16. september oli Põltsamaa kogudusele meeldejääv päev, sest toimus järjekordne heategevusüritus “Talvele vastu”. Meie südamed on täidetud tänuga Jumala vastu, kes kuulis meie palveid ja kinkis ilusa ilma. Tänu Jumalale ka Püha Vaimu abi eest, kes julgustas ja innustas meie väikest kogudust nii suurt üritust ette võtma. Ja tänu kõikidele abilistele, nii koguduseliikmetele kui sõpradele-sugulastele. Igaühele jagus jõukohast tööd.
Meie kogudusevanem Hele Kulp seisis alguseks kogunenud rahvahulga ees ja ütles avasõnad. Ta luges Piibli kirjakoha:
Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!
Roomlastele 12,10

Kuna see üritus on mõeldud tervele perele, siis on suur rõõm olnud kogeda, et igal aastal tuleb järjest rohkem lapsi. Lapsed said tutvuda kirikuga, mängida, võistelda ja sõbrustada tuletõrjekoer Nubluga. Samuti oli iga võistluse preemiaks üllatusauhinnad. Päästeametnik Ants Kulp oli sellel aastal eriti ilusas vormiriietuses nõustamas ja jagamas materjale tuleohutuse valdkonnas. Meditsiinitöötajad mõõtsid vererõhku ja rasvaprotsenti, sai ka kaaluda ja pikkust mõõta. Ja eks tervis läheb paremaks juba sellest, kui saad ainuüksi oma mure kellelegi ära rääkida. Juuksur Annely Kaasiku väsimatud sõrmed tegid tundide viisi tööd, sest juuksurile tulnute järjekord ei tahtnud kuidagi lõppeda. Uuendusliku väljanägemisega lahkusid sealt ruumist nii noored kui vanad.

Kui inimesed olid saanud rahuldatud oma maised vajadused riiete, jalanõude ja toiduainete näol, siis ootas neid Helve Murd, kes tutvustas meie kirjandust. Nii sai ka vaimulik seeme külvatud ja meie palve on Jumala poole, et Tema kastaks ja kasvataks seda seemet veelgi. Kõik lahkujad said kaasa voldiku, mis kutsus neid 22. septembril toimuvale tänujumalateenistusele. Mitmed inimesed jäid lahkudes Jussi või Helega pikemalt vestlema.

Oli võimalus registreerida sügisel ja talvel toimuvatele kursustele ja ringidesse: lilleseade, muusika, inglise keel, “5 päevaga suitsetamisest lahti”, “Avasta kristlus”, teoloogilised mõtisklused.

Üldse külastas meid sellel päeval umbes 400 inimest. Telk oli avatud veel ka esmaspäeval.

Vahel on meil tunne, et koguduse aed on liiga suur, kuid teise korruse aknast allolevat peade merd vaadates saime aru miks suur aed hea on.

Tänulaul. Hõisake Issandale, kõik ilmamaad!
Teenige Issandat rõõmuga, tulge tema palge ette hõiskamisega! 
Teadke, et Issand on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme, tema rahvas ja tema karjamaa kari. 
Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega; ülistage teda ja andke tänu ta nimele! 
Sest Issand on hea, tema heldus kestab igavesti ja tema ustavus põlvest põlve. 

Psalmid 100,1-5 

• Valga Paadimatk

Talvele Vastu

16. september

94 Photos

Alanud on registreerimine erinevatele kursustele ja ringidele:

• lilleseade
• muusika
• inglise keel
• “5 päevaga suitsetamisest lahti”
• “Avasta kristlus”
• teoloogilised mõtisklused

Täpsem info telefonil 52 90902 või Kreutzwaldi 1 neljapäeviti kell 16.00-18.00

Vaatan kalendrisse. Seal seisab 1. septembri kohal Teadmistepäev. Vaatan oma kirikukalendrisse ja seal on vastava tähtpäeva peale kirjutatud Tarkusepäev. Ma ei tea, miks, aga minu jaoks on 1. september ikka tarkusepäev olnud. Kooli on ajast aega mindud tarkust taga nõudma – see ju laulusalmiski sees -, aga tõsi ta on, et jagatakse teadmisi ja kontrollitakse samuti teadmisi. Lõpuks peab elu näitama, kes on nii tark, et ta oma teadmistega ka midagi peale oskab hakata.

