Noorte 100km suvelõpumatk
23. augusti varahommikuks olid 10 hulljulget inimest kogunenud selleks, et läbida jalgsi nädala ajaga 100km või rohkemgi. Asukohaks oli Paunküla veehoidla Ardu lähedal ning eesmärk avastada Kõrvemaad ja Lahemaad ning lõpetada suvi koos toredate inimestega. Edasi aga räägivad kohalolijad ise mis juhtus, seda päevikuvormis.
Teisipäev, 23. august
Alustasime oma legendaarse matkaga tegelikult juba ühe päeva võrra varem, kui suurem osa matkaseltskonnast Põldarute kodu 22. augusti õhtul ära vallutas. Kõik toad olid rahvast täis, ainult köögilaua all ei maganud keegi.
Päris matk algas ametlikult 23. augusti hommikul kell 9.37. Udus oli kokku kümme siili: Marleen, Liisu, Triin, Hanna-Betty, Hanna-Liisa, Mervi, Mairo, Tanis, Vallo, Rein. Esimese päeva teekonna pikkuseks oli umbes 20km. Lõunat sõime Jägala jõe ääres. Pärast lõunasööki juhtus see, mis ikka juhtub – kett oli maas ja neiud nõudsid lõunauinakut. Aga meie suur juht ja õpetaja Mairo käsutas kõik jälle liikvele. Võtsime suuna Kakerdaja rabale, millest õhtupoolikul ka risti üle läksime. Äärepealt oleks ka laudtee peal ära eksinud, aga seekord läks õnneks. Kakerdaja järves puhtaks pestud ja kõhud tatraputru täis, lõppes õhtu lõkke ümber lauldes ja Reinu juttu kuulates.
Mervi
Aga oli ka toredat, mis hästi meelde jäi!
Alguses ei tahtnud toit kuidagi kottidesse ära mahtuda. Vahepeal nägime hobust, keda sai patsutada, möödusime Kautla memoriaalist, aitasime eksinud jalgratturit.
Mairo
Kolmapäev, 24. august
Päeva tippsündmus oli kindlasti see, kui otsustasime lõigata ja läbi metsa minna, mis osutus aga tegelikult natuke soisemaks alaks.
Vallo
Kui alguses üritasime pokude ja kändude peal end veest eemal hoida, siis lõpus ma lihtsalt astusin sinna vette ja siis läks see vesi juba põlvedeni, jess!
Hanna-Betty
Õhkkond oli väga kiiresti muutunud koduseks tänu teele sattunud kannatustele ning nalja jagus kuni matka lõpuni. Lisaks said kõik märjaks ka tänu ühe silla müstilisele kadumisele ning jõeületus oli nagu soojendus soos müttamisele. Nägime veel vaskussi, kes surnut teeskles ning Rein turnis Valgehobusemäe tornis. Teekond oli aga alles poolepeal ning päeva lõppedes olime läbinud 16km.
Vallo
Neljapäev, 25. august
Oh seda rõõmu, täna on lootust poodi saada! Eelnevatel päevadel nägime healjuhul mõnda autot ja tsivilisatsioon tundus väga võõras juba olevat. Uudistasime Aegviidu looduskeskust, täiendasime toiduvarusid ja tatsasime edasi. Esmaabivahendite soetamisega oli toredasti. Apteek oli kinni, aga Mairo ja Rein suutsid ühe perearsti ära rääkida ning temalt saime rohkem kui meil vajagi oli..ja tasuta! Aga miks meil üldse esmaabi tarvis on? Juba esimesel päeval selgus, et plaastreid kulub palju ning matka lõpuks on kõigil jalad kinni seotud.
Õnneks läks hästi, eriti Reinul, kes ainsana ei liitunud villiklubiga, kuigi ka tal olid omad kannatused. Lisaks tarvitati veel mingeid tablette, äkki olid peavalu vastu. Tanise jalg oli üldse kirju nagu papagoi. Vahepeal tuli väsinuid innustada ka väikse Snickersiga. Homme meie seltskond väheneb, sest Tanis, Mervi ja Hanna-Liisa peavad lahkuma, aga õnneks tuleb laupäeval külalisi ka. Täna näitab odomeeter 19 läbitud kilomeetrit.
Vallo
Minul on küll selline tunne, et kõik minu varbad on ville täis ja jalad megalt valutavad, aga see ei heiduta mind. Homme jälle uue innuga!
Triin
Teeme panniga kukeseeni. Aga kust me panni saime? Panin oma võlud mängu ja läksin küsisin meie naabritelt! (“Tere, vabandage, kas teil….oi, teil on pann! Kas me võime seda laenata?”) WC on awesome… ei haise ja on üliromantiline küünlavalgus.
Hanna-Betty
Reede, 26. august
Matk on siiani olnud väga väsitav, kuid kõik oleme päeva lõpuks ikka ööbimiskohta kohale jõudnud. Õhtud ongi minu meelest kõige paremad. Seltskond on vahva. Nalja saab ja samuti kuuleb tarka juttu ning saab kaasa mõelda. Söök on väga hea, lõpuks sain ka ujuma. Tänu sellele matkale oskan ma mõni aeg paremini hinnata oma voodit, dušši ja kodu. Tänud selle huvitava matka eest.
