20.-22. aprillil toimus Põltsamaal avalöök uuele adventnoorte projektile: Kristlikud filmitalgud. Kuigi me puutume iga päev kokku filmimaailma toodanguga, siis idee luua meie oma kristlik film tundus natuke utoopiline olema. Laager ise oli aga mõeldud stsenaariumikirjutajatele. Ja neid ikka oli, lausa 25. Kõik osalenud olid esialgu kuidagi ebakindlad, sest projekt ise oli uudne ning polnud ka päris kindel, kas me üksmeeles lahkume.

Reede õhtupoolikul alguse saanud laager algas enamvähem ühise käiguga Põltsamaa kirikusse, kus toimus palvekoosolek. Seejärel valmistusime ühiseks filmivaatamisekst. Kuna keegi meist polnud seda filmi näinud, ei teadnudki mida oodata. Kristliku sisuga film “Courageous” aga puudutas igat ärkvelolnud vaatajat ning repliik “Love you. Bye!” on meile nüüdsest sama armas kui nii mõnigi tuntud ütlus filmidest. Hingamispäeva hommikuks olid ka kõige kaugemad osalejad kohale jõudnud ja juba ammu oli teada, et laagrilised korraldavad hommikuse jumalateenistuse, mistõttu olid meil olemas nii lauljad kui kõnelejad, kes lahkesti oma talente Põltsamaa kogudusega jagasid. Pärast väikest einet aga tahtsime loodusesse minna. Ilm oli olnud küllaltki külm ja vihmane ning kõik olid äkitselt mures oma jalanõude pärast. Seega sai tehtud ainuõige valik ja mindud Kamari järve äärde, kus hiljuti oli valminud ilus supelrand ja laudtee, mida mööda kõndides varbad kuivaks jäid. Kuigi kõik stsenaariumikirjutajad olid vähemalt teretuttavad, tuli siiski meie üksmeelt veel erinevate tegevustega suurendada. Helena tutvumismängust oli juba selge, et kohale tulnud inimesed on väga andekad ning tühja meie üritus ei lähe.

Tiimidesse jaotatud inimesed lahendasid erinevaid ülesandeid, tegid ise lühinäidendi ning panid oma fantaasia proovile jutustuse kirjutamises. (kättesaadavad projekti kodulehel http://film.advent.ee) Igav ei hakanud kellelgi ning pärast lõbusamat osa asusime uurima, mis asi see stsenaarium õigupoolest on. Igaüks rääkis oma kaasavõetud ideest ning lisaks tutvusime natuke teooriaga. Juba laupäeva õhtu näitas, et kuigi meid on palju, on meie nägemus filmist ühine ning sõjaks seekord ei lähe. Päeva pähkel oli hilisõhtune grupitöö, kus päevast väsinud stsenaristid pidid võitlema nii une kui kaduma läinud ideedega. Osad grupid leidsid, et on üldse targem õue värsket õhku hingama minna ning paar tiiru ümber Kuuri talu järvekese joosta. Kuna ka see ei aidanud, siis kuulutasime päeva peagi lõppenuks ja ronisime magamiskottidesse und ootama. Mõni mees oli aga päeva jooksul nii palju päikest saanud, et ei suutnud ka terve öö õues magades maha jahtuda.

Pühapäev oli see päev, kui tuli leida alus meie filmile. Ajutöö oli seekord edukam ja peagi rääkisid kõik ühist keelt filmiidee arendamisel. Filmi põhieesmärk on selge ning nüüd jääb ainult üle idee paberile kirja panna. Lisaks tegime veel natuke tutvust maaeluga, nägime nii lehmi kui lambaid, isegi ühte värsket kassipoega. Täis indu leppisime kokku järgmised kohtumisajad, panime paika uued ülesanded ning läksimegi igaüks oma teed, salasooviga kunagi veel Kuuri tallu tagasi tulla (veemõnud jäid seekord ju proovimata).

Filmi saab kasutada nii misjonitööks kui kogudusesiseseks motiveerimiseks, ideeliselt läheb peale nii vanadele kui noortele ning olulisim on see, et toob meid lähemale Jumalale. Kuna projekt ise on aga alles lapsekingades, siis siinkohal on kõigi projekti käekäigust huvitatute eestpalved ja igasugune toetus oodatud. Filmitalgutel silma peal hoidmiseks külasta meie kodulehte või jälgi tegemisi meie filmitalgute Facebooki lehe kaudu.

