Novembrikuu kokkuvõtteks
“Kui mujal võib surra igavusse, siis Põltsamaal võib surra tegevusse” – sellist lausekatket kuuldi novembrikuus ühe Põltsamaale tulnud nooremaealise külalise suust.
Novembrikuu ürituste tulevärk algas juba 7. novembril, kui just noorem rahvas leidis põhjust tähistamiseks ja koosolemiseks. Rõõm oli tervitada ka kaugemalt tulijaid ning seda suurem oli heameel, et äraminekuga polnud kellelgi kiiret. Kõige kangemad oli veel järgmisel päeval abiks lastekiriku ja Ergase sünnipäeva sisustamise juures ning lisaks kõigele veel Võisiku Hooldekodus laulmas.
Ka järgmisel nädalavahetusel jätkus igas eas sünnipäevalapsi, kes oma rõõmu ja tänumeelt Jumala õnnistuste üle soovisid teistega jagada. Lisaks toimus väga sisukas esitlus vabatahtliku töö teemadel, kus oma välismaal omandatud kogemusi jagasid ettekannetena Heldi ja Mervi ning neid assisteeris Älis, kellel samuti kogemused samas valdkonnas olemas. Head meelt võis tunda sellest, et kuulajate hulgas oli igas vanuses inimesi ning samuti külalisi mujalt Eestist, sest nagu selgus, pole vabatahtlik töö sugugi mitte ainult noorte pärusmaa. Kahjutundega peab aga siiski lisama, et vaatamata kooli üles pandud reklaamile ei tulnud ükski Põltsamaa koolinoor, kes polnud seotud adventkogudusega, tutvuma sellise vahva karjäärivõimalusega.
See eest oli aga nädala sees (18. novembril) eriline võimalus minikontserdi ja teelauaga vastu võtta umbes kahtkümmet üle keskea daami, kes oma Jututoa-ringiga ka meie kogudust ja kirikuhoonet vaatama tulid. Vestlus kulges soojas ja südamlikus õhkkonnas ning oli minu arusaamist mööda mõlemale poolele rikastav.
Noortele oli aga kindlasti kuu tähtsündmuseks 28. novembril peetud noorteõhtu, mida hoole ja armastusega ette valmistati ning mis väärib kindlasti eraldi artiklina lahtikirjutamist. Hoolimata sellest, et noorteõhtu iseenesest läbi sai, leiti ühist tegevust veel hiliste õhtutundideni.
Kokkuvõtteks julgen soovitada noortele ikkagi elamist, mitte suremist. Jumalal on teid vaja elusana! Hoidke siis oma tervist ja olge mõõdukad kõiges! Ja tänu Jumalale, et Ta siiani on teid tervetena hoidnud, hoolimata teie üliväga aktiivsest seltsielust ja hoolimata sellest, et ümberringi gripp möllab ja koolgi vahepeal kinni oli.
Lastekirik (8. november)
Olen kuulnud lapsevanemaid arutamas, missuguses vahvas kohas küll võiks oma lapse sünnipäeva korraldada. Ergase sünnipäev algas kirikus ja see oli päris lastekirik, mõeldud nooremale koolieale. Ergas oli kutsunud oma klassi ja klassijuhataja, samuti muusikakooli sõbrad.
Ükski Ergase sõpradest ei olnud Piiblit lugenud, aga see ei takistanud neil üheskoos etendamast Naamani lugu. Piisas sellest, kui neile selgitati, missuguses olukorras nende poolt kehastatud tegelased on, kui juba nad oskasid olla – kurvad, rõõmsad, kaastundlikud, hirmunud. Nad oskasid küsida ja vastata nii, et lugu arenes nii nagu Piibliski. Ainult “Iisraeli kuningas” oli kohe nõus “Naamani” terveks tegema – see oli ainuke asi, mis kippus Piibliga võrreldes valesti minema ja selle me parandasime kohe ära.
Pärastpoole kleepisid lapsed Naamani loo pildid oma lehele õigesse järjekorda ja lahendasid ristsõnu, millest tuli välja, et on väga palju võimalusi ja ameteid, kuidas teistele kasulik olla. Nii nagu väike teenijatüdruk kaugel oma kodumaast ei tasunud kurja kurjaga, vaid heaga, nii saame meiegi leida võimalusi, kus aidata ja teha midagi head.
Pärast kirikut muidugi Ergase sünnipäev jätkus ja kindlasti oli neil lastel tore. Ka mina tundsin koju minnes heameelt, et olin saanud nendega jagada kasvõi killukest Jumala Sõnast.
Noorteõhtu – Muinasjutt
Noorteõhtu teemaks oli valitud muinasjutt. Kehtib ju usuvabaduski ning kõigil on võimalus antud uskuda mida tahab. Kes usub jõuluvana, kes ettemääratust ning kes aastal 2012 tulevat maailmalõppu. Aga siiski on üks usk üle kõige- lootus igavesele elule. See mõte oli ka läbivaks teemaks meie õhtul.