Hanna-Liisa
Neli päeva olen vapralt vastu pidanud, mõned viimased tähelepanekud:
*vill tuleb pika ilu peale
*mul on pokuallergia
*seltskond on tõesti ülimalt tore
Mervi
Tanis, Hanna-Liisa ja Mervi läksid just ära, meid on nüüd ikka nii vähe. Nad just lahkusid ja me juba igatseme neid! Aga uued inimesed tulevad õnneks juba täna õhtul. Igatahes, mälestusi, nalju ja muud kõike on nii palju, et neid kõiki ei suuda ülessegi kirjutada!
Liisu
Täna oli palju vaatetorne ja ilusaid vaateid, mina astusin villiklubisse ja nägime jälle vaskussi. Kokku jäi neid meie tee peale matka jooksul 5. Ületasime ka Tallinn-Narva maantee ning tegime sobi. St siis seda, et Betty isa viis meid natuke edasi ning me ei pea hingamispäeval matkama 🙂 Homset puhkust läheb kindlasti kõigile vaja, sest isegi mina ei jõuaks homme väga koormust taluda. Õhtul oli kõige hullem seis Hanna-Bettyl, ega Mairogi oli näost ära. Põhiline oli see, et tuli ennast vett jooma sundida ja siis olukord paranes. Mairo tegi aga Viru rabast koguni laulu! Tänane teekond oli 16 km.
Vallo
Laupäev, 27. august
Ometigi laupäev. Betty arvab, et me saime täna kaua magada, sellisel matkal on tõesti ka üks lisatund õnnistus! Hingamispäev on ikka nii hea päev, saab puhata jne. Aga imede ime, mul ei valuta kuskilt väga midagi. Homme on viimane päev, päris rõõmustav on seejärel saada taas oma voodisse!
Liisu
Tüdrukud said endal juuksed puhtaks pestud ja julgevad isegi naeratada pildi jaoks. Hommikul nagu ikka, võtsime õppetükki, kuulasime kõnet ja laulsime palju. Saime munavõileiba, mis tundus lausa teiselt planeedilt olevat. Pärastlõunal käisime Pikakosel ühe ajaloolise majaga tutvumas. Nägime ainulaadseid kasetohust maale, uudistasime huvitavaid vanaaegseid asju ja musitseerisime Jakob Hurda klaveril. Õhtul üritasime lõkketules banaane küpsetada ja tegime natuke nalja ka. Kogu nädala jooksul oli väga lohutavaks teadmiseks see, et viimasel päeval tuleb kõndida 21km, seega saab ainult paremaks minna.
Vallo
Pühapäev, 28. august
See on viimane päev. Polnud üldse enam nii raske. Me kõndisime isegi üle tunni aja ilma pausita, lihtsalt otse. Lõpuks jõudsime randa, läksime kohe ujuma – MERRE. nii hea ja mõnus oli. Saime kooki ja muud head. Rannaliivale sai kirjutatud mõtiskluse ajal ka teade: JEESUS <3 SIND
Saime veits vihma kaela ka, aga polnud hullu, meil olid keebid, millega nägime välja nagu teod. Täna oleme peaaegu terve aeg laulnud. Lõpuks jõudsime 100km peale, tegime pilti, puhkasime ja edasine oli ainult vormistamise küsimus. Polnud raske, arvatavasti tulen veel. Aga tunne on hea! Aa, laulsime isegi pea-ja-õlad-põlvedki koos kottidega. Nautisime veel sauna, võtsime mönuga leili ja käisime meres ujumas.
Hanna-Betty
Üritasime päev otsa Mairoga meeleheitlikult kala leida õhtuks, aga ei saanudki, kalameestel olevat kehv päev. Minu matka suurimaks saavutuseks jääb see, et auto on mul Käsmus aga auto võtmed suutsin koju Põltsamaale saata, tänud Reinule, kelle abiga siiski kõik korda sai.
Lõpetuseks mainin ära kõige olulisema fakti, me läbisimegi 100km, ma tean, et lapselapsed mul seda lugu uskuma ei hakka, sest selle põlvkonna jaoks on äkki juba autost tuppa kõndimine saavutus. Ja siis ütleb vanaisa: “Aga kui mina veel noor olin..” Nii see elu kord on, matkajoovastusest kantuna kirjutasime Mairoga mõlemad ka ühe luuletuse päeviku lõppu ning minu arvutuste järgi kõndisime me seda 100km umbes 24 tundi, mis teeb keskmiseks kiiruseks 4km/h. Soos oli kiiruseks tegelikult 0,2 km/h..
Lõpetuseks aga jällegi vend Reinu mõtted.
Vallo
Mis siis ikka, tore ,et mindki kaasa võeti. Noorte kallite inimeste naljad ja kaunid lauluhääled, mis ei lasknud kõndimisel tuimaks kotikandmiseks muutuda. Ja mõneks päevaks sai oma igapäevamuredki unustatud. Hooman ja näen neis noortes potensiaali ja soovin südamest ka mõningaid mõtteid jagada, et nad ikka prioriteete elus Issandale toetudes õigesti seaksid ja püsiksid.
Matkad on toredad: näha kodumaa loodust ja üksteist igasugustes situatsioonides. Soovin südamest õnnistatud elumatka teile kõigile. Saite teiegi mulle südamelähedasemaks. Nakatage teisigi matkapisikuga ja samas ka “päästepisikuga”.
Tänu Taevaisale ja kõigile matkakaaslastele!
