23. augusti varahommikuks olid 10 hulljulget inimest kogunenud selleks, et läbida jalgsi nädala ajaga 100km või rohkemgi. Asukohaks oli Paunküla veehoidla Ardu lähedal ning eesmärk avastada Kõrvemaad ja Lahemaad ning lõpetada suvi koos toredate inimestega. Edasi aga räägivad kohalolijad ise mis juhtus, seda päevikuvormis.

Teisipäev, 23. august

Alustasime oma legendaarse matkaga tegelikult juba ühe päeva võrra varem, kui suurem osa matkaseltskonnast Põldarute kodu 22. augusti õhtul ära vallutas. Kõik toad olid rahvast täis, ainult köögilaua all ei maganud keegi.
Päris matk algas ametlikult 23. augusti hommikul kell 9.37. Udus oli kokku kümme siili: Marleen, Liisu, Triin, Hanna-Betty, Hanna-Liisa, Mervi, Mairo, Tanis, Vallo, Rein. Esimese päeva teekonna pikkuseks oli umbes 20km. Lõunat sõime Jägala jõe ääres. Pärast lõunasööki juhtus see, mis ikka juhtub – kett oli maas ja neiud nõudsid lõunauinakut. Aga meie suur juht ja õpetaja Mairo käsutas kõik jälle liikvele. Võtsime suuna Kakerdaja rabale, millest õhtupoolikul ka risti üle läksime. Äärepealt oleks ka laudtee peal ära eksinud, aga seekord läks õnneks. Kakerdaja järves puhtaks pestud ja kõhud tatraputru täis, lõppes õhtu lõkke ümber lauldes ja Reinu juttu kuulates.
Mervi

Aga oli ka toredat, mis hästi meelde jäi!
Alguses ei tahtnud toit kuidagi kottidesse ära mahtuda. Vahepeal nägime hobust, keda sai patsutada, möödusime Kautla memoriaalist, aitasime eksinud jalgratturit.
Mairo

Kolmapäev, 24. august

Päeva tippsündmus oli kindlasti see, kui otsustasime lõigata ja läbi metsa minna, mis osutus aga tegelikult natuke soisemaks alaks.
Vallo

Kui alguses üritasime pokude ja kändude peal end veest eemal hoida, siis lõpus ma lihtsalt astusin sinna vette ja siis läks see vesi juba põlvedeni, jess!
Hanna-Betty

Õhkkond oli väga kiiresti muutunud koduseks tänu teele sattunud kannatustele ning nalja jagus kuni matka lõpuni. Lisaks said kõik märjaks ka tänu ühe silla müstilisele kadumisele ning jõeületus oli nagu soojendus soos müttamisele. Nägime veel vaskussi, kes surnut teeskles ning Rein turnis Valgehobusemäe tornis. Teekond oli aga alles poolepeal ning päeva lõppedes olime läbinud 16km.
Vallo

Neljapäev, 25. august

Oh seda rõõmu, täna on lootust poodi saada! Eelnevatel päevadel nägime healjuhul mõnda autot ja tsivilisatsioon tundus väga võõras juba olevat. Uudistasime Aegviidu looduskeskust, täiendasime toiduvarusid ja tatsasime edasi. Esmaabivahendite soetamisega oli toredasti. Apteek oli kinni, aga Mairo ja Rein suutsid ühe perearsti ära rääkida ning temalt saime rohkem kui meil vajagi oli..ja tasuta! Aga miks meil üldse esmaabi tarvis on? Juba esimesel päeval selgus, et plaastreid kulub palju ning matka lõpuks on kõigil jalad kinni seotud.
Õnneks läks hästi, eriti Reinul, kes ainsana ei liitunud villiklubiga, kuigi ka tal olid omad kannatused. Lisaks tarvitati veel mingeid tablette, äkki olid peavalu vastu. Tanise jalg oli üldse kirju nagu papagoi. Vahepeal tuli väsinuid innustada ka väikse Snickersiga. Homme meie seltskond väheneb, sest Tanis, Mervi ja Hanna-Liisa peavad lahkuma, aga õnneks tuleb laupäeval külalisi ka. Täna näitab odomeeter 19 läbitud kilomeetrit.
Vallo

