Kolmel päeval juulikuu keskpaigas (13.-15. juuli) toimus Olustveres Kungla talus üle-eestiline adventseenioride laager, mille motoks oli „Ma näen – Kristus on tulemas“. Sõnavõttude keskpunktis oli alguses põhiliselt see, millest Piibel seoses Kristuse teise tulekuga kirjutab. Põhjaliku ülevaate sellest andis külalisena emeriitpastor Soomest Simo Vehkavuori. Ilja Stepanov püüdis süsteemselt kokku viia Piibli prohvetikuulutused ja selle, mis praegu meie ümber sünnib. Ettekandeid oli palju, nii üksikasjalikke kui ülevaatlikke, nii Piiblit refereerivaid kui ka kogemuslikke. Lisaks juba mainitud külalisele Soomest olid kohal ka külalised Lätist ja Taanist.

Põltsamaalt oli 15 osavõtjat, kusjuures nende vanus polnud sugugi ainult 65+. Mida aasta edasi, seda julgemalt tulevad seenioride laagrisse ka nooremad ning päris noored. Sel korral oli laagris lapsi ja noori päris palju. Huvitav on see, et tavaliselt nii elavaid ja teinekord kärarikkaidki lapsi oli kuulda vaid siis, kui nad rahulikult ja viisakalt laulu või pillimänguga esinesid. Vanaemade-vanaisade põlvkonna rahustav atmosfäär pakkus turvatunnet ja tundus kõige noorematele lausa sobivat. Ja vastupidi, soliidses eas inimesed paistsid nautivat seda, kui väikesed kõrvad nende lugusid ja pajatusi huviga kuulasid.

Kuigi ilm oli harjumatult palav, tundus, nagu oleks laagripaiga üle kummunud nähtamatu pilvesammas, justnagu ammuse aja kõrberännakul: kord tulid pilved, siis jälle tuuleõhk – ja kuumus oli jälle talutav. Kui kodus toimetades läksid mul endalgi jalad paiste, siis seal mitte üldse. Kes alguses pidasid plaani õhtuks koju naasta, jäid sinna, sest nii mõnus oli, ja kutsusid needki järele, kes algselt üldse kodunt välja polnud julgenud tulla. Oli isegi nii, et kui koduõuele tagasi jõuti, hakkas jälle hinge matma, aga seal oli hea – küsige Irmalt!

Tagasi tuldi lootusrikkana – Issand on tulemas! Ta on meie päästmise ette võtnud, ta ei jäta seda pooleli! See asi on käimas! Kui kellegi kohta öeldakse, et ta on söömas või magamas, siis see protsess on toimumas. Nii on ka Jeesus tulemas – praegusel hetkel on Ta selleks tegevuses. Viimane mõte, enne kui mikrofonid välja lülitati, kõlas: kui peakski surm enne tulema, siis on see vaid viiv selle jaoks, kes magab, järgmine hetk tema jaoks on ülestõusmishommik ja kohtumine oma Issandaga.

„Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni, ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama; sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!“ 1.Tessalooniklastele 4,15-18.

poltsamaa.advent.ee esitleb:

360° panoraamvaade Jaanus Aedla talust, kus toimus Noortelaager 2010!

Maksimaalse kvaliteediga panoraam- võimalik zoomida, laadimisaeg pikem!

Minimaalse kvaliteediga panoraam- ideaalne üldvaade, kiire laadimisaeg!

Copyright © 2010 Vallo Põldaru

EDIT: Nagu näha on täpselt nädal möödunud töö valmimisest ning tänu väiksele promole Advent.ee’s on tulnud kõva 70 vaatamist selle ajaga! Siit ka lootus siis et peatselt näeb jälle midagi sellist 😉

„Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad ka üheskoos elavad!“ Laul 133,1. See piiblitekst tuli mulle meelde, kui istusin jaaniõhtul Hansu ja Lilija õue peal lõkke ääres.

Jumalal on hea meel, kui me ka lisaks hingamispäevastele jumalateenistustele kokku saame ja ka argipäevadel suhtleme. Omal ajal andis Jumal oma rahvale käsu pidada püha, mille esimene ja kaheksas päev olid hingamispäevad, aga vahepeal tuli lihtsalt olla rõõmsad Jumala ees ning elada välitingimustes – lehtmajades (vt. 3.Moosese 23,39-43).

Tänavu kevadsuvisel ajal on meie koguduses olnud mitmeid sündmusi, mille puhul on sõpruskonniti kokku tuldud, või on siis seesama kokkusaamine ise kujunenud toredaks sündmuseks.