Tänavuseks misjonipäevaks on Bryan Balli raamat, mille pealkirjaks on kaks küsimust: „Kas Piiblit saab ikka veel uskuda?“ ja „Kas see on üldse oluline?“ Võib-olla on need kaks kõige olulisemat küsimust, mida keegi võib üldse küsida.

On oluline mõista, et oma olemuselt pole tegu juturaamatuga. Kuigi siin ja seal on mõni päris elust võetud lugu, on see peamiselt faktidel, põhjustel, argumentidel, näidetel ja järeldustel põhinev raamat.

See sisaldab endas ajalugu, geograafiat, biograafiat ja arheoloogiat, viitab vahetevahel muistsetele keeltele ning erinevate valdkondade silmapaistvatele spetsialistidele. Ja loomulikult sisaldab see Piiblist endast pärit materjali. (Eessõnast)
Raamat on mõistetav eelkõige modernse maailmakäsitlusega lugejale.

Raamatu autor Bryan Ball on pensionipõlve pidav teadlane-õppejõud, koguduse juht ja kirjanik. Saanud doktorikraadi Londoni ülikoolist, on ta muuhulgas teinud kaastööd väljaannetele, nagu “The Oxford Dictionary of National Biography” Oxfordi rahvuslik/riiklik biograafialeksikon) ja “The Encyclopaedia of World Faiths” (Maailma usundite entsüklopeedia) ning on raamatu “The Essential Jesus” kaastoimetaja.

Ühendkuningriikidest pärit dr Ball on praegu Austraalia kodanik ning elab koos oma naise Dawniga Austraalias New South Walesi osariigis Lake Macquarie piirkonnas.

Allikas: Advent.ee 

Ajalooliselt on seitsmenda päeva adventkogudus rajanud oma olemasolu Piiblile. Adventistid on Piiblile rajatud, Piiblit uskuvad ja Piiblit lugevad inimesed.

Uus seitsmenda päeva adventistide ülemaailmse kiriku initsiatiiv nimega „Äratatud Tema Sõna läbi“ on koordineeritud Äratuse ja Reformatsiooni meeskonna poolt ning seab eesmärgiks tugevdada iga koguduse liikme vaimulikku kogemust.

„Jumala Sõna uurimine, mis juhib elumuutva kogemuseni Jeesusega, asub ärkamise südames“ ütles Mark Finley, kes on ülemaailmse kiriku presidendi abi evangelismi alal.

Jumala Sõna uurimisel on kolm peamist komponenti, mis juhatavad ärkamisele:
1. See tagab aluse tõelisele ärkamisele
2. See stimuleerib, kaitseb ja hoiab tõelist ärkamist
3. See välistab vale-ärkamised

Mitte miski ei saa asendada Jumala kuulamist läbi Tema Sõna. Vaimuliku jõu peamiseks allikaks on palvemeelne Piibli lugemine.

Koguduseliikmeid julgustatakse lugema või kuulama üks peatükk Piiblist alustades käesoleva aasta 17. aprillist, mil algab ülemaailmse kiriku kevadkoosolek. Lugemine algab, kui president Ted Wilson ühineb divisjonide presidentidega 1. Moosese raamatu 1. peatüki lugemisel. President võtab selle initsiatiivi kokku 2015. aastal toimuval peakoosoleku sessioonil San Antonios, Texases, lugedes Ilmutuse raamatu 22. peatüki.

2012. aasta kevadkoosoleku ja 2015. aasta 2. juulil toimuva peakoosoleku sessiooni vahele jääva 1171 päeva jooksul loevad osalejad läbi kõik Piibli 1189 peatükki. Lugedes iga päev ühe peatüki ning kaks peatükki peakoosoleku ajal, läbivad miljonid osavõtjad selle reisi läbi Piibli. Initsiatiivi online komponent, mis on leitav Ärkamise ja Reformatsiooni kodulehel ning mille sponsoriks on ülemaailmse kiriku pastorite assotsiatsioon, võimaldab osavõtjatel jagada oma avastusi ja mõtteid.