Minul on küll selline tunne, et kõik minu varbad on ville täis ja jalad megalt valutavad, aga see ei heiduta mind. Homme jälle uue innuga!
Triin

Teeme panniga kukeseeni. Aga kust me panni saime? Panin oma võlud mängu ja läksin küsisin meie naabritelt! (“Tere, vabandage, kas teil….oi, teil on pann! Kas me võime seda laenata?”) WC on awesome… ei haise ja on üliromantiline küünlavalgus.
Hanna-Betty

Reede, 26. august

Matk on siiani olnud väga väsitav, kuid kõik oleme päeva lõpuks ikka ööbimiskohta kohale jõudnud. Õhtud ongi minu meelest kõige paremad. Seltskond on vahva. Nalja saab ja samuti kuuleb tarka juttu ning saab kaasa mõelda. Söök on väga hea, lõpuks sain ka ujuma. Tänu sellele matkale oskan ma mõni aeg paremini hinnata oma voodit, dušši ja kodu. Tänud selle huvitava matka eest.
Hanna-Liisa

Neli päeva olen vapralt vastu pidanud, mõned viimased tähelepanekud:
*vill tuleb pika ilu peale
*mul on pokuallergia
*seltskond on tõesti ülimalt tore
Mervi

Tanis, Hanna-Liisa ja Mervi läksid just ära, meid on nüüd ikka nii vähe. Nad just lahkusid ja me juba igatseme neid! Aga uued inimesed tulevad õnneks juba täna õhtul. Igatahes, mälestusi, nalju ja muud kõike on nii palju, et neid kõiki ei suuda ülessegi kirjutada!
Liisu

Täna oli palju vaatetorne ja ilusaid vaateid, mina astusin villiklubisse ja nägime jälle vaskussi. Kokku jäi neid meie tee peale matka jooksul 5. Ületasime ka Tallinn-Narva maantee ning tegime sobi. St siis seda, et Betty isa viis meid natuke edasi ning me ei pea hingamispäeval matkama 🙂 Homset puhkust läheb kindlasti kõigile vaja, sest isegi mina ei jõuaks homme väga koormust taluda. Õhtul oli kõige hullem seis Hanna-Bettyl, ega Mairogi oli näost ära. Põhiline oli see, et tuli ennast vett jooma sundida ja siis olukord paranes. Mairo tegi aga Viru rabast koguni laulu! Tänane teekond oli 16 km.
Vallo

Laupäev, 27. august

Ometigi laupäev. Betty arvab, et me saime täna kaua magada, sellisel matkal on tõesti ka üks lisatund õnnistus! Hingamispäev on ikka nii hea päev, saab puhata jne. Aga imede ime, mul ei valuta kuskilt väga midagi. Homme on viimane päev, päris rõõmustav on seejärel saada taas oma voodisse!
Liisu

Tüdrukud said endal juuksed puhtaks pestud ja julgevad isegi naeratada pildi jaoks. Hommikul nagu ikka, võtsime õppetükki, kuulasime kõnet ja laulsime palju. Saime munavõileiba, mis tundus lausa teiselt planeedilt olevat. Pärastlõunal käisime Pikakosel ühe ajaloolise majaga tutvumas. Nägime ainulaadseid kasetohust maale, uudistasime huvitavaid vanaaegseid asju ja musitseerisime Jakob Hurda klaveril. Õhtul üritasime lõkketules banaane küpsetada ja tegime natuke nalja ka. Kogu nädala jooksul oli väga lohutavaks teadmiseks see, et viimasel päeval tuleb kõndida 21km, seega saab ainult paremaks minna.
Vallo

