Lohutus kuulub neile, kes kurvastavad katsumuste ja murede tõttu. Kurbusekibedus ja elu kitsaskohad on paremad patunaudingutest. Kannatuste varal näitab Jumal meile meie iseloomu vigu; Tema armu läbi võime neist vabaneda. Me märkame endas seni tundmata külgi ning seisame silmitsi pakkumisega võtta vastu noomitus ja Jumala nõuanne.

Issanda teed on mõistmatud inimesele, kes soovib näha kõike enesele meelepärases valguses. Tema teed näivad meie inimloomusele vahel süngete ja rõõmututena. Kuid Jumala teed on armu teed, mille lõpul on lunastus. Eelija ei teadnud, mida soovis, kui ta kõrbe mahajäetuses palus elust väsinuna surma. Halastusrikas Jumal ei täitnud tema palvet. Eelijal oli veel suur töö teha; ja siis kui see oli tehtud, ei surnud ta nukralt üksildasena kõrbes, vaid tõsteti taevavankris üles Jumala trooni juurde.

Jumal lausub kurvale: “Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning loon ta leinajaile huultevilja.” “Ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.” (Jes.57,18; Jer.31,13) EGW “Ajastute igatsus”

Piibel avab tõe, mis on lihtne ja täiuslikult kohandatud inimsüdame vajadustele ja igatsustele; see on hämmastanud ja kütkestanud ülimalt haritud mõistust, samas võimaldab see kõige väljapaistmatumal ja harimatumal märgata pääseteed. Ometi sisaldavad need lihtsalt väljendatud tõed nii ülendavaid, nii kaugeleulatuvaid ja inimmõistuse jaoks nii haaramatuid asju, mille vastuvõtmine on võimalik ainult seetõttu, et need on avaldanud Jumal. Nõnda asetatakse meie ette lunastusplaan, nii et iga inimene võib näha samme, mida ta peab astuma patukahetsuses Jumala ja usus meie Issanda Jeesuse Kristuse poole, et saada päästetud Jumala määratud viisil. Ometi on nende nii kergesti mõistetavate tõdede taga saladused, mida varjutab tema kirkus – saladused, mille uurimine käib üle mõistuse, kuid mis siiski sisendavad siirale tõeotsijale aukartust ja usku. Mida rohkem ta uurib Piiblit, seda sügavamalt ta veendub, et see on elava Jumala Sõna, ja inimmõistus kummardub jumaliku ilmutuse majesteetlikkuse ees. EGW “Tee Kristuse juurde”

“Mina olen viinapuu, teie olete oksad,” ütles Kristus oma jüngritele. Kuigi Ta oli neist lahkumas, ei katkenud nende vaimulik ühendus Temaga. Kristus seletas, et okste kinnitumine viinapuusse kujutas ühendust, mida nad pidid Temaga säilitama. Oks poogitakse elujõulisse puusse ning see kasvab kiud-kiult sellega kokku. Viinapuu elu saab ka oksa eluks. Patune, kes seob oma nõrkuse Kristuse tugevusega, oma puudulikkuse Kristuse täiuslikkusega ning oma suutmatuse Kristuse piiritu jõuga, muutub Kristuse sarnaseks. Kristuse inimlikkus kasvas kokku meie inimlikkusega ning meie inimlikkus kasvab kokku Tema jumalikkusega. Nii saab inimene Püha Vaimu vahendusel osa jumalikust iseloomust. Ta on vastu võetud Jumala armastatud Pojas.

Kui selline ühendus Kristusega on kord loodud, siis tuleb seda ka säilitada. Kristus ütles: “Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse.” (Jh 15:4) Jutt pole juhuslikust puudutusest. Oks saab osaks elavast viinapuust. Elu, jõu ja viljakuse kandumine tüvest okstesse peab olema takistamatu ja pidev. Lahus viinapuust ei saa oks püsida eluvõimelisena. Samuti ei või ka teie elada lahus minust, ütles Jeesus. Elu, mille te olete minult saanud, võite te säilitada ainult pideva ühenduse kaudu. Ilma minuta ei või te võita pattu ega vastu panna ühelegi kiusatusele.

Viinapuus olev elu saab ilmsiks lõhnavates viljades. “Kes jääb minusse,” ütles Jeesus, “ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha.” (Jh 15:5) Elades usus Jumala Pojasse ilmnevad meie elus Vaimu viljad; ükski neist ei puudu. EGW “Ajastute igatsus”