Ühiskonnas käib dispuut selle üle, missuguseid teadmiste valdkondi rohkem vaja on. Loodusteadused, tehnoloogiavaldkonnad, praktiline kutseõpetus – heade tegijate järele seal tuntakse ehk enim puudust. Kirtsutatakse isegi nina selle peale, et noored kipuvad õppimiseks valima rohkem “pehmeid” erialasid. Samas, humanitaarvaldkonna teadmisteta oleksime samuti üsna abitud. Ükskõik, milliste teadmistega on tegu, võivad need olla kasuks.

Piibel väidab, et Issanda kartus on tarkuse algus. Ükskõik, kui suured on teadmised ja millises vallas need on, tähtis on see, kui targalt ja vastutustundlikult neid kasutatakse. Kui tunnetatakse vastutust endast kõrgema ja suurema ees, saab alguse tõeline tarkus, mis näeb suurepildilist tervikut ning on valmis hülgama teiste arvelt saavutatava omakasu ja hetkelise nautlemise, et edendada oma vastutuslõigul üleüldist heaolu pikemas perspektiivis. Rohkem teadmisi on siis alati teretulnud.

Uue õppeaasta hakatuses soovin kõigile indu teadmiste kogumiseks ning elutervet kartust ümbritsevale maailmale mitte haiget teha.

Hele

Nii Põltsamaa kui Jõgeva kogudus saatsid lapsed 1. septembril õnnistussoovidega kooli. Põltsamaa kogudusest alustas kooliteed 11 last, neist 2 esimest aastat. Samuti on meil 2 õpetajat: Ants jätkab oma ametit ning Maarika alustab alles uues ametis. Soovime teile tarkust Jumalalt ja edukaid õpinguid!

• Valgas ehitusel

Teadmistepäeva teenistus

1. september

12 Photos

13.-16. augustil käisid 7 vaprat matkalist Lõuna-Eestit avastamas. Tegelik algus oli aga juba pühapäeva õhtul, sest kõik olid tulnud Hellevi lahkumiskontserti kuulama. Esmaspäeva varahommikul kiirustasime Tartus rongi peale. Oli ju tegu ikkagi rongitemaatikalise matkaga. Sama rongi peal olid ka Tartu rajaleidjad, kes läksid samasse kanti jalgrattamatkale. Kohe esimene kilomeeter algas seiklustega..kaardil olevat silda ei eksisteerinud enam. Ja vesi oli sügav. Kohe saime tundma ka Lõuna-Eesti mägisust ning kauneid vaateid. Ööbimiskoht välja valitud, peitsime kotid võssa ja läksime Taevaskoja vaateid imetlema. Saesaare paisjärvel sõitsime parvlaev Lonny’ga ning muidugi käis pidev pohlade/mustikate nosimine. Õhtu oli tõeliselt ilus ning mul on siiamaani silme ees päikseloojangu nautimine Laaritsamäel koos rähnide ja oravatega, kes meid pidevalt saatsid.