Pühapäev, 28. august

See on viimane päev. Polnud üldse enam nii raske. Me kõndisime isegi üle tunni aja ilma pausita, lihtsalt otse. Lõpuks jõudsime randa, läksime kohe ujuma – MERRE. nii hea ja mõnus oli. Saime kooki ja muud head. Rannaliivale sai kirjutatud mõtiskluse ajal ka teade: JEESUS <3 SIND

Saime veits vihma kaela ka, aga polnud hullu, meil olid keebid, millega nägime välja nagu teod. Täna oleme peaaegu terve aeg laulnud. Lõpuks jõudsime 100km peale, tegime pilti, puhkasime ja edasine oli ainult vormistamise küsimus. Polnud raske, arvatavasti tulen veel. Aga tunne on hea! Aa, laulsime isegi pea-ja-õlad-põlvedki koos kottidega. Nautisime veel sauna, võtsime mönuga leili ja käisime meres ujumas.
Hanna-Betty
Üritasime päev otsa Mairoga meeleheitlikult kala leida õhtuks, aga ei saanudki, kalameestel olevat kehv päev. Minu matka suurimaks saavutuseks jääb see, et auto on mul Käsmus aga auto võtmed suutsin koju Põltsamaale saata, tänud Reinule, kelle abiga siiski kõik korda sai.
Lõpetuseks mainin ära kõige olulisema fakti, me läbisimegi 100km, ma tean, et lapselapsed mul seda lugu uskuma ei hakka, sest selle põlvkonna jaoks on äkki juba autost tuppa kõndimine saavutus. Ja siis ütleb vanaisa: “Aga kui mina veel noor olin..” Nii see elu kord on, matkajoovastusest kantuna kirjutasime Mairoga mõlemad ka ühe luuletuse päeviku lõppu ning minu arvutuste järgi kõndisime me seda 100km umbes 24 tundi, mis teeb keskmiseks kiiruseks 4km/h. Soos oli kiiruseks tegelikult 0,2 km/h..
Lõpetuseks aga jällegi vend Reinu mõtted.
Vallo

Mis siis ikka, tore ,et mindki kaasa võeti. Noorte kallite inimeste naljad ja kaunid lauluhääled, mis ei lasknud kõndimisel tuimaks kotikandmiseks muutuda. Ja mõneks päevaks sai oma igapäevamuredki unustatud. Hooman ja näen neis noortes potensiaali ja soovin südamest ka mõningaid mõtteid jagada, et nad ikka prioriteete elus Issandale toetudes õigesti seaksid ja püsiksid.
Matkad on toredad: näha kodumaa loodust ja üksteist igasugustes situatsioonides. Soovin südamest õnnistatud elumatka teile kõigile. Saite teiegi mulle südamelähedasemaks. Nakatage teisigi matkapisikuga ja samas ka “päästepisikuga”.
Tänu Taevaisale ja kõigile matkakaaslastele!
Rein

HEATEGEVUSÜRITUS KOGU PERELE

TALVELE VASTU

11. september

12:00-16:00

Põltsamaal, Kreutzwaldi 1

adventkiriku aias telgis

• Tasuta riided, jalanõud, raamatud, juuksur, vererõhu mõõtmine

• tegevused lastele

• võimalus tutvuda kirikuga

OLETE OODATUD!

25.-31. juulil toimus Võrumaal Aedla talu maadel tänavune adventkoguduste noortelaager, mille peateemaks oli “Juhi mind!” ning peakõnelejaks Londonis töötav pastor Juan Carlos Patrick.

“Selle nädala alateemadeks olid küsimused, kuidas ma tean, et Jumal mind juhib ja kuidas seda ära tunda ja kuidas teada, mis Jumala plaan minu suhtes on,” selgitas liidu noortejuht ja laagri peakorraldaja Ivo Käsk.