Juuni lõpul tähistasid kolm noormeest oma alternatiivteenistuse lõppu. Samuti oli mitmel noorel põhjust rõõmustada erinevate koolide lõpetamise üle: kes lõpetas põhikooli, kes gümnaasiumi ja kes teenis välja magistrikraadi.

Aasta kõige lühemate ööde aegu on eestlased ajast aega pidanud jaanipüha. Sel puhul on kaks riigipüha, mis tähendab vabadust tööinimestele, ka kõik koolilapsed on selleks ajaks koolist vabaks saanud. Mis on veel loomulikum, et sellisel ajal ei taha keegi üksi olla ja eriti noored otsivad võimalust seltskondlikuks suhtlemiseks. Kahjuks on meid ümbritsevas ilmalikus ümbruskonnas selliste olengute lahutamatuks kaaslaseks alkohol ning võibolla ka muud võõrastavad kombed. Seetõttu oli väga tervitatav, et jaaniõhtul korraldasid Hansu ja Deivy pered toreda koosolemise, mis oli otse loomulikult alkoholivaba ning mugavalt kodune. Sanno ja Sandor olid ehitanud lõkke, Susanna pakkus välja seltskondlikke mänge ning Lilija ja Helena kostitasid kohaletulnuid maitsvate roogadega.

Kõige viimane minule teadaolev ettevõtmine oli grupi koguduseliikmete ja sõprade külaskäik Kaido ja Eve kodupaika, kus veedeti koos peaaegu nädal. Vaadata oli palju ning eriti eakamad inimesed olid taolise ekskursiooni eest väga tänulikud, sest ilmselt ei olegi see neile nii igapäevane. Lisaks oli kamba peale justkui muuseas ka Eve kapsapõld umbrohust puhtaks saanud. Mida siis veel tahta!

Lõpuks veel Pauluse meeldetuletus kirjast heebrealastele: „Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järele.“ (Heebr. 13,16.)

Mu kallid õed:

Käesoleva kirjaga saadan teile 2010. aasta Naisteteenistusele pühendatud päeva materjalid, mille pealkirjaks on “Nagu teemant Issanda kätes.” Antud programmi on koostanud Denise Lopes Lõuna-Ameerika Divisjonist (LAD) ja selle valmimist on saatnud rohked palved ning sügav mõttetöö. Denise teenib Naisteteenistuse juhina Põhja-Brasiilia Uniooni Misjonis ja on seega tuttav kõikide väljakutsetega, mis naisteteenistuse ees seisavad.

Selle aasta programmi keskseks mõtteks on rõhutada, kuivõrd oluline on särada Jumalale isegi rasketes olukordades. Kogu materjali võib vabalt kohandada, nii et see oleks mõistetav naistele teie kultuurikeskkonnas. Pidage meeles, et see on päev, mil me austame neid naisi, kes on pühendanud oma aega, andeid ja isegi elu Jumala teenimisele. Võtke aega nende naiste tunnustamiseks ja Jumala ülistamiseks nende rõõmustava teenimise eest.

Naisteteenistuse osakond ei kasvaks, kui te ei laseks Jumalal end kasutada naiste teenimiseks. Kui te seda programmi läbi viite, siis palun rõhutage, kuivõrd oluline on iga naise jaoks osaleda teenimistöös, mis läbi Jeesuse armastusest rääkimise võiks puudutada abivajajate elusid.

Armastust ja rõõmu soovides

Heather-Dawn Small

Juht

Autorist

Denise Muckenberger Lopes on pärit Brasiiliast, Florianópolisest. Ta on olnud 3 aastat abielus pastor Marlinton Souza Lopesiga, kes on hetkel Põhja-Brasiilia Uniooni Misjoni president. Tal on kaks poega: Denisson, kes on 18 aastat vana ja Wellington, kes on 16-aastane. Denise on lõpetanud Parana Föderaalülikooli ja töötab Naiste-, Laste- ja Teismeliste teenistuse juhina Põhja-Brasiilia Uniooni Misjonis. Ta armastab oma tööd ja leiab, et see on Jumala õnnistus, mis on andnud talle eesõiguse Teda teenida.

Nagu teemant Issanda kätes

Jutlus

Kirjutanud Denise Lopes

Piiblitekst:

Õp 11:16 “Lahke naine saavutab austuse, aga halastamatud mehed saavutavad ainult jõukuse.” (NIV)

Mt 5:9 “Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.” (NIV)

I – Sissejuhatus

Me elame maailmas, kus hinnatakse kõrgelt ilu, võimu ja jõukust, maailmas, mis austab neid, kellel need on olemas. Siiski ei kuulu see vaimustus mitte üksnes meie ajastusse. Ajaloost ja elulugudest võime leida mitmeid näiteid varem elanud inimestest, kes kõige selle saavutamise nimel valisid teed, mis mõnikord tõid rõõmu, kuid samas viisid ka kurbuse ja traagikani.

