Noored Taanis esinemas
24.-27. novembril külastasid Põltsamaa noored Taani Lille Nørlund’i adventkogudust ja viisid neile muusikalist külakosti . Reisiseltskond oli natuke kahanenud, kui Tšehhis käis meid 18 siis Taani jõudis meid ainult 8.Seekord läksime südamerahus lennukiga ning olime kindlad, et taanlased annavad endast parima meie võõrustamiseks. Nii oligi.
Saabusime neljapäeva varahommikul, kuna öö oli unetu, siis terve päev tundus, et midagi on sassis. Esimene mulje Taanist oli mittemidagiütlev, samasugune lame maapind, üksikud talumajad ja lõputud põllumaad. Peagi saime teada, et mets siin praktiliselt puudub, infrastruktuur on tasemel ning nende kõrgeim mägi on 147m madalam kui Suur Munamägi!
Alustuseks seiklesime niisama ümberkaudsetes linnades ning tegime proovi. Reedel, päev enne esinemist, õnnestus Ergasel korralikult haigeks jääda ning oli sunnitud koos Helega terve päeva kodus passima. Igav neil muidugi ei hakanud. Teised veetsid reede Taani suuruselt teise linna Aarhus’e vanalinnas ning selle lähiümbruses. Ergas oli andnud käsu ka talle midagi osta ning lõpuks otsustasime viia talle ühe pulgakommi ning vanaaegse närimiskummi (magusa maitsega puuoks). Tüdrukud jätkasid oma reisitraditsioone ning ajasid taga suveniire. Reede õhtul oli 1. Advendi koosistumine, kus lisaks ohtrale söögile peeti ka väike kõne ning tutvuti ja uudistati võõralt maalt saabunud usukaaslasi. Ütlus „keeled suus ja Euroopasse“ pidas põhimõtteliselt paika, asjad sai aetud nii soome, saksa, inglise, taani kui ka eesti keeles. Lihtsalt oli vaja kätega juurde vehkida. Asjaliku keelepraktika said Hele ja Siret, kes on mõnda aega taani keelt ka Tartu Ülikoolis õppinud.
Hingamispäevahommikune oli küllaltki sarnane meie omale, muidugi kuulati rõõmuga meie etteasteid ning üritati aru saada millest need eestlased küll laulavad… Üks vanem meesterahvas eespingis kordas vähemalt hoolikalt kõiki meie suuliigutusi. Siis aga jõudis kätte aeg, kus mõned hakkasid närveerima, mõned soengut sättima ja oma riietuse pärast muretsema. Tegelikult oli see kõik aga asjatu: oli aeg meie etteasteks! Nagu ikka: kirikutäis rahvast, tõlge seina peal ning meie laval. Kõik tuli välja nagu pidi, mitte nagu proovides ning nagu hiljem kuulda oli, said inimesed sügavama vaimuliku elamuse. Tänu Jumalale! Jällegi veetsime õhtu ühise söögilaua taga ning kojujõudes jäime oma uusi sõpru ootama. Perekond Rasmussenide juures jätkus lustakas õhtu ning nalja jagus ka hilistesse öötundidesse.
Terve laupäev olime üksteist hirmutanud teadmisega, et pühapäeval on tuul tavalisest natuke tugevam ning kojusõit võib tulla dramaatiline. Pühapäeva hommikul tundus tuul tõesti hirmuäratav olevat. Veel me ennast sellest häirida ei lasknud ning sõitime Herning’isse, et tähistada 1. adventi. Meeldiva elamuse saime poistekoori kontserdist ning vaatasime linna jõulutulede süütamist. Ringi käis ka jõuluvana, isegi Ergas sai temalt midagi. Päev oli juba õhtusse jõudmas. Kõigil hakkas hinge pugema mingitsorti kurbus. Lootused olid pandud sellele, et lend lükatakse edasi ning seiklused Taanis võiksid jätkuda. Seda siiski ei juhtunud. Jätsime toredate taanlastega hüvasti ning läinud me olimegi. Saime veel õppetunni, et Taani turvakontroll on tunduvalt rangem kui Läti oma ja lend võis alata. Kõik läks üle ootuste hästi, Ergasele kinkis stjuardess lausa piloodivormis legomehe.