Ivo selgitas, et sellele vanuserühmale, 15-25, kes ka sel aastal nädalapikkuses laagris osalesid, on need ühtedeks põhiküsimusteks. “Meie külalisel Juan Carlos Patrickul oli kaasas veel üks seminar, mille pealkiri oli “10 käsku kurameerimiseks” ja loomulikult läks see seminar nagu kuumale kerisele. See on jällegi üks nendest põhilistest küsimustest, millega noored tegelevad – suhted ja kaaslase leidmine ja kõik need asjad seal umber.”

Juan Carlos Patrick on pärit Dominikaani Vabariigist, kuid hetkel töötab Londonis, kus ta on paari hispaanikeelse koguduse pastor. Juan Carlos käis Eestis esimest korda 2009. aasta Kevadpidustustel kõnelemas.

“Kui Jumal annab mingi kutsumuse, siis Ta annab sellega kaasa ka mingi erilise ande ja mõistmise ja ma usun, et see on niimoodi Juan Carlosega ka,” ütles Ivo.

Ivo on lootusrikas, et head nõuanded, mis laagriseminarides kõlasid, aitavad noortel reaalsetes situatsioonides teha õigeid valikuid.
“Seda on näha noorte seas liikudes, et kui nad ka nii-öelda eksirännakutele satuvad ja teevad asju, mida nad ei peaks tegema ja teevad asju nii, nagu nad ei peaks neid tegema, siis tegelikult on nende südames rahutus ja nad tunnevad, et kui nad tahavad olla Jumala juures, siis päris nii ei saa teha. Nad kuulavad neid teemasid väga tõsiselt ja väljendavad ka väga siiralt, et nad soovivad teha asju paremini. Ma usun, et kui me nende pärast ka palume ja nad ise ka oma elu Jumala kätte annavad, siis Jumal on see, kes saab aidata ja ega seal muud ei olegi,” selgitas Ivo.

Juba aastaid noortelaagreid korraldanud noortejuht tõdes, et seekord oli tegemist parima laagriga, milles ta on osalenud. Ja põhjusena tõi välja tugevalt arenenud meeskonnatöö.

“Iga aastaga on suurenenud nende noorte hulk, kes osalevad laagri korraldamises algusest peale. Need samad inimesed, keda mõned aastad tagasi sai mööda laagriplatsi taga aetud ja korrale kutsutud. Nüüd nad korraldavad neid asju ise ja on osa protsessist. Hästi tore on ka see, et paljudest nendest noortest, kes käivad meie igal aastal neli korda toimuvatel aktiivrühma seminaridel, on saanud justkui juhtivtuumik, kes kannavad vastutust. Selle üle ongi kõige parem meel. See ei tee ainult üritust heaks, vaid on ka hea meel näha, et nad ise kasvavad ja arenevad. Siis ma vaatan neid ja lähen nuka taha ja nutan natuke rõõmust,” lisas õnnelik noortejuht Ivo.

Allikas: Meie Aeg

http://advent.ee/artikkel/38556/aedla-talus-toimus-aegade-parimaid-noortelaagreid/