„Äratatud Tema Sõna läbi“ saab olema palju enamat kui vaid ühe peatüki lugemine või kuulamine igal päeval. See suunab terve kiriku tähelepanu mõistmisele kui oluline on tunda Jeesust läbi Tema Sõna ning innustada perekondi koos Piiblit lugema. Paikades, kus Piibel ei ole kõigile kättesaadav, kutsub see initsiatiiv koguduse vanemaid kogudusi kogunema, et kuulda etteloetud Piiblit. See on lihtne, praktiline ja kättesaadav.

„Äratatud Tema Sõna läbi“ võib ühendada terve kiriku üle terve maailma ja tuua muudatuse miljonite inimeste ellu. Initsiatiivi eesmärgiks on julgustada iga koguduseliiget laskma Püha Vaimu nende elu muutma, kui nad mõtisklevad ja palvetavad iga Piibli peatüki juures.

„Ma olen veendunud, et see reis läbi Piibli tõmbab meid kõiki Jeesusele lähemale,“ ütles president Ted Wilson. „Kui me palvemeeles loeme ja mõtiskleme Jumala Sõna üle, juhatatakse meid Tema tagasituleku ootuses uuenenud kogemusse Päästjaga.“

Ingliskeelne tutvustusvideo:

Ingliskeelne projekti koduleht: http://www.revivedbyhisword.org/
Allikas: advent.ee

Ka meie koguduseliikmed osalevad selles algatuses ning lihtsustamaks meie järjepeal olekut, on paremal pool asuvas menüüs alati nähtav järgmise kolme päeva lugemiseks mõeldud peatükid! (Tegu on kalendriga projekti kodulehelt, seega nimed on paraku ingliskeelsed)

Meeldivat  ühist Piiblilugemist ning puudutagu Jumala Sõna ka igaüht meist!

Esmaspäeval toimus Tartus digitaalmisjoni teemaline lühiseminar, kus Miroslav Pujic ja Mirjana Kicusic Trans-Euroopa divisjonist rääkisid sotsiaalvõrgustike toimimise põhimõtetest ning virtuaalses keskkonnast kontaktide loomisest ja hea sõnumi levitamisest.

Trans-Euroopa divisjon on 18 Euroopa keeles avanud LIFEconnecti lehekülje, mis on adventkirikule kuuluv sotsiaalvõrgustik. Eesmärgiks on luua kontakte, kasutades teisi olemasolevaid võrgustikke, ning jagada LIFEconnecti lehel lugusid, videoid, pilte ja kogemusi, mis tutvustaksid kristlikke väärtusi, kuid puudutaksid kõiki inimeseks olemise aspekte.

LIFEconnecti projekt on üles ehitatud digitaalmisjonäridele, kes pühenduvad regulaarselt virtuaalses keskkonnas inimestega suhtlemisele, kontaktide loomisele ning LIFEconnecti lehele sisu postitamisele.

LIFEconnecti Facbookiga võrreldes selgitas projekti eestvedaja Miroslav Pujic, et kuigi maailma kõige suurem sotsiaalvõrgustik Facbook on suurepärane vahend inimestega suhtlemiseks, ei ole see meie kontrolli all ning valdavalt liigub seal siiski meelelahutusele orienteeritud materjal. LIFEconect on aga meie enda kontrollida ning seal saame me luua sellise keskkonna, mis on sobilik meie eesmärkide saavutamiseks, selgitas Pujic.

Divisjoni meeskonnas töötava Mirjana kohustuseks on LIFEconnectiga seotud turundamine ning selle põhimõtteid tutvustas ta ka seminari ettekandes. Ta selgitas, millised on hetke valitsevad trendid internetimaailmas ja milliseid teemasid inimesed internetis peamiselt otsivad ja jälgivad. Mirjana tutvustas ka eduka postituse tegemise põhimõtteid ning jagas positiivseid edulugusid teiste keelde LIFEconnecti tegemistest.

LIFEconnect on avatud keskkond, kuhu igaüks saab kasutajaks registreeruda ning postitades oma mõtteid ja ideid teistega jagada, kommenteerida teiste posititusi ning vestelda teiste lehel viibijatega.

Allikas: Advent.ee 

Seminaril osales ka Põltsamaa koguduse liige Vallo Põldaru.