Mälestused Taanist on mõlemapoolselt ülevad ja meenutamist jätkub siiani. Tuleb loota, et see ei jäänud meie viimaseks kohtumiseks, aga elame näeme. Parimal juhul võib isegi meie maailmaturnee jätkuda, aga sellest on veel vara rääkida. Tänud kõigile, kes oma panuse andsid selle reisi õnnestumisesse ning kõige suurem tänu Jumalale, kes seda reisi õnnistas.
Kristlikud Matkad – Sügisene paadimatk
23.-25. oktoobril toimus meie viimane matk sellel aastal, sügisene paadimatk. Jällegi olime usinalt matkapäevikut täitmas ning sealtvõetud jupikestest moodustub ilus ülevaade meie matkast.
23. oktoober
Siin me jälle oleme. Eelmisest matkast on alles jäänud Marleen, Triin, Betty, Vallo, Mairo ja Tanis ning uuteks kamraadideks on Deivy, Eda, Kalle ja Toivo. Alustasime Põltsamaa lähedalt Külmojalt ning plaanime jõuda niikaugele kui jõuame. Täna, 23. Oktoobril, on olnud äärmiselt ekstreemne päev, meil oli peaaegu kaks kärestikku ning enamus ajast vool puudus. Saime ka vihma. Tegime paar kiirendust, rekordiks saime 9 km/h. Õhtul jagasime seltskonnaga oma hirme. Kui enamustel oli üks või kaks hirmu, siis Deivy omadest me parem ei räägi..
Betty
Üldpilt on hetkel selline, et meid on raftinguparves 8, Kalle on põline tüürimees, ning Tanis ja Mairo luusivad süstadega meie ümber. Paratamatult tuleb meil need 3 päeva ühes paadis veeta, seega põgeneda pole kuskile ja otsustasime mängima hakata. Kõige raskem töö oli vast sõnade meeldejätmismäng, kus lõpuks pidi 34 sõna õiges järjekorras mäletama. Pimedas jõudsime ööbimiskohta, järgmisel hommikul avastasime, et tegu on karjamaaga ja lehmad olid seda samuti värskelt külastanud.
Vallo
24. oktoober
Päev algas lootusrikkalt..
Betty ja Marleen soovisid midagi ekstreemsemat, teistsugust. Tahtsime sõita pimedas, taskulambid põlemas, täielikus vaikuses- kus kuulda oleks olnud ainult vee liikumist. Pimedad kaldad, mis kubisesid meid jälgivatest killeritest. Mairo lubas, et lahendame need erimeelsused hääletusega nagu demokraatlikus riigis kombeks.
Kuid päev võttis ootamatu pöörde..
Betty
Täna oli küllaltki intriigiderohke päev, näiteks mängisime maffiat. Ööbimispaika jõudes hakkas Kalle kohe hauda kaevama, seejärel läks aga üllatuslikult hoopis kalale. Just siis, kui esimest korda kala näkkama hakkas, hüüdis keegi kaldalt, et „Kalle, kuidas võtab kah?“, Kalle ehmatas ja nii ta läkski. Kala me ei saanud. Õhtu oli pikk ja aega palju, Deivy ja Toivo käisid näiteks süstadega Emajõel ära. Seejärel arvas Toivo, et teiselpool jõge on kuivemad oksad ja lohistas nad mööda vett üle jõe ja siis nad enam nii kuivad ei olnud.. lõkkesse läksid nad igaljuhul.
Õhtul rääkisime Kristlikud Matkad logokonkursist, palju õnne võitjale! Loosisime ka hääletajate vahel loosiauhindu igasuguste eri viisidega..