Galerii: http://advent.ee/galerii/39188/noortelaager-2011/

19.-21. juulil toimus Põltsamaa lähedal Kuuri talus viies seenioride laager. Üritus algas sõnavõttude ning piduliku lipuheiskamisega, kus olid tegijad Valdek Lõhmus ja Ilja Stepanov. Kogu laagri jooksul jäi kõlama vend Eduard Vari öeldud mõte: “Nii tore on olla koos siin Geneetsareti järve kaldal.” Lipuheiskamise järel võtsid sõna korraldajad ja majutajad ning laager oligi avatud! Kohe tehti algust koorilauludega, ehk kõik kunagised ja praegused koorilauljad tulid kokku, et anda võimas etteaste kuulajatele. Lisaks veel lugematud duetid ja sooloesinejad. Esimesel päeval pidas avakõne noorema generatsiooni pastor Andres Ploompuu. Kuna laagri motoks oli “Vala õli mu lampi, ma palun…”, siis rääkis Andres sellest, et õli (Püha Vaimu) ei anta niisama, vaid eesmärgiga. Me peame pidevalt põlema ja olema valguseks. Näiteks tõi Andres ühe majakavahi, kes oli helde ning jagas kõigile soovijatele oma lambist õli. Ühel ööl tuli aga suur torm ning majakavaht avastas õudusega, et ta majakast on õli otsas ning paljud laevad hukkusid sellepärast. Samuti ei tohiks ka meil õli lõppeda, et me saaksime teistele valguseks olla. Esimese päeva õhtul õppisime selle päeva õppetükki, mida juhtis Maire Dreiling. Pärast väikest pausi jagas Salme Siimisker elutarkusi ravimtaimedest ning oligi ametlik osa läbi. Õhtul sai veel lõkke ääres juttu puhuda ning laulda ja seejärel saabus öörahu. Esimese päeva lõpuks oli laagriga liitunud 65 inimest.

Teine päev algas tähtsa sündmusega, külla oli tulnud liidu president David Nõmmik. Davidi kõne põhimõte tuli välja  Sakarja 4. peatükist. Toon välja salmid 1-6.

Ja ingel, kes minuga rääkis, tuli jälle ja äratas mind, nagu unest
äratatakse.
Ja ta küsis minult: “Mida sa näed?” Mina vastasin: “Ma näen,
vaata, lambijalga, läbinisti kullast, ja selle otsas on õliastja;
selle küljes on seitse lampi ja seitse putke lampide jaoks, mis on
lambijala otsas.
Ja selle kõrval on kaks õlipuud: üks õliastjast paremal ja teine
vasakul pool.”
Ja mina võtsin sõna ning ütlesin inglile, kes minuga rääkis, ja
küsisin: “Mis need on, Issand?”
Ja ingel, kes minuga rääkis, kostis ning küsis minult: “Kas sa ei
tea, mis need on?” Ma vastasin: “Ei, Issand.”
Siis ta kostis ja ütles mulle nõnda: “See on Issanda sõna, mis on
öeldud Serubbaabelile: See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi,
ütleb vägede Issand.

Püha Vaim on praegu ja meie jaoks.

Esinema oli tulnud Viljandi pilliorkester ning ei kadunud kuskile ka muud muusikalised ettekanded. Laagri motoks oli “Vala õli mu lampi, ma palun”. Sellest rääkisid ka kõik sõnavõtud ning motolaulgi oli samanimeline. Pärast Salme teist terviseloengut, lõunasööki ja pause oli vabakava aeg. Kõik soovijad, kes tahtsid midagi öelda, võisid minna ja teha oma etteaste. Oli sõnavõtte, laule, luuletusi, musitseerimist. Tegemisrõõm oli kõigil suur ning kokku sai etteasteid kuulda ligi 3 tundi. Kõiki julgeid premeeriti suure aplausi või “Aamen’iga”. Nüüd oli aeg ennast liigutada. Aset leidis sõna otseses mõttes palverännak. Ümber järve olid paigutatud punktid. Iga grupp pidi üles otsima oma punkti asukoha ning siis Jumala ette kandma seal kirjas olnud probleemi. Õhtul jätkati veel vaba mikrofoni ettekannetega, sest soovijaid oli rohkem kui päeval aega. Nagu ikka, lõppes päev lõkkeõhtuga.

Neljapäeval tuligi hakata otsi kokku tõmbama. Valdek juhtis hommikupalvust, õppisime veel neljapäevase õppetüki ning siis oligi aeg tänada kõiki, kes olid korraldamisel abiks olnud. Kui kõige suurem tänu Jumalale antud, tuli veel langetada laagri lipp ning sellega oligi laager lõppenud. Kel kiiret polnud,  sellel jätkus veel muljetamist ja mõtisklemist hilisemakski. Laager täitis oma eesmärgi kuhjaga: saime koos rõõmsad olla ja Jumalat austada.