Rein
Noortelaager 2011
25.-31. juulil toimus Võrumaal Aedla talu maadel tänavune adventkoguduste noortelaager, mille peateemaks oli “Juhi mind!” ning peakõnelejaks Londonis töötav pastor Juan Carlos Patrick.
“Selle nädala alateemadeks olid küsimused, kuidas ma tean, et Jumal mind juhib ja kuidas seda ära tunda ja kuidas teada, mis Jumala plaan minu suhtes on,” selgitas liidu noortejuht ja laagri peakorraldaja Ivo Käsk.
Ivo selgitas, et sellele vanuserühmale, 15-25, kes ka sel aastal nädalapikkuses laagris osalesid, on need ühtedeks põhiküsimusteks. “Meie külalisel Juan Carlos Patrickul oli kaasas veel üks seminar, mille pealkiri oli “10 käsku kurameerimiseks” ja loomulikult läks see seminar nagu kuumale kerisele. See on jällegi üks nendest põhilistest küsimustest, millega noored tegelevad – suhted ja kaaslase leidmine ja kõik need asjad seal umber.”
Juan Carlos Patrick on pärit Dominikaani Vabariigist, kuid hetkel töötab Londonis, kus ta on paari hispaanikeelse koguduse pastor. Juan Carlos käis Eestis esimest korda 2009. aasta Kevadpidustustel kõnelemas.
“Kui Jumal annab mingi kutsumuse, siis Ta annab sellega kaasa ka mingi erilise ande ja mõistmise ja ma usun, et see on niimoodi Juan Carlosega ka,” ütles Ivo.
Ivo on lootusrikas, et head nõuanded, mis laagriseminarides kõlasid, aitavad noortel reaalsetes situatsioonides teha õigeid valikuid.
“Seda on näha noorte seas liikudes, et kui nad ka nii-öelda eksirännakutele satuvad ja teevad asju, mida nad ei peaks tegema ja teevad asju nii, nagu nad ei peaks neid tegema, siis tegelikult on nende südames rahutus ja nad tunnevad, et kui nad tahavad olla Jumala juures, siis päris nii ei saa teha. Nad kuulavad neid teemasid väga tõsiselt ja väljendavad ka väga siiralt, et nad soovivad teha asju paremini. Ma usun, et kui me nende pärast ka palume ja nad ise ka oma elu Jumala kätte annavad, siis Jumal on see, kes saab aidata ja ega seal muud ei olegi,” selgitas Ivo.
Juba aastaid noortelaagreid korraldanud noortejuht tõdes, et seekord oli tegemist parima laagriga, milles ta on osalenud. Ja põhjusena tõi välja tugevalt arenenud meeskonnatöö.
“Iga aastaga on suurenenud nende noorte hulk, kes osalevad laagri korraldamises algusest peale. Need samad inimesed, keda mõned aastad tagasi sai mööda laagriplatsi taga aetud ja korrale kutsutud. Nüüd nad korraldavad neid asju ise ja on osa protsessist. Hästi tore on ka see, et paljudest nendest noortest, kes käivad meie igal aastal neli korda toimuvatel aktiivrühma seminaridel, on saanud justkui juhtivtuumik, kes kannavad vastutust. Selle üle ongi kõige parem meel. See ei tee ainult üritust heaks, vaid on ka hea meel näha, et nad ise kasvavad ja arenevad. Siis ma vaatan neid ja lähen nuka taha ja nutan natuke rõõmust,” lisas õnnelik noortejuht Ivo.
Allikas: Meie Aeg
http://advent.ee/artikkel/38556/aedla-talus-toimus-aegade-parimaid-noortelaagreid/
Seenioride laager
19.-21. juulil toimus Põltsamaa lähedal Kuuri talus viies seenioride laager. Üritus algas sõnavõttude ning piduliku lipuheiskamisega, kus olid tegijad Valdek Lõhmus ja Ilja Stepanov. Kogu laagri jooksul jäi kõlama vend Eduard Vari öeldud mõte: “Nii tore on olla koos siin Geneetsareti järve kaldal.” Lipuheiskamise järel võtsid sõna korraldajad ja majutajad ning laager oligi avatud! Kohe tehti algust koorilauludega, ehk kõik kunagised ja praegused koorilauljad tulid kokku, et anda võimas etteaste kuulajatele. Lisaks veel lugematud duetid ja sooloesinejad. Esimesel päeval pidas avakõne noorema generatsiooni pastor Andres Ploompuu. Kuna laagri motoks oli “Vala õli mu lampi, ma palun…”, siis rääkis Andres sellest, et õli (Püha Vaimu) ei anta niisama, vaid eesmärgiga. Me peame pidevalt põlema ja olema valguseks. Näiteks tõi Andres ühe majakavahi, kes oli helde ning jagas kõigile soovijatele oma lambist õli. Ühel ööl tuli aga suur torm ning majakavaht avastas õudusega, et ta majakast on õli otsas ning paljud laevad hukkusid sellepärast. Samuti ei tohiks ka meil õli lõppeda, et me saaksime teistele valguseks olla. Esimese päeva õhtul õppisime selle päeva õppetükki, mida juhtis Maire Dreiling. Pärast väikest pausi jagas Salme Siimisker elutarkusi ravimtaimedest ning oligi ametlik osa läbi. Õhtul sai veel lõkke ääres juttu puhuda ning laulda ja seejärel saabus öörahu. Esimese päeva lõpuks oli laagriga liitunud 65 inimest.
