Konkurss: universumi parim töökoht
15. mai õhtul kogunesid noored päikeseküllases kirikusaalis, mis oli dekoreeritud mitmesuguste maakaartide, teatmeteoste ja gloobusega. Kõik see pidi ärgitama otsustama, missugune peaks olema see koht, kus oleks mõnus töötada. Nagu arvata oligi, olid valitud kohad erinevad ja said seega kandideerida erinevatele suveniiridele. Samuti said kohaletulnud rääkida oma meelistegevustest. Ka siin kehtis reegel, et mis ühele parim, ei pruugi seda sugugi teisele olla.
Piibli uurimisel leiti, et uuel maal on valik, millega tegeleda, väga rikkalik. Ainus asi, mis sinna teed ei leia, on kurjus. Kogu keskkond, mis praegu on rikutud, puhastatakse kuni algaineteni tulega ning luuakse uus kaunis loodus. Ka inimesed, kes praegu üha vananevad ja tuhmuvad, saavad alatiseks nooruse värskuse ja jõu. See ei ole vaimude maailm, vaid tegelik reaalne elu.
Hooaja viimane noorteõhtu püüdis panna mõtlema, mida ma kõige enam tahaksin teha, sest uueksloodud maal on kõik võimalused, et realiseerida kõige kõrgemaid ambitsioone ja kogeda kõige fantastilisemaid emotsioone. Lühidalt võeti kokku ka eelmistel kordadel õpitu. Lauludele andis uue jume noortekeskusest laenutatud helitehnika.
Personalijuhi kohuseid täitis Heldi, kelle organiseerida oli ka muusikaline osa. Juhiabina astus üles Vallo, kelle leiutatud valemid tõid elevust ja jagasid inimesed töörühmadesse. Piibliuurimist juhtisid Kaisa ja Kalle. Kaidi ja Vallo koostööna tuli seinale õhtu kokkuvõtteks ääretult põneva muusikaga esitlus. Laulmises, mida vedasid Heldi ja Kaia, ühines kogu seltskond. Et laudadele toodaks suupisteid, selle eest hoolitses Maarja. Erkki aitas helitehnika tuua ja üles panna. Tänud kõigile, kes kaasa aitasid!
Emadepäeva Jumalateenistus Põltsamaal
8. mai on koguduste kalenderplaanis perepäev, emadepäev. Põltsamaa noored võtsid eesmärgiks ka see päev kõikidele emadele meeldejäävaks teha.
Teenistus algas Guido ja Kalle poolt esitatud kauni puhkpilliduoga. Noored lugesid tsitaate emast raamatust “Adventkodu”. Ema on kuninganna oma kodus, tema mõju ulatub igavikku, ta on Kristuse kaastööline, kujundades oma laste iseloomu.
Nii suured kui väikesed lapsed laulsid ja mängisid emadele. Vello sõnavõtu aluseks oli Matteuse 19 peatüki salmid 13-15. Emade igatsuseks oma lapsi Jeesuse juurde tuues oli, et Jeesus palvetaks nende pärast ja õnnistaks neid. Sellest sõnavõtust jäi kõlama mõte, kui tähtis on palvetada oma laste, aga ka koguduse eest.
Eriliselt läks kõigile südamesse Heldi flöödimäng koos Älise deklamatsiooniga L. Koidula “Ema süda”.
Hele meenutas oma sõnavõtus enda vanaemasid. Vanaemal on tähtis roll nii lapse füüsilisel kui ka vaimsel kujunemisel. Isade ja poegade esituses kõlanud laul “Lapsepõlve paradiis” kõneles just sellest, et iialgi ei lähe meelest vanaema loetud Piiblilood.
Viiulihelide saatel ulatati kõikidele emadele värsked kevadlilled, milleks olid nartsissid. Koosoleku lõpus paluti ka veel emadele ja vanaemadele õnnistust.
Soovime emadele ja vanaemadele palju palvejõudu ning tarkust Jumalalt igaks päevaks!
Pastorite vahetus
Misjonikoosolek
17. aprillil oli kalenderplaani järgi misjonipäev. Kirikusse sisenedes jäi kohe silma laud, kus peal olid raamatud 10s erineva kõrgusega virnas. See sümboliseeris “10 käsku”, mis on ka Loron Wade raamatu pealkiri, mis sellel päeval jagamiseks oli. Laulu ning muusikaga teenisid koguduse noored, kõneles Hele Kulp. Ordineeritud diakonid palusid koosoleku lõpus õnnistust nendele jagatavatele raamatutele.
Lugege raamatut “10 käsku” ning elage ka nende järgi!
Jeesuse eeskuju
Kui jüngrid astusid ülemisse tuppa, oli nende südames kibedus. Juudas pressis end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Kui üldse oli mingi kõrgem koht, siis oli Juudas otsustanud selle endale saada. Seepärast pidas ta auväärseks istuda Kristuse kõrval.
Oli ilmnenud veel üks tülipõhjus. Pühade puhul oli tavaks, et üks sulane pesi külaliste jalad, ja selgi korral olid vajalikud ettevalmistused selleks tehtud. Jalgade pesemise jaoks oli valmis kann, vaagen ja rätik, kuid kohal polnud ühtegi sulast. Keegi jüngritest pidi seda nüüd tegema, kuid haavunud meestest polnud keegi tahtlik sulase osa täitma. Külmaverelise ükskõiksusega istusid kõik paigal. Vaikimine kõneles tahtmatusest alanduda.
Kuidas võis Kristus neid aidata, et Saatan nende üle otsustavat võitu ei saaks? Kuidas võis Ta neile mõista anda, et jüngri nime kandmine ei tee neid veel jüngriteks ega kindlusta neile kohta Tema riigis? Kuidas võis Ta näidata, et armastav teenimine ja tõeline alandus on tegelik suurus? Kuidas võis Ta süüdata nende südames armastuse ja avada neid mõistma seda, mida Ta igatses neile rääkida?
Jeesus ootas natuke, et näha, mida jüngrid ette võtavad. Siis tõusis Ta lauast. Võtnud ült kuue, et see ei takistaks Tal tegutseda, võttis Ta rätiku ja sidus selle endale vööle. Hämmastunult jälgisid jüngrid Tema tegevust. «Pärast seda valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud.» See tegu avas jüngrite silmad. Kibe häbi ja alandatus täitis nende südant. Nad mõistsid sõnatut etteheidet, ja nägid end hoopis uues valguses.
Nii väljendas Kristus oma jüngritele armastust. Nende isekus tegi Talle haiget, kuid Ta ei hakanud probleemi üle polemiseerima. Selle asemel andis Ta neile eeskuju, mis jäi neile alatiseks meelde. Tema armastust nende vastu polnud võimalik häirida ega kustutada. Ta teadis, et Isa oli andnud kõik Tema kätte nii siis, kui Ta tuli Jumala juurest, kui ka siis, mil Ta läheb sinna tagasi. Ta oli täielikult teadlik oma jumalikkusest; kuid Ta oli võtnud ült kuningliku rüü ja peast krooni ning hakanud sulaseks. Nüüd, oma maise elu lõpul, vöötas Ta ennast kui sulane ja täitis sulase ülesandeid.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Silm silma ja hammas hamba vastu