Vallo
25. oktoober
Tere. Olen Deivy. Ärkasin täna kuue aeg. Mõlema suure varba jalad olid külmunud. Mõtlesin, et teen lõkke ja soojendan varbad üles. Nii tegingi. Praeguseks oleme üleval Mina, Danielson ja Eda. Teised magavad. Kalle on tubli ja tõi vett ning pani tulele keema. Aaa, Vallo ka vahepeal ärkas, tegi mõne pildi, mõtles et läheb ujuma ka, aga läks hoopiski magama tagasi. Ilm tuleb ilus. Mõtleme siin Kallega, et laseme tüdrukutel puhata ja teeme ise süüa. Mõtleme mida teha, kas tatart või suppi, aga tundub et tatart polegi. Siis tuleb vist supp.
Eile olime Toivo ja Mairoga üheni üleval, Vallo võitles, aga üle 00:00 ei suutnud. Meil toimus aga võistlus, mille Toivo võitis. Naerda sai ikka nii, et kõhulihased siiani valusad. Nüüd tuli plaan teised üles ajada, siinsele seltskonnale meeldib mu äratus „Spordimehe laul“. (Hiljem muutus see matka hümniks)
Deivy
Hommikust! Kalle siinpool. Öö oli külmem seekord. Hommikul oli telk pealt jääs. Õnneks oli magamiskotis soe olla. Paat ja süstad olid ka üleni jääs. Ei tahaks nagu eriti sinna istudagi, aga küll päike ta varsti üles sulatab. Muide toit on suht otsakorral, aga jah, loodetavasti peame matka lõpuni vastu. Käreveresse me seekord välja ei jõua. Igatahes tüdrukute telgist kostub jälle killerite teemat. Majake, kus sööme, on pidevalt lõkketossu täis. Isegi tüdrukud ütlesid oma spetsialisti pilguga ehitist hinnates, et valesti ehitatud..
Kalle
Nii, jõudsime nüüd siis matka lõpppunkti ja avastasime, et siin ongi päris killerid. Keegi Eino Tihane mõrvati siinsamas aasal 1966, st et mõrvar võib olla 60-70 aastat vana Appi!
Triin
Viimane peatuspaik enne ärasõitu. Istume ümber pika laua ja söömine on just lõppenud. Selline mõnus hetk. Matkapinge hakkab kaduma ja asendub kerge rammestusega. Matk on olnud suurepärane mõnedest eriarvamustest hoolimata. Sügisene loodus, päikesesillerdus veel või isegi väike päevane vihmasabin- see jääb kauaks meelde. Mulle oli ka esmakordne kogemus sügisel telgis ööbida.
Eda
Rohkem lugemist leiad meie matkapäevikust. Tule matkama!
Isadepäeva koosolek
Põltsamaa kogudus ühines palvenädalaga, arutlesime iga päev ühe teema üle.
Hingamispäeval oli lisaks viimasele loengule ka üllatus isadele, sest 13. novembril on kalendris märge isadepäev. Isadele oli pühendatud flöödipala ja sõnavõtt.
Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub
leiba, ent tema annab talle kivi?
Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao?
Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma
lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head
neile, kes teda paluvad!
Matteuse 7,9-11
Ette kutsuti ükshaaval kõik isad alates auväärsematest, kes on juba vanaisad ja lõpetades meie noorte isadega. Igale isale loeti Piiblist üks kirjakoht ja anti väike kingitus.
Otsekui isa halastab laste peale,
nõnda halastab Issand nende peale,
kes teda kardavad.
Laulud 103,13
KAUNIST ISADEPÄEVA!
Ülemaailmne palvenädal
5. kuni 12. novembrini peavad adventistid üle terve maailma iga-aastast palvenädalat, mille teemaks on „Jumala päästev arm“.
“Nende palvenädalaloengute vahendusel uurime üheskoos adventismi keset – Jumala päästvat armu. Kõigis tekstides vaadeldakse taevast pühamut kui paika, mille kaudu on päästvat armu inimestele vahendatud ja vahendatakse siiani. Pühamu sõnum ei ole teoloogiline uurimisteema, vaid isiklik teekond, millel me avastame ja mõistame Jumala armu.