Teine päev algas tähtsa sündmusega, külla oli tulnud liidu president David Nõmmik. Davidi kõne põhimõte tuli välja Sakarja 4. peatükist. Toon välja salmid 1-6.
Ja ingel, kes minuga rääkis, tuli jälle ja äratas mind, nagu unest
äratatakse.
Ja ta küsis minult: “Mida sa näed?” Mina vastasin: “Ma näen,
vaata, lambijalga, läbinisti kullast, ja selle otsas on õliastja;
selle küljes on seitse lampi ja seitse putke lampide jaoks, mis on
lambijala otsas.
Ja selle kõrval on kaks õlipuud: üks õliastjast paremal ja teine
vasakul pool.”
Ja mina võtsin sõna ning ütlesin inglile, kes minuga rääkis, ja
küsisin: “Mis need on, Issand?”
Ja ingel, kes minuga rääkis, kostis ning küsis minult: “Kas sa ei
tea, mis need on?” Ma vastasin: “Ei, Issand.”
Siis ta kostis ja ütles mulle nõnda: “See on Issanda sõna, mis on
öeldud Serubbaabelile: See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi,
ütleb vägede Issand.
Püha Vaim on praegu ja meie jaoks.
Esinema oli tulnud Viljandi pilliorkester ning ei kadunud kuskile ka muud muusikalised ettekanded. Laagri motoks oli “Vala õli mu lampi, ma palun”. Sellest rääkisid ka kõik sõnavõtud ning motolaulgi oli samanimeline. Pärast Salme teist terviseloengut, lõunasööki ja pause oli vabakava aeg. Kõik soovijad, kes tahtsid midagi öelda, võisid minna ja teha oma etteaste. Oli sõnavõtte, laule, luuletusi, musitseerimist. Tegemisrõõm oli kõigil suur ning kokku sai etteasteid kuulda ligi 3 tundi. Kõiki julgeid premeeriti suure aplausi või “Aamen’iga”. Nüüd oli aeg ennast liigutada. Aset leidis sõna otseses mõttes palverännak. Ümber järve olid paigutatud punktid. Iga grupp pidi üles otsima oma punkti asukoha ning siis Jumala ette kandma seal kirjas olnud probleemi. Õhtul jätkati veel vaba mikrofoni ettekannetega, sest soovijaid oli rohkem kui päeval aega. Nagu ikka, lõppes päev lõkkeõhtuga.
Neljapäeval tuligi hakata otsi kokku tõmbama. Valdek juhtis hommikupalvust, õppisime veel neljapäevase õppetüki ning siis oligi aeg tänada kõiki, kes olid korraldamisel abiks olnud. Kui kõige suurem tänu Jumalale antud, tuli veel langetada laagri lipp ning sellega oligi laager lõppenud. Kel kiiret polnud, sellel jätkus veel muljetamist ja mõtisklemist hilisemakski. Laager täitis oma eesmärgi kuhjaga: saime koos rõõmsad olla ja Jumalat austada.
Naisteteenistuse päev
Mu kallid õed:
Tervitan teid Jeesuse, meie Issanda ja Päästja rõõmutoovas nimes. Kas suudate uskuda, et taas on käes Naisteteenistuse päev? Meie teemaks sellel on aastal „Armastus muudab kõik“, ja meie, kes oleme uuestisündinud kristlased, teame, et see on tõsi, sest Jumala armastus on tõeliselt muutnud meie elu.
Armastus on üks Jumala tunnustest. Jumal on armastus. Armastus on Jumala olemus ja paludes Jumalal oma ellu tulla, saab Tema armastusest ka meie armastus.
Armastuses on kaks suurepärast õppetundi, mis tuleb meil kõigil selgeks saada ning mille järgi peaksime elama. Esimene neist on see, et Jumal armastas meid nii palju, et saatis oma Poja, Jeesus Kristuse, surema, nii et meie võiksime pääseda patu surmahaardest (Jh 3:16). Teine, mille leiame 1Jh 4:11, tuletab meile meelde, et “kui Jumal on meid nii palju armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama.“ Just see ongi armastus.
Soovin teile õnnistusi nende materjalidega töötamisel, mille sel aastal pani kokku Carla Baker, Põhja-Ameerika divisjoni Naisteteenistuse juht. Lisaks soovin, et saaksite taas kinnitust sellest, kuidas Jumal teid, mu kallid õed, armastab. Jätkugu teil motivatsiooni jagada seda armastust kõigiga, kellega kohtute, olgu nad siis kristlased, mitte-kristlased, rikkad või vaesed – kõik nad kuuluvad Jumala perekonda.
Meie, Peakonverentsi Naisteteenistuse osakond, kutsume teist igaüht üles nautima seda hingamispäevahommikust programmi, mis on teie jaoks valmistatud, kuid pärastlõunal minge välja ja jagage Jumala armastust nendega, kes seda vajavad, olgu siis haiglas, hooldekodus, naiste varjupaigas, lastekodus või isegi ukselt uksele käies. Teie olete Jumala käteks, Jumala jalgadeks ja Jumala armastavaks puudutuseks meie puudustkannatavas maailmas.
