Kallihinnaline pärl

Head mõtted
Ma otsustasin anda
oma südame tagasi
mu südame Loojale.
Oma vaimukätel
ulatasin Talle elust
pulbitseva keskuse,
millest lähtub iga
hingetõmme ja liigutus.
Olin liialt kaua
seda enda kätel
üritanud hoida ja
läbi marutuulte kanda.
Täna otsustasin
oma südamele
parema kodu
ja soojema pesa leida.
Ulatasin selle oma
Issandale –
Temale,
kes südame
põksuma pannud.
Kergendunult hingata
võin taas –
mu süda on kodus,
seal, kus põleb
ta Looja valgus.
JK
Kristuse mäejutlus – õnn on olla tagakiusatud?
Inimene on loodud alalhoidliku olemusega. Me ei armasta valu. Meie organism reageerib valule nii, et lihased tõmbuvad automaatselt asendisse, kus valu oleks kõige väiksem. See näib olevat igati mõistlik lahendus. Me püüame vältida olukordi, kus keegi meile haiget teeb – nii füüsiliselt kui ka verbaalselt.
Seetõttu näib väga kummaline olevat viimane õndsakskiitmine Mäejutluses, kus Jeesus kiidab õnnelikeks inimesi, keda taga kiusatakse, laimatakse ja alandatakse. Kas Jeesus propageerib siin masohhismi? Kas Jeesus väidab tõesti, et füüsiline valu on nautimiseks ja hingevalu peavad saatma rõõmuvärinad? Seda on raske uskuda.
Kuid mida siis soovis Jeesus selle õndsakskiitmisega meile õpetada?
Sellele küsimusele püüaksime koos vastust leida laupäeval 26. jaanuaril kell 11.00 meie koguduse jumalateenistusel.
Valik on sinu
Jumala valitsus ei ole rajatud pimedale alistumisele ja mõtlematule kontrollile, nagu Saatan püüab näidata. See rajaneb mõistusele ja südametunnistusele. “Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,” (Js 1:18) on Looja kutse loodolevustele. Jumal ei sunni nende tahet, keda ta on loonud. Ta ei võta vastu austusavaldust, mis pole antud vabast tahtest ega arukalt. Sunnitud alistumine takistaks mõistuse ja iseloomu tõelist arenemist, teeks inimesest ainult masina. See ei ole Looja eesmärk. Ta soovib, et inimene, tema loomisväe kroon, jõuaks oma arengus kõrgeimale võimalikule tasemele.
Ta asetab meie ette õnnistuse kõrguse, milleni ta soovib meid oma armu läbi viia. Ta kutsub meid üles end temale andma, et ta saaks täita oma tahet meis. Meie ülesandeks jääb vaid valida, kas me soovime vabastamist patuorjusest ja osa saada Jumala laste aulisest vabadusest. EGW “Tee Kristuse juurde”
Üksteise armastamisest
Kristus ütles jüngritele välja oma suure soovi, et nad armastaksid üksteist nii nagu Tema neid oli armastanud. Ikka ja jälle rõhutas Ta seda: “Seda ma käsin teid,” ütles Ta korduvalt, “et te armastaksite üksteist.” Ülemises toas oli Ta alustanud sõnadega: “Uue käsusõna annan ma teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud, et teiegi üksteist armastaksite!” Jüngrite jaoks oli see käsk uus sellepärast, et nad polnud armastanud üksteist nii, nagu Kristus neid oli armastanud. Kristus mõistis, et hoopis uued ideaalid ja ajendid pidid hakkama jüngreid juhtima. Ta teadis, et jüngrite elus pidid avalduma uued põhimõtted ning et tema elu ja surma kaudu pidid nad saama uue mõiste armastusest. Käsk üksteist armastada sai Tema ohvri valgel uue tähenduse. Kogu armutöö on pidev enesesalgamine. Kristuse maapealse elu igal hetkel tulvas Temast Jumala armastust. Kõik, keda täidab Tema Vaim, armastavad nii nagu armastas Tema. Sama põhimõte ajendab inimsuhetes ka neid.
See armastus tunnistab inimese jüngriksolekust. “Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid,” ütles Jeesus, “kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13:35) EGW “Ajastute igatsus”