Juba uksest sisenedes anti kätte esimene ülesanne: võtta endale meelepärane arv väikeseid pallikesi. Seejärel oli eesmärgiks moodustada grupid kus pallikeste summa oleks muinasjutuline arv: 7. Samamoodi tuli mõelda oma rühma iseloomustavad seitse lauset- mida rohkem pallikesi krabasid, seda rohkem rääkisid.
Kui tutvutud, oli aeg hakata muinasjutulisemaks minema. Vallo ning Heldi esitasid tänapäevasema versiooni vanast heast “Punamütsikesest”. Näidendi lõppedes jäi Vallo olenemata Kalle üritustest siiski kindlaks, et ta on hundi kõhus ning jahimees tuleb teda ära päästma.
Tulise aplausi järel rääkis Kalle meie maailmast, Suurest Paugust ning osakestest millest see koosneb. Ka Kalle pidi vastama küsimustele miks ta on, kes ta on, kus ta on ning mida ta oleks ilma Jumalata.
Tanis jutustas meile reaalsest muinasjutust- Piiblist, Jeesusest ning igavesest elust. Arutlesime, kas Piiblit saab usaldada, millised on Piibli mõjud ning miks me Piiblit üldse usume. Iga osa lõppedes muidugi ka laulsime üheskoos ning vestlesime päevakohastel teemadel.
Seejärel olid kõik oodatud ka kõrvaltuppa kõhtu täitma. Ürituselt jäid kauaks heljuma muinasjutuliselt positiivsed tunded ning tahe peatselt jälle midagi üheskoos ette võtta.
Mõningaid muljeid:
“Oli meeldiv õhtu koos koguduse noortega. Rõõmu valmistasid kindlasti ka külalised teistest kogudustest. Loodan, et sellised üritused liidavad noori ning annavad võimalusi ja julgust koguduse töös kaasa lüüa. Minule olid õhtu kõige meeldejäävamateks osadeks pünamütsikese hüpe ning ülihead mandariinid.”
Ardo
“Noorteõhtu juures meeldis mulle eriti see, et noori oli kokku tulnud tavapärasest rohkem. Ka kirikuruum oli muudetud meeldivalt hubaseks. Tore, et seni mõtetes olnud ideesid on hakatud nüüd ka teostama. Loodan südamest, et edaspidi kaasatakse rohkem sõpru ka väljaspoolt kogudust taolistele üritustele.”
Kalle
“Noorteõhtuga oli palju vaeva nähtud ja igaüks andis oma väikese osa, mis mulle väga meeldis. Samuti olime ka kutsunud palju sõpru, aga kõige rohkem oli kahju sellest, et neid nii vähe kohale jõudis. 1 siiski oli 😉 . ja ma arvan, et kõigile, kes kohal olid, oli see õhtu õnnistuseks.”
Tanis
Üritused
Möödunud nädalatel on toimunud ka mitmeid üritusi, väike ülevaade siis:
14. november
Kell 17:00 tegid siis Mervi Kalmus ning Heldi Kulp esitluse enda välismaal elamise kogemustest.
8.
november
Kell 11:00 oli lastekirik nooremale koolieale. Samas tähistati ka Ergase sünnipäeva. Kohal 11 last.
18. november
Meie kogudust külastasid Põltsamaa eakad (Jututuba) Tagasiside on olnud väga positiivne ning meeldiv 😉
21. november
Jumalateenistusel lõid kaasa külalised Tartust (Kärt, Joosep, Sander), muutes oma lauludega päeva helgemaks 🙂
Noorteõhtu
Taanieli raamatu õppimine
Reedel, 24. novembril kell 18.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesuse teenistuse algus Galileas”.
Hingamispäeval, 25. novembril kell 11.00 Taanieli raamatu 10. ptk “Taanieli kohtumine Kristusega” – kõneleb Rein Kalmus.
Minu isa, meie Isa
Igaühele pole antud sündida aadlisoost, mis iseenesest polegi teab mis õnnetus. Minu isa oli lihtne kingsepapoeg. Ta oli pere vanim laps ja 17-aastaselt emata jäädes pidi ta oma noorema õe ja venna eest hoolitsema, et need kaela kandma hakkaksid.
Isa noorpõlv jäi maailmasõja aegadesse ja kitsad olud ei võimaldanud hariduse vagu pikalt künda. Hea, et kuus talve õnnestus siiski koolipingis istuda. See aga ei seganud minul oma kõrghariduse juures mitte kunagi isale alt üles vaatamast. Kuni lõpuni.
Isa oli hea südamega mees. Maailma asjadest rääkides võis ta väga emotsionaalseks minna ja valju häälega „maailma ära parandada“. Sagedased need parandamised siiski polnud. Enamasti nägin teda ikka vaikselt istumas ja oma mõtteid heietamas. Oma südameasju jagas ta teistele põhjamaalasele tavapärase ahtrusega.