“Armastus muudab kõik”
Kirjutanud Carla Baker Põhja-Ameerika divisjonPiiblitekst: Rm 8:38-39
“Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“
Sissejuhatus
Täna hommikul uurime üht lugu, mis leidis aset palju aastaid tagasi Betaanias. Ehkki oled seda jutustust võibolla juba mitmeid kordi kuulnud, on selles ometi oluline sõnum just meile, kes elame 21. sajandil. Midagi sügavamõttelist toimus tol päeval Betaanias. Luukas räägib sellest meile oma evangeeliumi 10. peatükis, salmides 38-42.
Taustalugu
See öö näis lõputuna. Miks? Ta peas keerlesid mõtted nii kiiresti, nagu liiguksid nad tuhat kilomeetrit sekundis. Üha uuesti ja uuesti kordas ta üle kõik, mida kavatses järgmisel päeval teha. Ilmselt oli ta viimaks siiski unne suikunud, sest tema äratuskell – naabri kukk – teatas oma valjul häälel, et on aeg üles tõusta.
Veeretades end voodist põrandale ja jäädes põlvedel palvesse, tänas ta Jumalat ning palus juhatust kõigis päevatoimetustes. Seejärel, täis energiat ja ootusärevust, astus ta varmalt päevale vastu. Tänane päev oli eriline – külalised olid tulemas.
Öösel valmis mõeldud plaanidest lähtuvalt asus ta tormiliselt tegutsema. Ta teadis täpselt, mida ja mis järjekorras teha tuleb. Et kõik võiks veel parem saada, lubas tema õde Maarja talle appi tulla.
Ärevaina lülitasid Marta ja Maarja sisse oma kiireima käigu – nad koorisid, viilutasid, segasid, maitsesid, tegid kõik selleks, et toit saaks täiuslik. Lõppude lõpuks pidi sellest saama kuningale sobiv pidusöök, sest Jeesus ja Tema kaaskond olid neile lõunale tulemas.
“Nad on kohal!” hüüdis vend Laatsarus. Soojalt tervitas ta külalisi ja juhatas nad mugavalt istuma.
Oli nii põnev võõrustada Jeesust ja Tema jüngreid. Kahtlemata meeldis ka Jeesusele selles kodus viibida. Ta oli varemgi siin käinud ning näis hindavat nii selle kodu hubasust ja külalislahkust kui ka Marta toiduvalmistamise oskust.
Adrenaliin tulvas läbi Marta soonte kui ta toidule viimast lihvi andis. Rahuloleva naeratusega tõstis ta üles puuviljakorvi ning ütles õele: „Me oleme valmis. Kas sa võiksid viia…“ Sõnad hääbusid ta huultel, kui ta mõistis, et Maarjat ei olnudki köögis.
Naeratus kadus Marta näolt. Ta pomises omaette: „Kus ta küll olla võib?“ Hoides ikka veel korvist kinni, kiirustas Marta ise külaliste juurde. Kui Marta tuppa astus, võis ta näolt selgelt lugeda välja tõsist ehmatust tema ees avanenud vaatepildi pärast. Seal oligi Maarja – meesterahvaid täis toas, otse keset tegevusvälja, istumas Jeesuse jalge ees ja haaramas endasse iga Ta sõna.
Marta ehmatus muutus kiiresti vihaks. „Kuidas ta küll võis niimoodi teha!“ Mõtted tormasid läbi ta pea: „Mu õde alandab end. Nii ei sobi teha. Naisel on keelatud olla ühes toas meestega, kui need ei ole just ta vennad või isa. Pealegi lubas Maarja mind aidata, aga näe, kuhu ta end nüüd hoopis sättinud on!“
Luuka 10:40 räägib meile, mis edasi sai: „Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: “Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!”
Siinkohal võiksime eeldada, et Jeesus toetab Martat kõiges, mis ta tegi ning tuletab Maarjale meelde tema kohustusi. Ometi tekitas Jeesuse vastus ilmselt kõigis juuresviibijais hämmeldust. Tema sõnad on ära toodud salmides 41 ja 42: „Aga Issand vastas talle: “Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära.”
Õpetus
Kaevugem täna sügavale selles loos peituvatesse õpetusivadesse, mis aitavad igaühel meist luua suhet Jeesusega ning jätkata oma kristlikku rännakut. Heitkem pilk iseendale ja püüdkem avastada, mil määral on meis endis Martat, ning mõelgem sellele, kuidas Jeesuse vastus Martale käib tegelikult ka meie elu kohta.
Marta elus oli tol hetkel eriliselt pingeline ja emotsionaalselt raske aeg. Tal oli vaja väga lühikese aja jooksul palju tööd ära teha. Ta pidi tähtaegadest kinni pidama ja temale seatud ootusi täitma. Marta tundis, kuidas kellegi abi oleks nii vaja läinud. Kogu see surve tegi ta rahutuks.
Kuidas aga on meiega? Kas oled kunagi leidnud end samalaadsest olukorrast nagu oli Marta? Kas on su elus olnud perioode, kus oled olnud tõsiselt tööga üle koormatud, ükskõik kas siis kodus, kirikus või kuskil mujal? Teised ei pruugi alati näha koormat, mida sul tuleb kanda, kuigi sinu jaoks tundub see talumatult raskena. Sa vajaksid abi, kuid seda ei paista kusagilt.