Vaadakem täna hommikul ühte lugu kolmest inimesest. Kõik nad kogesid võitlust, mis oli seotud ilu, jõukuse, võimu, uhkuse, vihkamise ja isekusega. Me näeme, kuidas kõik need kolm inimest valisid oma elus erinevad suunad, kuigi nende rajad olid tihedalt omavahel läbi põimunud. Me ei esita teile väljamõeldud juttu, vaid räägime ühest Piibliloost, mille võite leida Vanast Testamendist. Me analüüsime põhjalikult lugu, mis räägib teemandist ja tahumata kivist – teemandist, mis lubas Jumalal end lihvida ja tahumata kivist, mis ei võtnud vastu pakkumist end lihvida lasta.

II – Kes on selle loo tegelased?

1 Sa 25: 2-3 – “Ja Maonis oli mees, kelle tööjärg oli Karmelis, ja see mees oli väga rikas: temal oli kolm tuhat lammast ja tuhat kitse; ta oli Karmelis oma lambaid niitmas. Mehe nimi oli Naabal, ja ta naise nimi Abigail; naisel oli hea mõistus ja ilus välimus, mees oli aga karm ja tegude poolest kuri; ta oli kaaleblane.”

Me ei tea, mis asjaoludel oli Abigail – siiras, ilus, mõistev naine – abiellunud Naabaliga, mehega, kes oli Jumala eemale tõuganud hoolimata sellest, et ta oli Kaalebi järeltulija. Kuidas iganes see ka ei olnud, igatahes on teada, et tol ajal pidid noored naised abielluma meestega, kes olid kas nende isa poolt valitud või perekondlike kokkulepete alusel määratud.

Me võime ka järeldada, et Abigail oli oma vanematele väga kallis, sest tema nimi tähendas “põhjus rõõmustamiseks” või “mu isa rõõm”. Kuna lastele pandud nimede tähendused tol ajal olid seotud lapse sünni või tema tulevikule seatud lootusega, siis võimegi arvata, et Abigaili vanemad olid tema sündimise üle väga õnnelikud ja unistasid oma ilusa lapse helgest tulevikust. Ilmselt arvasid nad, et Naabal, kes oli jõukas mees, on sobivaks partiiks nende tütrele. Tegelikult aga peitus Naabali võimu ning jõukuse taga vaesunud ja vilets iseloom, mis väljendus tundetuses, jõhkruses ja  õeluses.

Ülejäänud osa sellest loost õpetab meile, kuidas naise sisemine ilu varjutab tema välise ilu. Tema iseloomu voorused säravad kui lihvitud teemant, tehes Abigailist palju enam austatud ja lugupeetud inimese, kui seda oli tema mees kogu oma tohutu materiaalse jõukusega.

III – Kontekst

Saamuel, suur Iisraeli prohvet, oli just surnud ja rahvas tundis puudust temast, kes oli neid julgustanud. Ka Taavet kannatas. Kui Taavet ei saanud kuningas Sauli tagakiusamise tõttu minna Saamueli matustele, siis nuttis ta nagu väike laps, kes on kaotanud oma isa. Nüüd oli Taavet veel suuremas ohus ja ta otsustas kasutada seda aega, mil Saul on ametis Saamueli matuste korraldamisega, selleks, et põgeneda turvalisemasse peidupaika, Paarani kõrbe.

Kõrbes oleku ajal kaitsesid Taavet – Issanda äsjavõitu – ja tema kuussada meest kohalikke talupoegi nomaadide ja varaste rünnakute eest. Ka Naabal oli üks neist, kes sellest kasu sai. Taaveti ja ta meeste abi oli nii tuntav, et Naabali teenrid tunnistasid 1 Sm 25:16: “Nagu müür olid nad meie ümber, niihästi öösel kui päeval, kõige selle aja, mil me olime nende juures lambaid ja kitsi karjatamas.”

Aeg möödus kiiresti ja saabus lõikusaeg. Sellel ajal võisid kõik rõõmustada oma kätetöö vilja üle. Naabali teenrid olid parasjagu pidutsemas, kui Taavet saatis kümme oma meestest nende juurde rahu ja heanaaberlikkuse sooviga. Suur sõdalane palus jõuka talumehe küllusest üht osakest, et varustada oma mehi eluks vajalikuga. Needsamad mehed olid kaitsnud Naabalit ja selle kaitse tulemusena oli Naabali jõukus suurenenud.

