Üritades tänapäevase maailmaga sammu pidada, on nüüdsest kõik uudised, üritused, pildid ja muu kättesaadav ka Facebookis! Meie tegemiste jälgimiseks vajuta siia

ning kui midagi toimub, ilmub see nähtavale ka sinu uudistevoos v 😉 Ära unusta ka teistele rääkimast!

Parimat, V.

26.- 28. juunil toimus adventnoorte poolt korraldatud jalgsimatk Otepäält Elvasse. Matkal osales 13 hingelt noort inimest. Meiega oli  liitunud ka vana matkasell Rein Käsk, kes terve matka jooksul hoolitses meie vaimuliku motiveerituse eest. Kogu teekonna pikkuseks kujunes umbes 37 km.

Üldine matkaseltskond hakkas juba laupäeva õhtul alguspunkti Tartu kogunema, kus toimus hooaja viimane SPOT. Pühapäeva varahommikul asusime bussiga Otepää poole teele. Alustuseks said soovijad kohe oma füüsilised võimed proovile panna ning Otepää Seikluspargis turnida. Matkaseltskonnaga liitusid selleks ajaks ka teised seigelda soovinud inimesed. Põnevust Otepääl jagus ning pärast lõunasööki ning raamatulugemist võisime teele asuda. Raamat, mida igal vabal ajahetkel üritasime lugeda, oli Doug Batchelori uus raamat “Jeesuse jalge ees”. Peagi aga jõudsime linnast välja ning tõeline matk võis alata. Kohe saime ka aru, et sääsed ning parmud saavad olema meie lahutamatuteks kaaslasteks. Ühe talumaja juures kohtusime 13 aastase kurt-tumma koera Mairoldiga. Küllaltki huvitav oli esialgu kuulata, kuidas vanatädi kutsus: “Mairo, Mairo, marss koju!”  Lisaks nägime üle pika aja ka teisi elusolendeid: haned, lambad, kanad-kuked. Ilm oli vahepeal küllaltki ähvardav, kuid siiski päike paistis ning lähenesime vapralt esimese ööbimispaiga poole. Kuigi olime kõik seikluspargist väsinud, läbisime esimese päeva 16 km rõõmsalt ning väsimust ei tahtnud keegi välja näidata. Laagriplats üle vaadatud ning telgid püsti pandud, istusime lõkke ümber ja tegime üksteisega lähemalt tutvust ning kuulasime Reinu elutarkusi.

Teise päeva hommikuks olid juba peaaegu kõik korra ka jões ujumas käinud. Edasisel teekonnal uurisime vana veskit, nautisime ilusaid vaateid ning lõunal tegime pikema peatuse Lustimäel . Lustisime kuidas jaksasime: lasime liugu, sulistasime, kuulasime tondijutte ning vaatasime hingevärinaga kuidas Rein kõrgele tamme otsa ronis. Pika arutelu käigus otsustasime kaheks minna, üks seltskond matkas edasi mööda maad, teine mööda jõge. Vesi oli mõnes kohas küllaltki sügav ning juhtus igasuguseid äpardusi, siiski oli see üks meeldejäävamaid osasid matkast. Ületada tuli mitmeid kobraste poolt rajatud tamme ning otsida mutta kinni jäänud jalanõusid. Kokku läbisime umbes 9 km. Teise päeva õhtu möödus Liivamäel pannkooke tehes ning tulega mängides. Lõkke ääres istudes tabas kõiki ka ootamatult suur mitmeid tunde kestnud laulutuju.

Järgmise päeva hommikul avastasime kurbusega, et matk hakkab lõppema. Esmaspäeva õhtul olime kandnud ka kaotusi, ära pidi minema Teele. Alustuseks külastasime Viti järve vaatetorni, seejärel sõime metsmaasikaid ning puhkasime jalgu Nõiamajas. Rein tegi jälle oma akrobaatilisi vigureid, teised lõdvestusid. Möödaminnes käisime ujumas Suures Umbjärves ning järjest lähemale hakkas jõudma ka Elva. Varsti paistiski Raudtee, tegime viimased ühispildid ning läksime igaüks oma teed. Muidugi mitte! Sõitsime hoopis Piusale ning tegime ühe korraliku suitsusauna, mis matk see ilma saunata ikka on. Viimasel päeval sai linnutiivul läbitud tühised 12 km.

Tänud Jumalale ilusa ilma, hoidmise ja kaitsmise eest, kohaletulijate meeldiva seltskonna eest! Kindlasti õppis igaüks matka jooksul midagi uut ning nüüd ei jää muud üle, kui oodata järgmist matka augusti lõpus!

Lõpetuseks Psalm 95, 1-5, sest tõesti oli meeliülendav need 3 päeva Jumala loodut nautida!

Tulge, hõisakem Issandale,
hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole!
Tulgem tema palge ette tänamisega,
hõisakem temale kiituslauludega!
Sest Issand on suur Jumal
ja suur kuningas üle kõigi jumalate.
Tema käes on maa sügavused
ja tema päralt on mägede tipud.
Tema oma on meri, sest tema on selle teinud,
ja tema käed on valmistanud kuiva maa.