Me ei alusta seda rännakut mitte Siiani mäelt, vaid meie esimesest kodust, Eedenist, kus sõnum pühamust oli juba olemas. Sellele järgnes patu kohutav saabumine, mis lõikas meid ära Jumalast ja Tema ligiolust; ent me avastame pühamus Jumala armu suuruse – et Jumal soovib tulla ja elada meie keskel.
Pühamus leiame hea sõnumi lepitusest läbi Jumala Talle. Me võime toetuda teadmisele, et ka suurimas hädas on abi meie taevase pühamu vahendaja kaudu alati kättesaadav. See sõnum peaks meie elu positiivselt mõjutama, kui me elame armastava ja andestava Jumala ligiolus ning kasvame oma Päästja sarnaseks.
Ma palvetan, et me võiksime neid loenguid uurides elada positiivselt ega kardaks Jumala lähedust; et me leiaksime taevasest pühamust kindlust kohtupäevaks, kuna Jumala kohtunikutool on armutroon.
Ma soovin, et me saaksime osa Jumala igavese ligiolu rõõmust, kui Eeden maa peal taastatakse. Juhtigu Jumal sinu ja minu elu, kui me palume Temalt äratust ja uuenemist, mis viiks Püha Vaimu hilise vihma ja Kristuse peatse teise tulemiseni,” kirjutab Ted Wilson.
Allikas: advent.ee
Noortepäevad 2011 Tallinnas
Nädalavahetusel Tallinnas toimunud adventkoguduste noortepäevadel arutati koos Soomest külalisesinejaks tulnud pastor Mariel Piloisiga iseäralike ligimiste ja erinevate kultuuride teemal.
Mitme kodumaa ja mitmetahulise kultuurikogemusega inimesena avas Mariel Eesti koguduste noorte jaoks teemat, mis vähemalt osaliselt on meie jaoks ehk alles tulevikuküsimus, kuid nagu ka Eesti liidu noortejuht Ivo Käsk rõhutas, on selliste probleemteemade puhul oluline nendele küsimustele ette mõelda.
„Reedel rääkis Mariel oma isiklikust kogemusest. Kogemusest kitsarinnalisuse ja rassismiga,“ ütles Ivo.
„Laupäeval keskendus tema sõnum küsimusele, et kui erinevad põgenikud on juba siin, mis on siis meie kui kristlaste kohus nende suhtes. Põgenikeprobleem on valitsuse mure ja üldiselt ei saa meie sinna midagi teha. Kui need inimesed on siin meie kõrval, peame meie mõtlema sellele, mida meie saame nende suhtes teha,“ vahendas Ivo.
Soomes on põgenike ja sisserändajate teema oluliselt päevakorral ning põlissoomlaste partei aktiivse esiletõusuga viimastel parlamendivalimistel kerkinud üheks põhiküsimusteks riigi poliitika kujundamisel. 1975. aastast alates Soomes elanud Mariel Pilois väidab, et seal on omamoodi kitsarinnalisust siiani.
Ivo rõhutas Marieli mõtet, et tegelikult taandub kõik meie suhtumisele inimestesse üldiselt. „Hingamispäeva pealelõunal rääkis Mariel kultuurilistest erinevustest – kuidas nendele läheneda ja nendest teadlik olla. Eks see olegi suhtumise küsimus ja kui ollakse valmis lähtuma põhimõttest, et teeme teistele seda, mida soovime, et meilegi tehakse, siis tõenäoliselt ka teame, kuidas konkreetses olukorras käituda.“
Sel korral nii Tallinna adventkirikus kui ka põhisündmustega nelipühikiriku Toompeal asuvas kirikus toimunud noortepäevadega jäi liidu noortejuht igati rahule. „Mulle meeldis, et nii palju vabatahtlikke oli, see oli lahe. Minu ajaloos oli see vast kõige enamaid noori organiseerimisse kaasava üritusega. Erinevates rollides oli palju uusi inimesi kaasatud. Põhiorganiseerimine oli Marleeni (Lobjakas) peal. Tema suhtles nelipühikirikuga ruumide küsimuses ja organiseeris toitlustamise,“ selgitas Ivo.