Nii masendav!? Kui palju kordi oled hüüdnud Jumala poole, mõeldes, kas Ta ikka üldse hoolib, kas Ta saab sinust aru? Kui palju kordi oled Talle öelnud, missugust abi sa vajaksid? Kui palju kordi oled oodanud seda abi Temalt ja leidnud end päeva lõppedes siiski täiesti üksi, ilma et keegi oleks sulle appi tulnud, isegi mitte Jumal?
Marta oli juba saavutanud maine, mida ta pidi igal juhul säilitama. Ta oli tuntud kui hea külaliste võõrustaja ning ta soovis väga, et temast jätkuvalt nii arvataks. Kui Marta sai taas kord kinnitust, et ta on külaliste vastuvõtmise alal andekas, tõstis see tema enesehinnangut. See, mida teised tema kohta ütlesid või temast arvasid, pani teda tundma end armastatu ja väärtuslikuna. Kui toitu ei serveeritud õigeaegselt või see ei olnud maitsev, kui tema kodu ei oleks olnud puhas, siis oleks see Marta jaoks olnud peegeldus temast endast – sellest, kes ta oli. Nii kallist hinda pidi Marta maksma. Ta ei tahtnud, et teised temast halvasti arvaksid.
Vaadakem kogu seda lugu nüüd sügavamalt – tegelikult keerles kõik Marta ümber! See oli tema maine, tema enesehinnang, tema heaolu, millele Marta keskendus. Ta oli nii tugevalt ametis enda vajadustega, et julges isegi Jeesuse, Jumala Pojaga, tõrelda: „Issand, kas Sa ei hooli?“ Ning pärast seda käskis ta Päästjal, kes suutis teha imesid ning võis valmistada terve pidusöögi üksnes oma sõna abil, öelda Maarjale, et ta tuleks talle appi. See võis olla üks vägagi pinevatest hetkedest.
Kas oled mõnikord tundnud endas samasugust suhtumist nagu oli tol hetkel Martal? Kas sinagi oled sõltuv teiste arvamusest, et tunda end väärtusliku inimesena? Kas hindad end maailma füüsilise ilu, talentide, saavutuste või staatuse alusel? Kas võib olla, et oled nii keskendunud endale, et ei näe enam avarat pilti ja et isegi Jeesuse juuresolekul pead ärritunult pahandama: „Issand, kas Sa ei näe, et ma olen kristlane? Kas see ei hooli sellest, et ma olen ülepeakaela koormatud Sinu heaks töö tegemisest?“ Ehk teiste sõnadega: „Issand, kui Sa mind tõesti armastad, kui Sa väärtustad mind ja seda, mida ma teen ning kui Sa soovid, et ma tõepoolest edu saavutaksin, siis ütle Maarjale, et ta mulle appi tuleks.“
Vääriti mõistetud armastus!
Marta lugu on näide sellest, kuidas Jumala armastust võib valesti mõista. Laste puhul näeme sageli, kuidas nad saavad armastusest valesti aru. Enamasti mõõdavad nad armastuse hulka neile antud asjade järgi. Küsige lastelt, kuidas nad teavad, et nende vanemad neid armastavad ja saate tüüpiliselt vastuseks: „Ma tean, et mu ema mind armastab, sest ta kinkis mulle uue nuku,“ või „Ma tean, et mu isa armastab mind, sest ta ostis mulle uue jalgratta.“
Marta oli valesti aru saanud Jeesuse armastusest ja Tema missioonist näidata inimestele, missugune on Jumal. Näidata neile, et „Jumal on armastus.“ Meilegi kõlab täna sama küsimus: ega ometi meie pole Jumala armastusest valesti aru saanud? Kas ei käitu meiegi täna Martaga sarnaselt, dikteerides südikalt Jumalale, mida meil on kindlasti vaja, et meie vajadused saaks rahuldatud ja meie heaolu tagatud? Ja mis siis, kui Jumal oma suures halastuses ei vasta meie palvele nii, nagu meie seda ootame? Kas tunneme siis, et Ta ei hooli meist?
Vaadakem aga nüüd Jeesuse vastust Marta nõudmisele: „Marta, Marta! Sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära.“
„See ’üks’, mida Marta vajas, oli rahulik, pühendunud vaim, sügavam soov saada rohkem teada meie tuleviku, igavese elu ja vaimulikuks kasvamiseks vajaliku armu kohta. Ta vajas vähem muretsemist kaduvate asjade ja rohkem nende pärast, mis kestavad läbi igaviku.“ (Konflikt ja julgus /Conflict and Courage, lk. 304)
Mis tähendab, valida ’hea osa’? See tähendab valida kõigi meie võimaluste hulgast see, mis on kõige parem, kõige suurepärasem, kõige oivalisem. Jeesus kiitis Maarjat selle eest, et ta tegi parima valiku – ta valis midagi, millel on kestev väärtus, midagi, mida ei saa temalt enam ära võtta.
Võib olla tegi Maarja oma valiku istuda Jeesuse jalge ees just seetõttu, et ta oli aru saanud – mitte tema ei olnud kõige keskmes – mitte see, mis ta tegi, mitte tema enesehinnang. Maarja sai aru, et kõige olulisem on Jeesus. Ta mõistis seda ja nautis Jeesuse tingimusteta armastust tema vastu.
