Lasteteenistuse päev
“Tõesti ma ütlen teile: kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!”
Matteuse 18,3
16. oktoobri hommikul kattis Põltsamaal maapinda õrn lumekiht. Oli eriline hingamispäev, toimus lasteteenistuse koosolek.
Kui 10-aastane Ergas alguspalvet tegi, mõtlesin, et siit võib tulevane pastor sirguda. Lapsed ja noored esinesid sõna ja lauluga. Eriti haarav oli lugu Piiblitegelastest Saamuelist, Giideonist, Joosijast, Maarjast ja Paulusest ning sellest, kuidas Jumal neid kõnetas. Koosoleku lõpus vaatasime pilte koguduse lastest ja vanematest koos Piiblitekstidega. Selle programmi pealkiri oli “Lapsed – Jumala lapsed” ja põhiküsimusteks “Kes on Jumala laps?” “Kas Sina oled Jumala laps?”
“Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud.”
Gal. 3,26-27
“Sest kõiki, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.”
Rooma 8,14
Pärast lõunat jätkus nooremate hingamispäev väljasõiduga loodusesse. Lumi oli selleks ajaks juba sulanud. Kirev sügis aga kestab veel!
Noorteõhtu “Kümme käsku”
9. oktoobril toimus järjekordne noorteõhtu, seekord teemaks kümme käsku. Õhtu algas väikse arvutustehtega, millega pandi proovile kõigi matemaatilised teadmised. Seejärel jaotati meid paberi värvide järgi rühmadesse ning pidime õigesse järjekorda panema põhimõtted kümnest käsust. Uurisime ka Piiblist mida kümne käsu kohta räägitakse. Kogu õhtu oli täidetud ka muidugi paljude laulude ja suure koguse maitsvaga.
Kohtumiseni järgmisel korral! 😉
Lõikustänuteenistus
“Meie igapäevane leib anna meile tänapäev” See on lause, Meie Isa palvest. 9. oktoobril kogunes Põltsamaa kogudus selleks, et tänada lõikuse Issandat. Saali sisenedes nägime iseküpsetatud leiba ja erinevaid puuvilju. Jumal kindlustab meid igapäevase leivaga, nii nagu Iisraeli rahvast igapäevase mannaga.
“Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie Taevane Isa toidab neid” Matt 6.26
Koosoleku teine pool kuulus eakatele. Nende talendid on säilinud aastaid, sest nad on neid kasutanud Jumala kiituseks.
“Ära heida mind ära mu vanas eas, ära hülga mind ära, kui mu ramm lõpeb! Sest Sina oled mu ootus, Issand Jehoova!” Laul 71,9.5
Koosoleku lõpetas võimas koor, kus noored ja vanad kõik koos kiitsid Jumalat: TÄIS TÄNU SÜDA HÕISKAB SULLE! Pärast seda saime veel olla koos ja keegi ei pidanud tühja kõhuga koju minema.
Jeesuse eeskuju
Kui jüngrid astusid ülemisse tuppa, oli nende südames kibedus. Juudas pressis end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Kui üldse oli mingi kõrgem koht, siis oli Juudas otsustanud selle endale saada. Seepärast pidas ta auväärseks istuda Kristuse kõrval.
Oli ilmnenud veel üks tülipõhjus. Pühade puhul oli tavaks, et üks sulane pesi külaliste jalad, ja selgi korral olid vajalikud ettevalmistused selleks tehtud. Jalgade pesemise jaoks oli valmis kann, vaagen ja rätik, kuid kohal polnud ühtegi sulast. Keegi jüngritest pidi seda nüüd tegema, kuid haavunud meestest polnud keegi tahtlik sulase osa täitma. Külmaverelise ükskõiksusega istusid kõik paigal. Vaikimine kõneles tahtmatusest alanduda.
Kuidas võis Kristus neid aidata, et Saatan nende üle otsustavat võitu ei saaks? Kuidas võis Ta neile mõista anda, et jüngri nime kandmine ei tee neid veel jüngriteks ega kindlusta neile kohta Tema riigis? Kuidas võis Ta näidata, et armastav teenimine ja tõeline alandus on tegelik suurus? Kuidas võis Ta süüdata nende südames armastuse ja avada neid mõistma seda, mida Ta igatses neile rääkida?
Jeesus ootas natuke, et näha, mida jüngrid ette võtavad. Siis tõusis Ta lauast. Võtnud ült kuue, et see ei takistaks Tal tegutseda, võttis Ta rätiku ja sidus selle endale vööle. Hämmastunult jälgisid jüngrid Tema tegevust. «Pärast seda valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud.» See tegu avas jüngrite silmad. Kibe häbi ja alandatus täitis nende südant. Nad mõistsid sõnatut etteheidet, ja nägid end hoopis uues valguses.
Nii väljendas Kristus oma jüngritele armastust. Nende isekus tegi Talle haiget, kuid Ta ei hakanud probleemi üle polemiseerima. Selle asemel andis Ta neile eeskuju, mis jäi neile alatiseks meelde. Tema armastust nende vastu polnud võimalik häirida ega kustutada. Ta teadis, et Isa oli andnud kõik Tema kätte nii siis, kui Ta tuli Jumala juurest, kui ka siis, mil Ta läheb sinna tagasi. Ta oli täielikult teadlik oma jumalikkusest; kuid Ta oli võtnud ült kuningliku rüü ja peast krooni ning hakanud sulaseks. Nüüd, oma maise elu lõpul, vöötas Ta ennast kui sulane ja täitis sulase ülesandeid.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Silm silma ja hammas hamba vastu
Armu teile ja rahu Jumalalt
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, kes andis enese meie pattude eest, et meid välja kiskuda praegusest kurjuse ajastust Jumala ja meie Isa tahtmist mööda, kellele olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen. (Gal.1,3-5)