Ligi 300 inimest kokku toonud traditsionaalne öökirik oli seekord veidi omanäolisem võrreldes eelnevatega. „Öökirik oin iga kord nagu isemoodi. Sisu ka vahetub. Sel aastal oli ka teistmoodi. Tallinna III kogudus tegi näidendiklippidega nagu ürituse selgroo, mis oli omalaaadne ja kordumatu. Sel korral oli ka koguduste poolt rohkem näidendeid kui viimastel aastatel. Näiteks eelmisel aastal Tartus domineeris soololaul. Eelmisest öökirikust sai alguse mõte, millest arenes välja Tallinnas toimunud ja koos lätlastega korraldatud muusikapidu, kus kõik need kenad lauljad said üles astuda. Kõik see sai alguse sellest öökirikust. Nii et ma ei tea, kas peaksime mõtlema nüüd näidenditele keskenduvale üritusele!? Noortel on igatahes talenti,“ mõtiskles Ivo.
Ivo on välja paistnud peale iga eduka noorteürituse korraldamist positiivse ja ettevaatava analüüsivõimega, tuues esile mingeid valdkondi, mis vajaksid edasist arendamist ja suuremat tähelepanu. Sel korral jäi ta mõtlema noortele, kes olid adventkoguduse üritusel esimest korda.
„Ma nägin päris palju noori, keda ma enne polnud näinud. Viimasel ajal on neid rohkem ja neile peaks ehk koordineeritumalt tähelepanu juhtima. Märkasin, et oli ka neid, kes olid tulnud täitsa omapead kohale.“
Kui tavaliselt on noortepäevad keskendunud mingile mototeemale, mida siis sõnalistes osades erinevatest nurkadest avatakse, peaks Ivo meelest olema igal korral ruumi ka otsesele evangeelsele sõnumile ning üleskutsele ennast Jumalalale pühendada. „Nendel suurtel üritustel on inimesed altid sellisele üleskutsele, mingile pühendumismomendile ja ma arvan, et see peaks seal teadlikult sees olema ja sellest oli puudus. Selle ma panen omale kirja,“ võttis Ivo teema kokku.
Allikas: Meie Aeg
Püha Vaimu töö südames
“Mis lihast on sündinud, on liha, ja mis Vaimust on sündinud, on Vaim.” (Joh.3:6) Inimese süda on kuri ja “kes võib roojasest teha puhta! Mitte keegi!” (Iob.14:4). Mitte mingisugune inimlik vahend ei saa päästa patust hinge. “Liha mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda.” “Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargust, valetunnistust, jumalapilget.” (Rom.8:7; Mat.15:19) Enne peab puhastatama südameallikas, siis lähtuvad sealt puhtad jõed. See, kes püüab saada taevasse oma tegudele toetudes, üritab võimatut. Päästet ei omanda mitte ükski, kellel on ainult kirjatähe religioon, jumalakartuse nägu. Kristlase elu ei ole vana kohandamine või parandamine; see on inimolemuse täielik uuestiloomine. Enese minale ja patule tuleb surra, ning hakata elama uut elu. Seda muutust saab teostada ainult Püha Vaim. “Tuul puhub, kus ta tahab ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb, nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust.” (Joh.3:8)
Tuul kohiseb puude ladvus, kahistab lehtedes ja lilledes, ometi pole seda näha ja inimene ei tea, kust see tuleb või kuhu läheb. Samuti on Püha Vaimu tööga inimese südames. Inimene ei suuda võib-olla nimetada oma pöördumise täpset aega ja kohta ega eristada kõiki momente pöördumisprotsessis, kuid see ei tõenda, et ta ei ole pöördunud. Kristuse vägi töötab nähtamatult nagu tuul. Vähehaaval, võib-olla inimesele endale märkamatult, loob ta olukorrad, mis tõmbavad inimese Kristuse juurde. Toimima võib hakata Jeesuse üle mõtisklemine, Pühakirja lugemine või jutlustaja suust kuuldud sõna. Ja äkki, kui Vaim esitab otsese üleskutse, annab hing end rõõmsalt Jeesusele. Paljud nimetavad seda silmapilkseks pöördumiseks, kuid see on Püha Vaimu kauaaegse töö tulemus; kannatlik pikaajaline protsess.