Kokkuvõtlik galerii asub http://advent.ee/galerii/37106/noorte-otepaa-elva-matk/

Osalenute mõtteid:

Mina sain enda jaoks ühe hea tähendamissõna Otepää Seikluspargist. Läbisime erineval kõrgusel erineva raskusastmega raja lõike ja loomulikult alustasime kergematega ja lõpetasime raskematega. Üks tegevus, mida ei tohtinud ühelgi etapil tegemata jätta – karabiinide ja rullikutega enda toestamine – toestamata ei tohtinud ÜHTEGI SAMMU astuda.
Nii on ka Jumalaga kooskäimisega – meile antakse teele erinevaid ülesandeid – kergemini läbitavaid ja raskemini. Kui oled ustav olnud nö madalamatel kõrgustel ja lihtsamates ülesannetes, võid edasi minna  keerulisemale ja ohtlikumale tasemele . Kui oled toestatud Jumala Sõna, heade sõprade ja Temalt saadud tarkusega, on teekond seiklusrikas ja nauditav. Isegi, kui korraks libastud ja jääd maa ja taeva vahele rippuma, ei ole see hirmutav, sest karabiinid või rullik ei lase eluohtlikult kukkuda, vaid kindlustavad olukorra, kust on võimalik rajale tagasi saada. Aga kui oled unustanud karabiini või rulliku?…
Turvalist Jumalaga kooskäimist kõigile!

Kaja Tarto

5. juunil tähistasid oma teemantpulma Voldemar ja Helju Rosin.

Oli kaunis suvepäev ja meeliülendav tseremoonia hästi valitud muusikaga ning pärast seda kosutav ja armas söömaaeg. Oli kena pulmaseltskond: pruutpaari järeltulijad, sugulased ja koguduse inimesed, aga kõige enam särasid Volli ja Helju ise. Kõik teised tundusid nende kõrval kuidagi sõnaahtrad, isegi elukutselised kõnepidajad. No mida meil oligi öelda! 60 aastat harmoonilist kooselu ühiskonnas, kus meeste keskmine eluiga palju pikem ei olegi ja kus abielu püsivust nii nõrgalt väärtustatakse, võtab tõepoolest sõnatuks. Igal juhul on Volli ja Helju näidanud meile väärt eeskuju, et koos Jumalaga on see võimalik.

Pulmapeol rääkisid Volli ja Helju ka sellest kaugest ajast pisut rohkem kui 60 aastat tagasi, kui nad tuttavaks said. Peigmehe mahlakas huumorisoon nakatas naeruga kõiki koosviibijaid ning pruudi avameelne meenutus oma mõtetest, hirmudest ja lootustest andis kindlasti kõikidele noorematele mõtteainet. Helju tunnistas, et talle tegi väga muret, et Volli on temast aasta ja 10 kuud noorem. Seetõttu tegi ta kohe nende tutvuse alguses sellest tema arvates tagurpidi vanusevahest juttu. Volli ütles aga selle peale: “Mis siin vahet on, kui üks on saja aastane ja teine üheksakümmend üheksa?”
Nii pika aja peale ette mõtlemine on tõesti muljetavaldav!

Soovime pruutpaarile õnnelikku seatud tärminini jõudmist ning täname kõiki neid, kes sellise toreda sündmuse Vollile ja Heljule korraldasid ja läbi viisid.

4. juunil toimunud kahe koguduse, Põltsamaa ja Viljandi koguduse laagris oli pealkirjas toodu kandev mõte, mille andis oma kõnes edasi ka meile külla tulnud Balti Unioni adventkoguduste juht Valdis Zilgalvis. Ta jagas oma kogemust, kui tal tuli lennujaama minnes valida kahe tee vahel, millest ühel olid ummikud, kuid teine oli täiesti vaba. Millegipärast valis ta liiklusvahenditest ummistunud tee, kuigi kaasaegsed tehnilised vahendid hoiatasid teda selgelt, et tee on kinni. Läbi suure närvikulu jõudis ta siiski lennukile, kuid parem oleks olnud tähele panna hoiatusi.

Ka Piiblis on hoiatused, millist teed tuleks vältida ja millist valida. “Astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!” (Jer. 6,16.)

Laagripäeva jooksul oli paljudel võimalus jagada oma läbielusid. Eriti innustavad olid tunnistused, milles Viljandi koguduse inimesed rääkisid kogemustest, mis olid seotud palvemaratoniga ja misjonihingamispäevadega. Ka piibliuurimise teema haakus õigete valikute tegemisega: nimelt oli arutluse all kadunud poja lugu (Luuka 15,11-32.). Ühine söömaaeg liitis kõiki kokkutulnuid ning tore oli, et ennast võisid hästi tunda nii Viljandi kui ka Põltsamaa inimesed ning samuti kaugemalt tulnud. Kõige rohkem tekitab minus imetlust see, et ühtviisi mõnusalt veetsid laagris aega nii üle-kaheksakümnesed kui ka alla-kaheksateistkümnesed ning needki, kes nende kahe vanusepiiri vahele mahtusid. Kahtlustan, et selliseid üritusi tänapäeval palju ei leidu.

“Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav! Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole.” Mal. 3,23.24.

Parema kvaliteediga pildid ka advent.ee’s: http://advent.ee/galerii/36799/viljandi-poltsamaa-kevadlaager/

21. mai oli misjonihingamispäev. Meid kutsuti üles võtma endaga kaasa üks või mitu raamatut ja neid inimestele kinkima.

Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve
maailma, aga teeks kahju oma hingele?
Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?

Markuse 8,36-37

Maaailmas pole midagi väärtuslikumat kui inimhing.

Me oleme võimsa Jumala teenistuses. Misjonitöö on rõõm!

Kui armsad on mägede peal
sõnumitooja sammud.
Ta kuulutab rahu,
toob häid sõnumeid,
kuulutab päästet
ja ütleb Siionile:
“Sinu Jumal on kuningas!”

Jesaja 52,7