Mõista Jeesuse tingimusteta armastust meist igaühe vastu on alus, millele toetudes saame kogeda täielikku rõõmu, rahu, kannatlikkust, headust ja ustavust – kõiki Gl 5:22 loetletud vaimu vilju.
Mis on tingimusteta armastus? Sageli peame lapsevanema armastust oma lapse vastu kauniks näiteks tingimusteta armastusest.
Warren Buffett, Ameerika investor, tööstur ja filantroop, on üks kõige edukamaid investoreid maailmas. Teda tuuakse alati esile maailma rikkaimate inimeste nimekirjades. Ühes intervjuus ajalehele „The Huffington Post“ 8. juulil 2010, küsiti Buffettilt, missugune on olnud kõige parem õppetund, mida ta elu jooksul on omandanud. Ta vastas: „Kõige suurem õppetund on olnud tingimusteta armastuse väest. Kui sa suudad seda oma lapsele pakkuda, siis oled saavutanud 90% kõigest, mida sul on lapse kasvatamisel vaja teha. Pakkudes lapsele tingimusteta armastust juba päris varasest east, kasvatad temast parema inimese.“
Kui juba inimestest lapsevanemad mõistavad tingimusteta armastuse olulisust, siis kui palju enam saab sellest aru meie taevane Lapsevanem? Jumala armastuskirjast meile kõigile 1Jh 4:10 võime lugeda: „Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid.“ (kursiiv lisatud)
Maarja suutis hoomata üht pisikest killukest sellest, mida tähendab Jumala tingimusteta armastus meist igaühe vastu. Jumalale ei loe, kuidas me välja näeme, kas oleme mehed või naised, kirjaoskamatud või doktorikraadiga, rikkad või vaesed – ükskõik, kust me pärit oleme, ükskõik, millega endale elatist teenime, ükskõik, kas teised peavad meid „headeks“ või „halbadeks“ – Tema armastab meid tingimusteta. Ta ei armasta ühte enam kui teist. Jumal armastab ühte moodi nii noort, keskealist kui vana, nii advokaati kui majahoidjat, kristlast, moslemit või agnostikut – Ta armastab kõiki tingimusteta.
Eriti hea on aga see, et Tema on meid enne armastanud – just sellistena nagu oleme. Kui me jõuame kord selle tõe täieliku mõistmiseni, siis kõnnime kindlalt oma vaimuliku kasvamise ja arengu teel. Siis meeldib meile nagu Maarjalegi veeta aega koos Jeesusega.
Jumal armastab meid tingimusteta ja ei lase meist seepärast kunagi lahti. Pühakirjast leiame Rm 8:38-39: „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“
Kuid Jumala tingimusteta armastus ei lõpe siinkohal. Ta on lubanud (Jeremia 29:11): „Sest ma tean, mis plaanid mul sinuga on,“ ütleb Issand, „need on rahu, aga mitte õnnetuse plaanid, et anda
teile tulevikku ja lootust.“
Sõbrad, mida tähendab selline tingimusteta armastus meie jaoks? Maarja jaoks tähendas see väärikust, midagi väärt olemist, tunnustust. See tähendab, et sa võid tunda rõõmu Tema armastusest ja tunnustusest, hoolimata sellest, kes sa oled, kus sa oled olnud või mida teinud. Ta armastab SIND just niisugusena nagu sa oled.
Missugune on siis meie vastus Tema armastusele?
Fl 2:1 ütleb, et Jumal aitab ja juhatab meid isegi selles, kuidas me vastame Tema armastusele: „Kristus julgustab teid ja Tema armastus lohutab teid. Jumala Vaim ühendab teid, nii et te hoolite üksteisest.“
Seega, kui me vastame Jumala armastusele Teda vastu armastades, siis muudab Tema Vaim ka meie südameid, nii et me hoiame üksteise poole. Me hakkame palju enam armastama neid, kes on meie ümber, isegi kui neil võib olla ärritavaid harjumusi või ebameeldivaid isiksuseomadusi. Armastus sünnitab armastust. Jumal armastab meid niisugustena nagu oleme ja annab meile jõudu omakorda armastada teisi sellistena nagu nad on.
Kui mõistame Jumala tingimusteta armastust meie igaühe vastu ja seda, kui väärtuslikud me Temale oleme, siis hakkame ka ise kõiki teisi meie mõjusfääris olevaid inimesi armastama, austama, väärtustama ja kaitsma. Me palume Jumalal võtta ära eelarvamused, viha ja ärrituvus meie südamest. Siis hakkame kohtlema iga last, teismelist, noorukit, naist ja meest samasuguse väärikuse, armastuse ja austusega, mida me ise ootame. Me oleme eeskujuks nii sallivuses kui teiste tunnustamises.
Marta eneseväärikus oli ilmselt rajatud teiste arvamusele temast. Kuid õige eneseväärikus tuleneb sellest, kui mõistame oma väärtuslikkust Jumala silmis. Jeesus oleks surnud ka siis, kui SINA oleks olnud ainus inimene, kes Tema lunastuskingi vastu võtab. Seepärast oledki sa väga eriline. Mõistes seda igavest tõde – seda, et kuigi me oleme patused ja väärtusetud, suri Jeesus ikkagi meie eest – muutub mitte ainult see, kuidas me näeme ennast, vaid ka see, kuidas näeme teisi ning kuidas neid kohtleme.
Rm 13:9-10 tuletab meile meelde: „Sest käsk: “Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi
varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.”