Kuigi tuult ennast ei näe, näeb ja tunneb selle toimet. Ka Püha Vaimu töö ilmneb selle inimese igas tegevuses, kes õpib tundma päästvat väge. Kui Jumala Vaim asub elama südamesse, kujundab Ta ümber kogu elu. Patustest mõtetest öeldakse lahti, kurjadest tegudest loobutakse, armastus, alandlikkus ja rahu asuvad viha, kadeduse ja tüli asemele. Rõõm vahetab välja kurbuse ning inimese nägu valgustab taevane helk. Keegi ei näe kätt, mis võtab ära koorma, ega näe valgust, mis pärineb taevastelt õuedelt. Õnnistus tuleb siis, kui hing usu kaudu alistub Jumalale. Siis loob vägi, mida ükski inimsilm ei näe, inimolevuse Jumala kuju järgi uueks.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”
Tee õnnele
Kogu taevas on huvitatud inimese õnnest. Taevane Isa ei sulge rõõmu puiesteid ühelegi oma loodutest. Jumalikud eeskirjad kutsuvad vältima neid järeleandmisi, mis tooksid endaga kaasa kannatusi ja pettumusi, mis sulgeksid meie ees ukse õnnele, ukse taevasse. Maailma Lunastaja võtab inimesed vastu nii, nagu nad on: kõigi puuduste, vigade ja nõrkustega. Ta mitte ainult ei puhasta pattudest ega paku lunastust oma vere läbi, vaid Ta rahuldab ka kõigi nende südameigatsuse, kes on valmis Tema ikke vastu võtma ja Tema koormat kandma. Tema eesmärk on anda rahu ja hingamine kõigile, kes tulevad Temalt eluleiba paluma. Ta nõuab meilt ainult nende kohustuste täitmist, mis juhivad meie sammud õndsuse kõrgendikele, kuhu sõnakuulmatu iialgi ei suuda jõuda. Tõeline õnnelik elu on inimesel siis, kui tal on südames Kristus, kirkuse lootus. EGW “Tee Kristuse juurde”
Paluge Jeesuse nimel
Taevas kuuldakse iga siirast palvet. Võib-olla pole see esitatud voolavas sõnastuses, kuid kui palve tuleb südamest, tõuseb see pühamusse, kus Jeesus teenib. Tema esitab selle Isale kaunis ja meeldivas vormis koos Tema täiuslikkusega.
Siiruse ja südamepuhtuse tee pole takistusteta tee, kuid nähkem igas takistuses üleskutset palvele. Iga elava olevuse jõud lähtub Jumalalt — lättest, mis on avatud ka kõige nõrgemale. “Mida te iganes palute minu nimel,” ütles Jeesus, “seda ma teen, et Isa austataks Pojas! Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.” (Jh 14:13.14)
Palvetage “minu nimel,” käskis Kristus jüngreid. Kristuse nimel peavad Tema järelkäijad seisma Jumala ees. Nende eest toodud ohvri väärtus teeb ka nemad väärtuslikuks Jumala silmis. Kristuse õiguse tõttu on nad hinnalised. Kristuse pärast andestab Issand neile, kes Teda kardavad. Ta ei näe neid ebapühade patustena. Ta näeb neid oma Poja sarnastena, kellesse nad usuvad. EGW “Ajastute igatsus”