//Piltide ja videotega artikkel saadaval http://matkad.advent.ee/?p=679//

Kui muidu oleme kevadist suurvett nautinud valdavalt kanuudel, siis sedapuhku võtsime maksimumi ainult oma raftinguparvest. Raftinguseeriasse kuulus 3 pühapäeva, kus proovisime järgi Eesti kõige huvitavamad jõed: Piusa, Purtse ning Jägala. Nüüd siis räägime igast raftingust lähemalt.

Piusa Rafting | 25. märts

Piusa oli ainus koht, kus omasime ka pidevat peatuspunkti. Nagu ikka, tuttav Piusa Veere talu. Väike segadus tekkis, kui arutleti kella keeramise asjus. Lõpuks jõudsime küll kokkuleppele, kuhu suunas teda keerata tuleb, kuid hommikul ei saanud ikka keegi aru, mis kell on. Hommikul ärgates jõudsime kõik lõpuks veendumusele, et öösel oli ka lumi maha sadanud. Ning sadu jätkus veelgi. Osalejaid oli palju ja sõidud olid jaotatud kahte paatkonda, seega läksime suure innuga jõe äärde ning Mairo rääkis tarka juttu meie edasise heaolu nimel. Sõit ise oli rahulik, Vana-Vastseliina varemete juures sai jälle peatus ja ühispilt tehtud ning edasi mindud. Ajastus oli natuke varavõitu, jõgi oli suhteliselt jääs, aga õnneks meie paati oli sattunud kalipsoga onu Avo, kes meid iga kivi või jäätüki pealt edasi aitas. Vesi ise oli rahulik, mõni veskitamm ja muu kiiremavooluline koht jäidki meie tipphetkeks. Sisse keegi ei kukkunud, kuid taevast sadav lumi muutis meid sellegipoolest läbimärjaks ning kui jõgi juba päris jäässe läks, otsustasime katkestada. Kehva varustuse ja külma ilma tõttu olid kõik külmunud olekus (välja arvatud Avo) ning ringi keksimist ja surisevaid varbaid leidus igaühel.

Kui esimeses paatkonnas oli olnud mõlema soo esindajaid, siis teine paatkond tõotas tulla mehine. Üks mees tundus kangem kui teine ning meil tekkis küsimus, ega nad meie 4-tunnist teekonda 10 minutiga läbi. Huvitav oli ka see, et teise paatkonna varustatus oli veel kehvem: kellel polnud mütsi, kellel polnud kindaid..mõni mees tuli lõpp-punkti suisa paljajalu. Pärastlõunal saigi 6 merelõvi teele saadetud, Raivo sai selga Avo kalipso, vältimaks madalikul suurt ajakadu. Lumesadu oli lõppenud ning sõit oli sellevõrra kuivem. Esimene paatkond nautis aga sellel ajal Veere talus muhedat seltskonda, käis suitsusaunas ning jões ja trallas niisama ringi. Teine paatkond aga otsustas mitte katkestada ning Piusa Veere taluni ilusti välja sõita. Paar viimast tundi viibisid nad kottpimedas Piusa ürglooduses, kaasas üks pooltühi taskulamp… Ka see oli selge, et Deivy oli ühe oksa peale hüpates ka vees korra ära käinud ning kummikud olid vett servani täis. Väljas olid aga miinuskraadid ning niimoodi Deivy jätkata ei soovinud. Lahendus oli lihtne: pusa seljast ning paljad jalakesed sinna sisse sooja. Piusa Veere talus aga ootasime ja ootasime meremehi koju. Lõpuks kella poole 8 kanti nad saabusidki, silmis rõõm tsivilisatsiooniga kohtumise üle. Mõned külmemad poisid läksid sauna ning teised hakkasid kergelt jääst krabisevat paati kokku pakkima. Seejärel jätsime hüvasti ning jäime järgmise nädala raftingut ootama.