Rumala ja iseka hoiakuga, mis nii hästi toob esile tema nime tähenduse, teeskles Naabal, et ei ole kunagi Taavetist kuulnudki ja võrdles teda hoopis ärajooksnud teenriga. 1 Sm 25:10, 11 on öeldud: “Aga Naabal kostis Taaveti sulastele ja ütles: ‘Kes on Taavet, kes on Iisai poeg? Nüüdsel ajal on palju sulaseid, kes põgenevad oma isandate juurest. Kas peaksin võtma oma leiva ja vee ja tapetud loomad, mis ma olen tapnud oma niitjaile, ja andma meestele, kellest ma ei tea, kust nad pärit on?’”

Niisugune lugupidamatus valmistas Taaveti meestele meelehärmi. Nad pöördusid kiiresti tagasi ja kandsid juhtunust Taavetile ette. Taavet oli pettunud.

Hirm ja nördimus sundisid ühte Naabali teenritest ruttama Abigaili juurde, sest ta mõistis, missugusesse ohtu seadis Naabal neid kõiki oma jõhkrusega. Ta rääkis perenaisele kogu vahejuhtumi ja palus, et Abigail midagi ette võtaks. Kiiresti, kuid samas taktitundeliselt ja targalt, tegi Abigail kõik vajalikud ettevalmistused. Oma mehe teadmata kogus ta kokku vajaliku toidu Taaveti ja ta meeste jaoks.

Sel ajal kui Abigail valmistub Taavetit ja tema mehi aitama, otsustab Taavet, mõtlemata ja  Jumalaga nõu pidamata, oma solvatud egost kannustatuna, koheselt reageerida. Ta kogub kokku 400 meest, kavatsedes Naabali tohutu tänamatuse eest tappa ära nii Naabali kui tema teenrid.

Egode lahing, mida toitsid nii uhkus kui vihkamine, oli just algamas, kui ilmus Abigail – haruldaselt ilus teemant keset vaenulikkust. Abigaili ilmumine peatas nii Taaveti kui ta 400 meest. Abigail tuli eesli seljast maha ja langes põlvedele Issanda Võitu ette ning palus oma abikaasa pärast (1 Sm 25:23). Ta ei õigustanud teda. Abigail nõustus, et tema mees on rumal, kuid palus andestust, võttes omaks eksimuse, mis tegelikult oli Naabali põhjustatud. Abigaili ei saanud siin milleski süüdistada. Abigail lausus: “Minu peal on süü, mu isand. Lase nüüd oma teenijat su kuuldes rääkida ja kuule oma teenija sõnu!” Salmis 28 ta jätkab: “Anna siis andeks oma teenija üleastumine! Sest ISSAND teeb tõesti mu isandale ühe kindla koja, sellepärast et mu isand võitleb ISSANDA võitlusi. Ja kurja ei leita sinus kogu su eluajal.” Sel viisil õnnestus Abigailil see plahvatusohtlik situatsioon kahjutuks teha ja saavutada rahu ning leppimine.

Me võime vaid ette kujutada, kuidas Abigaili ilu justkui halvas sõjaväe. Tema targad ja alandlikud sõnad pehmendasid vihaseid tundeid ja hoidsid ära verevalamise. Tema toodud annid väljendasid lahkust. Vaadakem lähemalt, mida ta tõi:

• kakssada leiba: see oli põhitoit Palestiinas ja täideti tavaliselt juustu või oliividega;
• kaks lähkrit veini: tegemist oli viinamarjamahlaga, mida kääritatult kasutati desinfitseeriva ja raviva vahendina, mis oli kindlasti Taavetile ja tema sõduritele vajalik;
• viis valmistatud lammast: lambaliha, mis on valmis küpsetamiseks – samuti üks põhitoite;
• viis mõõtu kõrvetatud teri: neid võis süüa ükskõik mis ajal ning sõdurid said neid töö tegemise ajal vahepalana kasutada;
• sada rosinakakku ja kakssada viigimarjakakku: need olid magustoiduks, mis muidugi taastas ka pikemate reiside ajal kaotatud energia.

Abigail varustas Taavetit ja ta mehi väga läbimõeldult ning külluslikult.