Kord oleks see sissepoole elamine võinud talle saatuslikuks saada. Poolteist aastat pärast abikaasa surma jõudis isa teise infarktieelse seisundini. Kui valu enam kannatada ei jõudnud, ei haaranud ta telefoni järele, vaid pani harjumuspäraselt oma pintsaku selga ja asutas haigla poole minema. Kaks kilomeetrit tuli selleks maha käia. Paar korda sundis valu teda kõnniteeäärsele murule istuma, kuid pisut hinge tõmmanud, komberdas ta sihikindlalt edasi. Kohale jõudis. Kui ta oli esimesele valges kitlis töötajale oma loo ära rääkinud, läks personalil äkki väga kiireks. Arst pahandas isaga maamehe kombel, kuid kolme nädalaga tõstis ta taas jalule.
Isa lemmikajaviide oli maalimine. Kunstiandi ilmutas ta juba noorpõlves, kuid õppimisvõimalusi polnud. Nii kandiski ta kogu elu tiitlit “harrastuskunstnik”. Oma õlimaalidega rõõmustas ta sadu inimesi, kelle seinu need pildid kaunistama jäid. Kunstiharrastuse tipphetk oli tema jaoks ilmselt üks harrastuskunstnike näitus, millel isa astus üles mitme koopiaga. Tuntuim nende seas oli „Mona Lisa“. Jah, ikka seesama Leonardo da Vinci „La Gioconda“. Väga hästi õnnestus. Näitusele läks sellest pildist küll teine variant. Esimene ei tulnud nii hea ja selle ristisid lapsed „Moonaküla Liisaks“. See kõlbas kodus vaatamiseks.
Mäletan näituse avamist, kui koopiameistri “Monat” tutvustati. Isa seisis pildi kõrval ja oli silmnähtavalt kohmetu. Aga tema silmades oli sügav sära ja suul muhe naeratus.
Usulise huvi sai isa oma emalt. See jäi kestma kogu eluks. Kirikust ei puudunud ta ilma mõjuva põhjuseta kunagi. Oma kodulinna adventkoguduse tegemistes osales isa mitmes ametis, algusaegadel aga põhiliselt organistina. Selleski vallas oli ta iseõppija, kuid sai harmooniumi tallamisega kenasti hakkama. Nii kaua, kuni tuli tema oma poeg ja organisti ameti üle võttis. Aga isa tundis sellest ainult rõõmu – mina pidin kasvama ja tema kahanema.
Varsti saab juba 10 aastat, kui isa lahkus igaviku radadele. Elu on mind õpetanud, et mälestus lähedasest inimesest on alati kokku põimitud igatsusega…
Isadepäev. Huvitav, kui paljud sellel päeval Jumala peale mõtlevad? Algab ju Piibli kõige tuntum palve, mida paljud inimesed peast oskavad tsiteerida, sõnadega: „Meie Isa, kes sa oled taevas…“
Miks ikkagi Isa, mitte aga Ema? Jumal ju pole mees või naine. Olen vahel mõelnud sellele küsimusele ja alati jõudnud vastuseni, et selline nimevalik johtub minevikuaegade meestekesksusest. Kui Jumal inimest kõnetab, siis tuleb Ta alla inimese tasandile. Kuigi Jumal sooviks, et inimene õpiks alati arvestama Jumala tahtega ja mõtteviisiga, arvestab Kõigekõrgem sageli inimese arusaamade ja mõtteviisiga, sest nii on kergem ennast mõistetavaks teha.
Isa roll on läbi aegade olnud peret koos hoida, toita ja kaitsta. Isa on olnud traditsiooniliselt perekonna juhi staatuses ja eks need omadused sobivad ju väga hästi ka Jumalat iseloomustama. Teisalt nimed, mida kasutatakse Kolmainu Jumala liikmete kohta – Isa ja Poeg – kõnelevad meile suhetest. Suhted nagu perekonnas, kus domineerivad armastus, sõbralikkus, täielik üksteisemõistmine ja absoluutne koostöö. Praegusaja ühiskonna kontekstis kõlab see idealistilikuna, kuid Jumal ju esindabki kõikide väärtuste kõrgeimat ideaali.
Meie Isa, kes on taevas, on inimesele alati kättesaadav. Tema süda on alati inimesele avatud. Tema jõule ja tarkusele võib igaüks alati toetuda. Ja kuigi vahel pole Tema teid kerge mõista, võime siiski elada teadmises, et Isal on tõeliselt avar süda. Koos Temaga oma elurännakut kõndides võime iga päev elada usus, lootuses ja armastuses. Ja need lähedased perekondlikud suhted Jumala endaga ei muutu kunagi üksnes mälestusteks.
Soovin Sulle, hea lugeja, kaunist isadepäeva, mõeldes enda isale ja ka meie Isale!
Rein Kalmus