Aasta kokkuvõtete tegemine
26. detsembri õhtupoolikul vuras mitmeid autosid mööda kitsukest lumevallidega ääristatud teed Põltsamaa lähistel asuva talu poole. Põltsamaa kogudus tuli kokku selleks, et teha kokkuvõtet möödunud aastast.
Laulsime ja olime osalised “Kadunud poja” tähendamissõnas. Igaüks võis katsuda oma südant läbi ja mõelda, kuidas tema peegeldas Taevase Isa iseloomu möödunud aastal. Koos piltidega meenutasid erinevad koguduseliikmed sündmusi 2010. aastast.
Perenaised olid maitsvaid roogasid valmistanud ja nii sai kõike degusteerida. Kui kõhud täis said, kõlas ootamatult uksekell. Lastel hakkasid südamed kiiremini põksuma, sest sisse astus mees, kes kinke jagab. Oli laulu ja luuletusi, aga oli ka kavalusega kingi kättesaajaid.
Lõpuks jagasid noored piltide vahendusel Austria muljeid. Nimelt toimus seal sarnane üritus nagu Eestis Piibli ja Palli päevad. Pärast ühist lõpupalvet asuti koduteele.
Jäägu meid ikka saatma sõnum Piiblist:
“Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!” Heebrea 13.16
“Tänu olgu Issandale! Päevast päeva kannab meie koormat Jumal, kes on meie pääste.” Psalmid 68.20
Kuidas kohtuda Kuningaga
See oli teema, mida käsitleti noorteõhtul vahetult enne jõule. Kristuse esimese tuleku mälestuseks peetavate pühade ootuse aeg andis tõuke mõelda sellele, et Jeesus lubas ka tagasi tulla. See lubadus on Piiblis üks kesksemaid ning kõike asjassepuutuvat polnud võimalik ühe õhtu jooksul käsitleda. Siiski tehti endale selgeks, mida Jeesus ise oma tagasituleku kohta ütles, kui tema jüngrid selle kohta küsisid.
Seejärel oli võimalus näha mitmeid meediast võetud videolõike, kus kujutati Kristuse tagasituleku sündmusi, tehti “tagasitulnud Kristusega” intervjuud või edastati ennustusi tulevikuks. Noored said äsja Piiblist loetud tekstide põhjal kindlaks teha, et need videolõigud ei vastanud Piibli kirjeldustele tulevasest Kristuse tagasitulekust.
Tõepoolest, Jeesus ütles, et tuleb palju valekristuseid (Matt.24,23-26.). Seetõttu pole midagi imestada, et oma missiooni ühest laohoonest juhtiv mees ennast Kristuseks nimetas. Meie aga saame kindlustundega öelda, et kui Jeesus teist korda tuleb, ei astu ta maapinnale, vaid jääb üles õhku: “Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ja Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku.” (1. Tess.4,16-17.) Tõele ei saa ka vastata see, et Jeesus tuleb salaja ja inimesed, keda ta ära võtab, kaovad salaja, sest Piiblis on öeldud, et “kõik silmad saavad teda näha” (Ilm.1,7.). Kindlasti ei saa me uskuda ühtegi maailma lõpu ennustust, mis on ajaliselt kindlaks määratud, sest “sellest päevast ja tunnist ei tea ükski, ei inglidki taevas ega ka Poeg, muud kui Isa üksi” (Matt.24,36.).
Kuidas siiski Kuningaga kohtumiseks valmis olla, jäi seekord lahtiseks. Kuid uuel aastal algab pastor Mart Vari juhendamisel piiblikursus ning noortel paluti mõelda, millal oleks parim aeg selle läbiviimiseks, kas nädala lõpul või mingil õhtul nädala sees.
Seekordse noorteõhtu olid ette valmistanud kolm noormeest: Kalle, Tanis ja Vallo. Nende töö oli vaieldamatult tänu ja tunnustust väärt. Jääme põnevusega järgmisi kordasid ootama.
Hingamiseta siiski ei saa
Selline mõte jäi noorteõhtult kõlama. Puhkust on igal juhul vaja.
Külla kutsutud endine Põltsamaa koguduse pastor Kaido Kask selgitas, et Piibel peab puhkamist väga tähtsaks. Nii tähtsaks, et käsk seitsmendal päeval puhata on antud ühe käsuna kümnest. Ta rõhutas seitsmenda päeva erilisust, sest ka Jumal puhkas just sellel päeval ja andis sellele oma õnnistuse ja tõotused.
Üks koguduse noortest, Tanis Kulp, rääkis oma intervjuus muuhulgas ka sellest, et kuigi standardiseerimise protsessi käigus üha enam maid paigutavad kalendrisse nädala esimese päeva kohale esmaspäeva, pole see sugugi mitte alati nii olnud. Nädalapäevade numbrilised nimetused iseenesest on juba uus komme ning nädala alustamine esmaspäevast samuti. Tegelikult on väga paljude maade kalendrites nädala esimeseks päevaks endiselt pühapäev. Kui võrrelda erinevaid keeli, siis näiteks venekeelses Piiblis on selgesõnaliselt kirjas, et päev, mida tuleb pühitseda, on “subbota” (eesti keeles “laupäev”) ning konkreetselt laupäeva kohta igapäevakeeles käibivat nimetust on kasutatud veel mõnegi keele piiblitõlkes. Seetõttu on segadus, kas seitsmendaks päevaks võiks äkki lugeda hoopis pühapäeva, puhtalt balti probleem.