Kui Abigail oli oma toodud annid üle andnud, lahkus ta tulevase Iisraeli kuninga juurest ja pöördus tagasi koju, kus ootas õiget aega, et oma abikaasaga kõnelda. Kuna Naabal oli purjus, siis pidi Abigail ootama hommikuni, et saaks talle kõigest juhtunust rääkida. Kuuldes, kui lähedale oli Taavet tulnud tema laagrile ja kui suures surmaohus oli Naabal olnud, sai ta südamerabanduse, mille tagajärjel jäi põdema ning kümme päeva hiljem ta suri.

Kui nüüd Taavet kuulis Naabali surmast, siis tundis ta suurt kergendust, et oli jätnud kohtumõistmise selle rumala mehe üle Jumala hooleks ning ei olnud ise oma käega asju lahendanud.

Sellest päevast peale, mil Abigail oli Taavetile toodud annid üle andnud, oli Taavet lummatud ta ilust ja tarkusest ning ei suutnud teda enam unustada. Pärast Naabali surma palus Taavet teda endale naiseks ja Abigail nõustus. Abigaili sisemine ilu ja tarkus, tema iseloom, mis oli kui kaunilt-lihvitud teemant, sai austatud ning temast sai õnnistus Iisraeli uuele kuningale. Abigailile sai osaks ka õnnistus tuua ilmale Taaveti esimene poeg.

IV – Õpetuslik mõte ja rakendusvõimalused

Abigail oli pidanud läbi elama palju raskeid olukordi ning tal oli vähe põhjust õnnelik olla. Ilmselt ei olnud ta kogenud tõelist armastust, sest ta abikaasa oli kergesti ärrituv. Ta mees jõi palju ja leidis, et kogu maailm peab pöörlema vaid tema ja ta huvide ümber. Hoolimata kõigest sellest oli Abigail ustav nii oma mehele, oma majapidamises töötavatele inimestele kui ka Jumalale ja Ta Sõnale. Abigail oli tark ja helde. Ta juhatas osavalt kogu majapidamist ja hoolitses enda eest. Ta oli enesekindel ning usaldusväärne. Taktitundelisus ja tagasihoidlikkus olid ühed tema olulisematest iseloomujoontest ning ta oli kindlameelne oma ettevõtmistes. Piibel ei nimeta Õpetussõnades selle voorusliku naise nime, kuid väga kerge on märgata tema suurt sarnasust Abigailiga.

Abigaili lugu õpetab meile initsiatiivi, taktitundelisuse, õigete prioriteetide, kindlameelsuse ja tarkuse väärtust. Me võime endalt küsida, mis on selle naise ilu saladused? Mis tegi temast sädeleva teemandi teiste tavaliste kivide hulgas?

1. saladus: Suhe Jumalaga. Abigailil oli lähedane suhe Jumalaga. See aitas tal mõista, mida ta peab tegema ja ütlema, kui tundis survet oma abikaasa poolt või kui ta puutus kokku tema taktitusega. See on ainus viis, kuidas saame säilitada terveid suhteid või, nagu Abigaili ja paljude teistegi puhul, muuta õnnetu suhe talutavaks.

Läbi suhte ja suhtlemise Jumalaga, võime saada tarkust ja taiplikkust suhtlemiseks meie mittekristlastest abikaasade või teiste inimestega. Läbi isikliku suhte Jumalaga on meil võimalik kogeda rõõmu isegi lootusetutes olukordades. Isiklik suhe Temaga võimaldab meil nautida tingimusteta armastust. Olles isiklikus suhtes Temaga, õpime toetuma Issandale. See ongi meie tarkuse allikas. Selline tarkus läbis kogu Abigaili elu. Ne 8:10 tuletatakse meile meelde: “Ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie tugevus!”  (NIV)

2. saladus: Rahulik ja rahutaotlev vaim. Abigail ei nõustunud sugugi mitte alati oma abikaasa hoiakutega, kuid ta ei olnud samal ajal ei vaidlushimuline ega ka mitte passiivne. Meie tänane lugu on tõestus sellele.

Jeesuse sõnad kinnitavad meile, et “Õndsad on rahutegijad” Mt 5:9. Sarnaselt Abigailile saame meiegi vältida lahkhelisid oma suhetes, nii oma perekonnas kui ka teistega väljastpoolt, kui lubame Jumala rahul täita oma hinge. Enesekontrolli arendamine, olukordade muutmine, andes endast parima, mida suudame – need on võtted, mis aitavad meil oma iseloomu Jeesuse sarnaseks kasvatada ja säilitada harmooniat meie elus. “Patriarhides ja prohvetites” on Ellen White öelnud: “Oh oleks Iisraelis olnud rohkem selle naise taolisi inimesi, kes tasase ja läbimõeldud jutuga oleks leevendanud ärritatud tundeid, tõkestanud tormakate otsuste läbiviimist ning hoidnud tagasi palju kurja.”