Purtse Rafting | 01. aprill

Seekordne rafting viis meid Ida-Virumaale, kus oli oodata kiirevoolulisemat ning huvitavamat jõge. Kaugemalt tulijad Vallo, Kalle ja Maarja sisustasid oma aega Kristlikute matkade nimevääriliselt ning käisid Lüganuse kirikus, kus jagati parasjagu armulauda. Ilm oli mõnusalt soe ning päike paitas põski. Paadipumpamine käis kähku ning hüppasimegi paati ja hakkasime kuival maal jõuliselt aerutama. 1. aprillil me nalja ei teinud (sest kellelgi polnud see meeleski) ja alguspalve järel asusime teele. Kohalikud olid eelnevalt meile jaganud jõe kohta piisavalt lisainfot ja kartus polnud veel hinge pugenud. Algus oli vägagi rahulik ning nautisime niisama loodust. Pärast esimest tammi läks aga elu huvitavaks, seda kajastab alljärgnev video. Suutsime laskumisel täpselt kivi otsa sõita ning ei jäänud palju puudu et vesi oleks lihtsalt paati voolanud. Rabelemist oli palju ja vasakul pool istuvad inimesed said ilusti märjaks.

Lõpus jälle paistma hakanud päike kuivatas kiirelt ka viimase veepiisa. Lõpuks suubusime merre ning otsustasime, et seekord me edasi minema ei hakka. Kohati oli meri veel jääs. Lõpp-punktist võetud 360 kraadine vaade: (VAATA: http://matkad.advent.ee/?p=679)

Panime pillid kotti ja asusime teele Kadrina poole, kus ootas meid saun. Vahepeal saime väikest lumesadu (Padaorust sõitsime ka läbi). Lisaks ilusale kevadilmale küsisime teed kepikõndijate käest, nautisime saunamõnusid ja asusimegi igaüks tuldud teedpidi koju tagasi. Saunas tehti ka suur avastus, et täna ongi 1. aprill.

Jägala Rafting | 08. aprill

Lõuna-Eestist asus jällegi teele üks tore seltskond suvitajaid. Peagi aga kadusid kõrvust linnulaul ja ninast lillelõhn, sest ainsa autona oli tegu hangedest läbi murdmisega. Kerge huumoriga asja võttes tõotas tulla vägagi seiklusrohke matk. Tuul ja tihe lumesadu olid nii kõvad, et mütsid läksid lendu ning auto kõikus kergelt. Aegviidus võtsime peale ühe külmast kange tädikese ning sõit võis jätkuda. Õnneks lumesadu lõppes peagi ning isegi päike lubas välja tulla. Lumevaip oli kohale jõudes sellegipoolest kohev ning lumesõda võis alata. Varsti saabusid ka lähemalt tulijad ja paadi täispumpamise müsteerium võis alata. Plastiknoaga meil siiski paadinööre lõigata ei õnnestunud ning kuna muud vahendid paadi õhuga täitmiseks tundusid piinarikkad, võtsime paadi kätte ning suundusime üle tee asuva tankla poole. Nüüd laabus kõik kenasti ja pärast instruktsiooni (aerudega lume kühveldamist) lükkasime paadi rõõmsalt vette. Kõigepealt jäi meile ette üks sild, mille alt me otsustasime pika arutelu järel läbi minna. Ainuke viga oli see, et paat oligi täpselt nii kõrge, kui vee ja silla vaheline kõrgus. Jägalasse kogunenud seltskond oli mehiselt hulljulge ning mõned soovisid isegi Jägala joast alla lasta. Tegelikult sõitsime korra ainult joa alla, aga huvitav kogemus oli seegi. Arvestades seda, et kallastel olid kümned juga vaatama tulnud inimesed meid hoogsalt pildistamas.

Kõige kärestikulisemat lõiku läbisime kaks korda ehk siis tassisime paadi vahepeal tagasi. Publikut jagus ka sinnagi, sest tõenäoliselt olid seal alles toimunud võistlused. Sellel lõigul jäid väga vähesed meist kuivaks. Edasine sõit oli lihtne kruiis, oma lõbuks üritasime jäälõhkujat mängida ning teineteisele lund kraesse raputada. Kokkuvõttes oli vägagi ainulaadne matk, arvestades ilmaolusid. Ei tule just tihti ette, et aprilli alguses jõel sõites tuiskab lumi kaldaäärsetelt vallidelt üle pea.

Üldiselt raftingutest rääkides innustaks siinkohal ka vanema generatsiooni inimesi järgneval aastal osa võtma, sest sõudmine on igaühele jõukohane ning võibolla on noortele mõni õpetussõna isegi öelda. Seniks aga järgmiste matkadeni 🙂