Külaline Tartust, Kärt Vahtramäe, rääkis kaasakiskuvalt ja praktiliselt, mida tema jaoks tähendab üks hingamispäev ning kuidas on võimalik seda õppida üha paremini veetma. Hingamiseta siiski ei saa – isegi kui sa veel ei oska koos Jumalaga olla või Teda uskuda, siis puhkust on sulle ikka tarvis. Parim puhkus on aga koos Jumalaga!
Aitäh Helenale intervjuude idee ja teostuse eest! Loodan, et kõikide noorte loomingulisus sai hea impulsi ja edaspidi võime nautida erinevate tegijate omanäolisi noorteõhtuid.
Austria reis
29. oktoobrist kuni 4. novembrini osalesid Põltsamaa noored ühel huvitaval reisil. Nimelt kutsuti eestlasi osalema võrkpalliturniiril Austrias. Me saime kokku 13 inimest ning meeldejääv teekond võis alata. Esimene päev kulus lennukiga lendamisele ning rongiga sõitmisele.
Laupäeva hommikul toimusid hingamispäevakool ja jutlus, õhtul aga tegime algust võrkpalliga. Vahepeal käisime magamas ning ühelepoole jõudsime alles pühapäeva õhtuks. Eestlaste tulemuseks jäi 8. koht 18. võistkonnast. Südamele jäi kripeldama see, et võidetavad olid kõik võistkonnad! Esmaspäeval käisime rootslastega koos mägedes “jalutamas”, vähemalt kohalikud pidasid seda jalutamiseks. Teisipäeval saime päris mägironimist proovida, kolmapäeval aga avastasime turistidena Innsbrucki. Külastasime erinevaid vaatamisväärsusi ning käisime 2334m kõrgusel merepinnast hingematvat vaadet nautimas. Neljapäeval tegime veel viimase jalutuskäigu ümber oma koduküla ning oligi aeg tõelise kodu poole vastumeelselt teele asuda. Kõik jäime vägagi rahule ning plaanime järgmisel aastal uuesti minna!
Jeesuse eeskuju
Kui jüngrid astusid ülemisse tuppa, oli nende südames kibedus. Juudas pressis end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Kui üldse oli mingi kõrgem koht, siis oli Juudas otsustanud selle endale saada. Seepärast pidas ta auväärseks istuda Kristuse kõrval.
Oli ilmnenud veel üks tülipõhjus. Pühade puhul oli tavaks, et üks sulane pesi külaliste jalad, ja selgi korral olid vajalikud ettevalmistused selleks tehtud. Jalgade pesemise jaoks oli valmis kann, vaagen ja rätik, kuid kohal polnud ühtegi sulast. Keegi jüngritest pidi seda nüüd tegema, kuid haavunud meestest polnud keegi tahtlik sulase osa täitma. Külmaverelise ükskõiksusega istusid kõik paigal. Vaikimine kõneles tahtmatusest alanduda.
Kuidas võis Kristus neid aidata, et Saatan nende üle otsustavat võitu ei saaks? Kuidas võis Ta neile mõista anda, et jüngri nime kandmine ei tee neid veel jüngriteks ega kindlusta neile kohta Tema riigis? Kuidas võis Ta näidata, et armastav teenimine ja tõeline alandus on tegelik suurus? Kuidas võis Ta süüdata nende südames armastuse ja avada neid mõistma seda, mida Ta igatses neile rääkida?
Jeesus ootas natuke, et näha, mida jüngrid ette võtavad. Siis tõusis Ta lauast. Võtnud ült kuue, et see ei takistaks Tal tegutseda, võttis Ta rätiku ja sidus selle endale vööle. Hämmastunult jälgisid jüngrid Tema tegevust. «Pärast seda valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud.» See tegu avas jüngrite silmad. Kibe häbi ja alandatus täitis nende südant. Nad mõistsid sõnatut etteheidet, ja nägid end hoopis uues valguses.
Nii väljendas Kristus oma jüngritele armastust. Nende isekus tegi Talle haiget, kuid Ta ei hakanud probleemi üle polemiseerima. Selle asemel andis Ta neile eeskuju, mis jäi neile alatiseks meelde. Tema armastust nende vastu polnud võimalik häirida ega kustutada. Ta teadis, et Isa oli andnud kõik Tema kätte nii siis, kui Ta tuli Jumala juurest, kui ka siis, mil Ta läheb sinna tagasi. Ta oli täielikult teadlik oma jumalikkusest; kuid Ta oli võtnud ült kuningliku rüü ja peast krooni ning hakanud sulaseks. Nüüd, oma maise elu lõpul, vöötas Ta ennast kui sulane ja täitis sulase ülesandeid.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Silm silma ja hammas hamba vastu
Armu teile ja rahu Jumalalt
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, kes andis enese meie pattude eest, et meid välja kiskuda praegusest kurjuse ajastust Jumala ja meie Isa tahtmist mööda, kellele olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen. (Gal.1,3-5)