3. saladus: Järjekindlus ja ustavus. Kuna Abigail oli järjekindel ja ustav, siis inimesed usaldasid teda. Kui see nii ei oleks olnud, siis ei oleks Naabalit tabanud haigushoog Abigaili poolt räägitud sõnade pärast, sest teenrid ei oleks usaldanud Abigailil ise probleeme lahendada ja Taavet ei oleks oma sõnadest taganenud.

Lk 16:10 võime lugeda: “Kes on ustav pisimas, sellele võib usaldada ka paljut” (NIV). Kui soovime saavutada teiste inimeste usaldust, seda, et ka nemad usuksid Lunastuslugu, peame olema järjekindlad. Meie tegevused peaksid peegeldama meie usku ja meie sõnu. On tõsi, et nii mõnedki inimesed, sarnaselt Naabalile, küll usuvad, kuid ei alistu Püha Vaimu palvetele. Teised tulevad igal juhul meie juurde abi otsima, just nagu Abigaili teenrid seda tegid. Mõned meist tunnistavad ja usuvad tões, lubades Sõna väel ja armastusel end muuta.

4. saladus: Heasüdamlikkus ja külalislahkus. Need, kes armastavad Jumalat, on kõigi vastu lahked, eriti nende suhtes, kes on jõhkrad ja vastumeelsed. Abigail oli oma abikaasa vastu kogu aeg lahke, sest ta mõistis, et leebed, rahulikud sõnad suudavad enam kui kurjad, etteheitvad sõnad. Ta võõrustas lahkelt külalisi, keda ta mees koju tõi. Ta muretses oma tööliste heaolu pärast ja hoidis häid suhteid oma naabritega. Ta oli ka viisakas ja külalislahke Taaveti ning tema sõdurite vastu.

Paulus julgustab meid arendama oma veetlevaid iseloomujooni. Kol 3:12 võime lugeda: “Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega.”

Kas inimesed, kellega me kokku puutume, näevad meis varjamatut lahkust? Kas oleme armastavad ja kannatlikud, isegi nendega, kes muudavad meie elu raskeks? Kas oleme headeks võõrustajateks külalistele oma majas? Kas lahkus iseloomustab seda, kuidas kohtleme neid, keda Püha Vaim juhib Jumala kotta? Kas oleme lahked nende inimeste vastu, kellega koos töötame, eriti nende suhtes, kes aitavad meid või töötavad meie alluvuses? Missugune on külalislahkus, mida näitame üles oma naabrite ja ligimeste vastu nii oma kogukonnas kui ka kirikus?

“Patriarhides ja prohvetites” on lk 667 kirjutatud: “Abigaili näoilmest, sõnadest ja käitumisest õhkus meeldiva lillelõhna sarnaselt teesklematut jumalakartlikkust, kuna tema südames valitses Jumala Vaim. Tema kõne, mis oli ‘armu sees’, sõbralik ja rahulik, avaldas taevalikku mõju.”

5. saladus: Alandlikkus ja tagasihoidlikkus. Abigail oleks võinud kaotada kõik, kaasaarvatud oma elu, kui ta ei oleks õppinud olema alandlik ja tagasihoidlik. Mt 10:16 on kirjutatud: “Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid!” Abigail oli nagu lammas huntide seas. Naabal ja Taavet on mõjuvõimsad mehed – Naabal, kes sageli käitus rumalalt ja Taavet, kes oleks käitunud rumalalt. Abigail valis hoolega sõnu, mida ütles, rääkides ettevaatlikult ja õigel ajal. Selle tulemuseks oli, et Taavet, Naabal ja nende sõdurid ning teenrid päästeti sel päeval.

Uhkus, impulsiivsus, tundetus ja soov võtta õigusemõistmine enda kätesse põhjustab palju kannatusi! Jumala lastega ei peaks see nii olema. Me oleme huntide seas, kuid me ei tohiks olla nagu nemad. See aga ei tähenda, nagu peaksime olema passiivsed. Me oleme lambad, sest oleme erinevad ja me suudame muuta asjade käiku. Just seepärast on meile antud piibellik nõuanne tagasihoidlikkuse ja alandlikkuse kohta (Mt 10:16) ning meeldetuletus sellest, et õiguse mõistmine kuulub Jumalale (5Ms 9:7). On aeg vaikida ja aeg rääkida (Kg 3:7). Ja seda eristamist peab palvemeeles õppima.