Järgmisel hommikul magasime kõik sisse. Pidime ju ikkagi kell 12 lahkuva rongi peale kiirustama. Kiired hommikused toimetused ja kiirkõnd- olimegi rongijaamas ikkagi liiga vara. Arutlesime niisama maast ja ilmast, külastasime olematut külapoodi ja avastasime rongijaama. Lõpuks tuli ka rong. Tegime jällegi traditsioonilise seljakottide kaalumise (Jah, mul oli kaal kaasas!) ning veendusime, et on ikka kerged kotid seekord. Kaal jäi siis 12-20 kg vahele. Saarenaine Triin tegi oma 20 kilose kotiga isegi poistele silmad ette. Ilumetsa rongijaamas tegime juttu kohalikega, külastasime legendiderohket Põrguhauda ning otsustasime lõigata läbi metsa. Eelmisest suvest oli kõigil värskelt meeles kuidas see lõpeb. Väga märjana. Seekord suurem osa jäi siiski kuivaks, aga mättad õõtsusid hoolega ning nii mõnigi sai liigsest Sookailu sissehingamisest üledoosi (peavalu). Matkamees Mairo avastas, et sõnajalgade all on kukeseeni lademetes, seega oli õhtusöök otsustatud. Lõunaks olime jõunud tsivilisatsiooni, Nohipalu looduskeskusesse. Parasjagu oli seal matkateemaline näitus, mis sobis meile hästi. Teisipäev nägi veel ette ainult Meenikunno raba läbimist . Õrnas seenevihmas läbisime vaikides viimased kilomeetrid laudteel. Liipsaare metsaonni jõudis meid seitse laipa (pöialpoissi). Pärast pikemat pausi võtsime end kokku ja valmistasime selle matka firmarooga: pasta koos praetud kukeseente ja ubadega tomatikastmes. Enamus meist ei saa koduski nii head toitu. Õhtu lõpetuseks lugesime veel peatüki E.G. White raamatust “Tõeline uussünd”.

Kolmapäeva hommikul polnud ärkamisega kiiret. rong läks 19.00 ja sinna oli 17km. Aga see polnud kõik. Tee peale pidavat jääma Orava A ja O kauplus. Juba teisipäeva õhtuks oli igaühel meist kindel plaan mida ta ostab ning kui hea see olema saab. Kilomeetrid tundusid lennates minevat. Tüdrukutel terendas iga järgmise kurvi peal kutsuv halvaapoiss. Juba poole tee peal oli selge, et tempo on matka kolmanda päeva kohta ülimalt kiire. Planeeritud 5-6 tunni asemel jõudsime me poodi 2,5 tunniga. Kasum väikesele külapoele oli hüppeline. Aga mida polnud, oli halvaa. Minul (Vallo) oli vasak põlv hakanud ennast tunda andma ning rongijaamani jäänud 4,5km tundusid tulema valurikkad. Siis aga naeratas meile õnn…ja järgmisel hetkel olimegi Koidula piiripunkti lähedal. Kõht täis ning võidurõõmus nägu peas jõudsimegi meie viimasesse ööbimiskohta, Lõunalaagri lõkkeplatsile. Petseri Lõunalaager oli Teise maailmasõja aegne õppustepaik jalaväerügementidele. Hea kujutlusvõime korral võisime seal näha nii barakke, talli, staapi või ohvitseride kasiinot. Jällegi oli aeg korjata kukeseeni ja valmistada üks meeldejääv õhtusöök. Samal õhtul jättis meiega hüvasti Liisu.

Neljapäeva hommik algas juba tuttava teadmisega..rong ootab. Piiriületuseks seekord ei läinud, kuigi Venemaa oli kogu see aeg väga lähedal. Järgmine hetk astusime maha juba Piusa rongi pealt. Piusa koobaste juures käisime läbi kõik lubatud ja keelatud kohad, nautisime jäätist ja lõunasööki. Nüüd paistis juba lõpppunkt. Vana hea Piusa Veere talu. Minu jalg sai sellest uut jõudu ning valutas vähem. Ja jõudsimegi kõik ühes tükis kohale! Lasime veel hea maitsta meisterkokkade küpsetatud pannkookidel, võtsime maksimumi suitsusaunast ja läbi ta oligi. Pärast südaööd jõudsime Võrru ööbima, sealt edasi läks igaüks juba oma teed.

Kokkuvõttes läbisime jalgsi umbes 65 kilomeetrit + muud transpordivahendid. See matk oli igas mõttes eriline. Kes oli see teab. Järgmine kord ole targem ja tule sina ka, armas lugeja!

GALERII: http://advent.ee/galerii/49206/kristlikud-matkad-polvamaa-matk-rongi-eri/