On ohtlik lubada kasvõi ühel ebakristlikul iseloomujoonel südames pesitseda. Üksainus hellitatud patt laastab tasahaaval kogu iseloomu ja allutab patusele ihale kõik õilsad võimed. Kasvõi ühe kaitsetõkke kõrvaldamine südametunnistusest, ühele halvale harjumusele järele andmine või sõnakuulmisest ühegi osa hooletusse jätmine kisub maha hinge kaitsemüürid ning avab Saatanale tee meid eksitama. Oleme kaitstud ainult siis, kui palume iga päev siiralt Taaveti sarnaselt: “Jehoova, anna mulle teada oma teed… Pane mind kulgema sinu tõeteed ja õpeta mind!” (Ps 25:4.5) EGW “Patriarhid ja prohvetid”

Jumal lõi seemne oma sõnaga samamoodi, nagu Ta lõi maa. Ta andis sellele sõna abil väe kasvada ja paljuneda. “Jumal ütles: “Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!” Ja nõnda sündis. … Ja Jumal nägi, et see oli hea.” (1Ms 1:11.12) Sõna on see, mis paneb seemne kasvama. Iga seeme, millest tõuseb roheline libleke päikesevalguse poole, kuulutab Tema imet tegevast väest, kes “ütles, ja nõnda see sai,” kes “käskis, ja see tuli esile.” (Ps 33:9) EGW “Kristuse tähendamissõnad”

Jumala Sõna kuulutamine oleks kasutu, kui poleks Püha Vaimu pidevat ligiolekut ja abi. Tema on ainus Õpetaja, kes suudab edasi anda jumalikke tõdesid. Ainult siis, kui koos tõega tuleb südamesse Püha Vaim, ärkab inimese südametunnistus ja muutub elu. “Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta.” (Jh 16:8)

Meie ei saa Püha Vaimu kasutada. Vaim peab kasutama meid. Püha Vaimu kaudu töötab Jumal oma rahva hulgas, et nad “tahaksid ja tegutseksid tema hea meele järele.” (Fl 2:13) Kuid paljud pole sellega nõus; nad tahavad saavutada oma tahtmist. Seetõttu ei saagi nad taevast andi. Vaimu antakse ainult neile, kes alandlikult ootavad Jumalalt jõudu ja armu. Jumala vägi ootab nendepoolset igatsust ja vastuvõtmist. Kui see tõotatud õnnistus usus vastu võetakse, toob ta kaasa kõik teised õnnistused. Kristuse armu rohkuses on Ta valmis andma igale inimlapsele nii palju, kui ta suudab vastu võtta. EGW “Ajastute igatsus”