tema tööd õnnistada.
Olgu kogudus kasvõi kõige vaesem oma maal ning ilma igasuguse välise veetluseta, kuid kui selle liikmetel on Kristuse iseloomu põhimõtted, on neil südames ka Tema rõõm. Inglid ühinevad nende jumalateenimisega. Tänulikest südametest tõusevad ülistus ja tänu Jumala juurde nagu healõhnaline ohver.
Issand soovib, et me hindaksime suurt lunastusplaani, mõistaksime, et Jumala lapseks olemine on meie väärtuslik eesõigus ning et me elaksime Tema palge ees sõnakuulelike ja tänulikena. Ta soovib, et teeniksime Teda rõõmsa meelega “uues elus” (Roomlastele 6:4). Ta tahaks näha meie südant õhkumas tänust selle pärast, et meie nimed on kirjutatud Talle eluraamatusse ja et võime heita kõik oma mured Tema kätte, kes kannab meie eest hoolt. Ta innustab meid rõõmustama selle üle, et oleme Issanda pärisosa, et Kristuse õigus on Tema pühade valge rüü ning et meil on õnnis lootus meie Päästja tulekule.
E.G.White’i raamatust “Kristuse tähendamissõnad”.
Jumalariik – seaduskuulekus või anarhia?
Rohkem kui oodatu
Kristus võttis enesele inimlikkuse ja elas siin maa peal puhast, pühitsetud elu. Sellepärast on ta saanud kohtumõistja ameti. Tema, kes on kohtumõistja positsioonil, on Jumal lihas. Missugune rõõm on tunda Temas ära meie Õpetaja ja Lunastaja, kellel on ikka veel ristilöömisest jäljed, millest säravad auhiilguse kiired annavad lisaväärtuse kroonidele, mille lunastatud Tema käest saavad – neist samadest kätest, mis olid õnnistades välja sirutatud jüngrite kohale, kui Ta taevasse läks. Seesama hääl, mis ütles: “Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni”, tervitab lunastatuid Tema juurde saabumisel.
Tema, kes andis oma väärtusliku elu nende eest, Tema, kes oma armuga ajendas nende südant kahetsema, kes äratas neid mõistma kahetsuse vajadust, võtab nad nüüd oma rõõmupeole vastu. Oh, kuidas nad Teda armastavad! Nende lootuse täitumine on lõputult aulisem, kui nad oskasid oodata. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Igavese päeva valguses
Jumala armu puhastav mõju muudab inimese sünnipärase iseloomu. Lihaliku meelega inimestele ei ole taevas soovimisväärne. Nende sünnipärast, pühitsemata südant ei kütkesta see puhas ja püha paik. Kui neil olekski võimalik sinna saada, ei leiaks nad seal endale midagi meelepärast. Kalduvused, mis lihalikku südant juhivad, tuleb Kristuse armu läbi alla suruda, enne kui langenud inimene on kõlblik astuma taevasse ja tundma rõõmu puhaste, pühade inglite seltskonnast.
Kui inimene sureb patule ja äratatakse uuele elule Kristuses, täidab jumalik armastus tema südant, tema arusaamisvõime on pühitsetud; ta joob rõõmu ja tunnetuse ammendamatust lättest ning igavese päeva valgus paistab ta jalgteele, kuna temaga on pidevalt elu Valgus. EGW “Apostlite teod”