1 Jh 5:1 rõhutab seda mõtet veelgi: „Kui me usume, et Jeesus on Kristus, siis oleme Jumala lapsed. Igaüks, kes armastab Isa, armastab ka Tema lapsi.“
Kui me sarnaselt Maarjale hakkame mõistma Jumala tingimusteta armastuse täit ulatust, tärkab meis samuti armastus, austus ja rõõm teistest inimestest. Me tahame teha kõik, mis meie võimuses, et lõpetada vägivald, väärkohtlemine ja vihkamine iga Jumala lapse suhtes. Armastus on meie majakatuleks, meie suunanäitajaks, meie reegliks, mille järgi elame. Me ei tee haiget oma vendadele ega õdedele, oma pereliikmetele ega naabritele – ei kuulujuttude levitamisega ega mingil muul moel. Selle asemel me hoopis armastame igaüht nii nagu me tahame, et meid armastataks. Me austame üksteise isiksuse erinevusi ja hoidume mõistmast hukka nende motiive või tegevusi. Me saame olema Jumala armastuse elavad eeskujud, sest meie üheks eesmärgiks on Jumala teenimine läbi Tema armastuse peegeldamise kõikidele inimestele olenemata nende soost, rassist, hariduslikust või majanduslikust staatusest.
Kui see kõik peaks tunduma sinu jaoks inimlikult võimatu missioonina, siis tuleta meelde tõotust, mida eelnevalt lugesime Fl 2:1, et Püha Vaim ühendab meid ja paneb meid üksteisest hoolima. Armastagem esmalt Jumalat, seeläbi lubame Temal pöörata oma südamed üksteise poole.
Just nii nagu Jeesus võttis vastu Maarja, kutsub Ta meist igaüht valima parimat osa – seadma oma prioriteediks istuda avatud südamega Jeesuse jalge ees, õppides igal päeval tundma Tema sõna.
Jeesuse ootab meid avalisüli, Ta ootab, et teeniksime Teda hardas palves. Ta anub, et lubaksime Pühal Vaimul pehmendada meie südant nii, et võiksime tõeliselt mõista Tema tingimusteta armastust. Siis täidab meid Tema Vaim nii täielikult, et miski ei takista meile enam peegeldamast Tema armastust.
Kas sa võtad Jeesuse kutse vastu? Kas sa pühendad end nii nagu tegi seda Maarja? Kas sa tahaksid teha parimat valikut ja valida Tema jalge ees istumise teenides ja kiites Jumalat? Kui see on su igatsus, siis tõuse üles ja palveta koos minuga.
Palve:
Isa, siin on Su lapsed. Meil on palju töid ja kohustusi. Me tunneme end tihti kurnatutena. Meile meeldib Sinu heaks ja teiste õnnistuseks tööd teha, meile meeldib täita meie igapäevaseid kohustusi nii nagu teeksime seda Sinule. Aga mõnikord tunneme sarnaselt Martaga, et me ei tule selle kõigega toime. Me palume Püha Vaimu ligiolekut meie kõigi elus. Me palume, et annaksid meile oma jõudu ja julgust viia ellu see igatsus – istuda igal päeval Su jalge ees. Tänu Sulle Su tingimusteta armastuse eest, mis annab meilegi jõu armastada üksteist nii nagu Sina meid oled armastanud.
Tänu sulle Vaimu andide eest, mida Sa külluslikult meile välja valad. Täname Sind, et armastad meid tingimusteta. Me palume seda kõike Jeesuse nimel. Aamen.
Kristuse mäejutlus – teie olete maa sool
Jeesus on oma õpetustes kasutanud väga kujundlikku keelt. Ajal, mil raamatuid polnud või olid need kirjarullide näol vähe kättesaadavad, hoolitses meie Issand oma järgijate eest, et vaimulikud tõed neile paremini meelde jääksid. Just sellest eesmärgist johtus Tema rikkalik mõistukõnede kasutamine ja keele ülim kujundlikkus.
Väljendit „maa sool” pole võimalik kasutada otseses tähenduses, sest maa ja sool ühendatuna ei kanna ilmselt mingit vilja. Minu praktikas on sool väga hea vahend kõnniteeplaatide vahelt umbrohu tõrjumiseks. Parema arusaama annab aga tõlge, kus „maa sool” on seotud väetisega, mis maale õiget rammu annab ja selle tõeliselt viljakandvaks muudab.
Millise „väetisena” Jeesus meid näha soovib, sellest mõtiskleme koos laupäeval 09. märtsil kell 11.00 adventkoguduse jumalateenistusel.
Head mõtted
mida ootad on veel tulemas – nii kevad,päike kui taevasina.
Kui arvad,et elad tänases keset teadmatuse täpset fooni
pikale venivas, rahutuks tegevas, eraldamata selgeid jooni.
Iga mõte-sõna-tegu-harjumus-
ja oma valitud otsustest peegeldub vastu võitu või kaotust.
Mismoodi ma tean,et talve järel jälle saabub kaunis kevad-
vaatad märke looduses, saabuvad laululinnudki nemad,
kogu taevaalune täitub siis lindude lustlikust lauluhäälest,
iga pakatav pung sul kindlalt tunnistab kevadisest meelest.
Nii ka Jeesuse tulekust Piiblis on inimlastele antud teada
tähele pannes neid märke,Tema tulekuks valmis end seada.