Alandlikkusel on võime muuta argumendid kahjutuks, tagasihoidlikkusel on võime muuta situatsioone. Alandlikkus toob andestuse, tagasihoidlikkus muudab. Alandlikkus sünnitab armastuse ja tagasihoidlikkus austuse. Abigaili alandlikkus ja tagasihoidlikkus tegid Taaveti relvituks, päästsid Abigaili kodu, tõid endaga kaasa austuse kõikide asjaosaliste poolt ja auavalduse Jumalalt.

6. saladus: Jumala kutse. On võimalik, et mitmed Abigaili voorustest kujunesid aja jooksul läbi erinevate situatsioonide, millega ta oma abielu jooksul kokku puutus. Ta keeldust olemast olukordade lükata-tõugata ja muutis asjade kulgu oma tagasihoidlikkusega. Kuid ta ei olnud passiivne, ta tegutses. Ta mõistis, et tema missiooniks on olla teistele õnnistuseks, sealhulgas ka Naabalile. Võibolla oli Naabali ainsaks võimaluseks tõelist õnne tunda Abigaili olemasolu ja tema terve mõistus. Abigaili missiooniks oli kaitsta ja hoida oma kodu ning kõiki selle sees. Kui ta tegutsema asus, siis andis Issand talle väe ja andeid ning tarkust, ja seda lausa nii palju, et ta sai läbi Jumala juhtivuse anda nõu kuningas Taavetile isiklikult.

Sarnaselt Abigailile on meid kõiki kutsutud teenima. Ettetulevad olukorrad elus ei tohi meid heidutada, me peame täitma oma missiooni. Raskused võivad isegi sundida meid andma endast parimat ning näidata meile, et meil ei pea tingimata olema prestiiži või erilist tiitlit, et olla õnnistuseks teistele ja täita eesmärk, mis Issandal on meist igaühe jaoks. Võimekust tagatakse meile samal määral, mil kasvame Jumalale lähemale ja asume tegutsema. Kui meie teeme oma osa, siis saame olla õnnistuseks ja lunastuseks teistele. Meie mõjusfääri kuuluvad, nagu Abigaililgi, meie abikaasa, olgu ta siis kristlane või mitte, meie pere, sealhulgas nii vanemad kui lapsed, meie kaastöölised, need, kes meid teenindavad, töötavad meie kolleegidena või on meie ülemused, ning muidugi ka meie naabrid.

Abigaili ilu suurimaks saladuseks oli see, et ta andis end Suure Kiviraiduri kätesse ja lubas Temal end vormida. Abigail võis algul olla tahumata teemant, kuid ta lubas end lihvida, uhta välja kõik ebapuhas ja lasi end oma Loojal kauniks teha.

Muutust ei saa toimuda ilma alistumiseta. Ühtki kivi ei lõigata või ei lihvita säravaks, ilma et ta ei käiks läbi Meister Kiviraiduri kätest, kes seda puhastab ja poleerib. Selleks, et saada teemandiks, lihvitud kalliskiviks, mis särab Jeesusele, peame end täielikult Temale allutama. Peegeldades Tema armastust ja armu, säravad meie iseloomu tahud nagu teemandid Tema auks.

V – Lõppjäreldus

Abigaili lugu on meile imeliseks õppetunniks, millest olulisim õpetus suunab meid Jeesuse juurde. Abigail astus Taaveti ja Naabali vahele, pakkudes ennast oma abikaasa pattude eest karistust kandma – see on selgeks võrdkujuks Jeesusest, kes on meie ja Jumala vahel ning võttis enese peale karistuse meie üleastumiste pärast, säästes meid nii Jumala vihast.

Maa peal olles ümbritsesid Kristust tavalised surelikud, tahumatud tavalise väljanägemisega kivid, õiguserikkujad. Samas aga oli Jeesus kõige oivalisem Teemant kõigist teemantidest, õnnistus kogu maailmale ja Ta täitis oma missiooni täielikult. Kas tema tohutu ohver ei pane meid mõtlema, et kui Tema armastas meid nii palju, kas siis meiegi ei võiks üksteist armastada? Kui meile andestatakse, kas meiegi siis ei võiks andestada? Kui meid on kutsutud osalema pidusöögil Talle pulmas, siis kas meiegi ei võiks jagada tõe-, kaastunde ja õiguseleiba nendega, kellel on nälg?

Abigail suutis taluda täiuslikkusest kaugel olevat abielu Naabaliga seetõttu, et ta oli õppinud vaatama Jumalale. Jeesus suutis taluda meie patu ja ükskõiksuse maailma, sest Ta vaatas alati Jumalale. Abigail täitis oma ülesande ja kui saabus õige aeg, siis muutis Jumal ta elu, lastes tal abielluda kuningas Taavetiga. Jeesus täitis oma ülesande ja tegi seda õigel ajal ning Jumal muutis Temagi olukorda, lastes Tal külmast hauakambrist üles tõusta ja andis Tema kätte Taeva võtmed.

Kui olukorrad sinu elus on rasked, kui sinu teel on sellised inimesed nagu oli Naabal, siis vaata Jumalale. Täida oma ülesanne. Jumal juhib sind.

Me kõik oleme tahumata teemandid, kuid meiegi võime särada nagu Abigail. Selleks peame end andma Suure Kiviraiduri kätesse ja lubama Tal eemaldada meie tahumata väline kest ning lihvida meie sisemist vaimsust, nii et Jumala iseloomu ilu peegelduks seeläbi meie elus. Siis saame särada Tema auks ja kiituseks, ükskõik kus me ka ei oleks.

Kasvagem igal päeval suheldes Jumalaga, püüdes arendada leebet ja rahumeelset vaimsust. Olgem järjekindlad ja ustavad nii oma sõnades kui tegudes. Olgem heasüdamlikud ja külalislahked. Käigem alandlikkuses ja tagasihoidlikkuses, täites ülesannet, milleks Jumal meid on kutsunud.

Me palvetame, et Püha Vaim aitaks meil olla teemandiks Meister Juveliiri kätes ja kingiks meile rõõmu sellest, et näeme, mida Jumal on teinud meie sees, meie jaoks ja meie läbi ning kogu oma koguduse läbi.

Lastejutt

Jumala kalliskivid

Paul oli teises klassis ja õppis väga hoolsalt. Ühel päeval tekkis tal huvi ühe uue sõna vastu, mida ta oli näinud. Ta tahtis väga selle tähendust teada saada.

Järgmisel päeval küsis ta emakeele tunnis oma õpetajalt: “Õpetaja, mida tähendab sõna ‘iseloom’? Ma nägin seda sõna ühes oma isa raamatus ja tahaksin väga teada, mida see tähendab.” Ka teised õpilased soovisid selle tähendust teada saada.

Õpetaja mõistis, et sellega avanes tal hea võimalus lastele olulist teadmist õpetada. Ta palus neil järgmise päevani oodata, sest tal oli plaanis näidata neile midagi huvitavat.

Järgmisel päeval, kohe tunni alguses, võttis õpetaja ühe velvetkarbi oma taskust välja. Aeglaselt avas ta karbi ja palus õpilastel selle sisse vaadata.

Kaunis karbikeses oli üks tume ja tahumata kivikamakas.

“Paul, kas sa oled kunagi sellist kivi näinud? Missugune see sulle tundub?”

“Noh, ma usun, et olen küll midagi sarnast näinud. Mulle näib see lihtsalt ühe kuivanud mullakamakana.”

“Jah, aga selle kõva ja tumeda kamaka sees on peidus midagi väga ilusat. Vaadake!”

Õpetaja murdis mullakamaka pooleks ja tugeva kesta seest tuli välja ilus ning särav kivi. Sellel ei olnud küll mingit konkreetset kuju, kuid kõik märkasid, kui eredalt see säras. Nad ei olnud kunagi midagi niisugust näinud.

Õpetaja jätkas: “Eile küsis Paul minu käest, mida tähendab sõna ‘iseloom’. Nagu paljude sõnadega, mida me kasutame, on ka sõnal ‘iseloom’ mitu tähendust, kuid meie räägime täna vaid ühest. Iseloom on miski, mida me ei näe. Ma kohe selgitan. On olemas palju asju, mida me ei näe. Näiteks ei näe me armastus või õnne, kuid me teame, millal inimene on õnnelik selle järgi, kuidas ta käitub. Me teame, kui inimesed meid armastavad ja ikka selle järgi, kuidas nad käituvad. ‘Iseloom’ on midagi, mida ei saa näha, see on see, missugused me oleme seestpoolt. Kuid sageli saame otsustada selle üle, kas inimesel on hea või halb iseloom, selle põhjal, kuidas ta räägib ja käitub. Iseloom on meie sisemine pool, justnagu see kivi, mida vaatasime. See võib meile esmapilgul tunduda tavalise mullakamakana, kuid tegelikult võib see endas peita midagi väga ilusat.

“On inimesi, kes on nagu see kamakas. Nende teod  ei ole meeldivad ega ilusad. Nad ei lase seda “kõva kesta” – oma isiksuse ebameeldivat osa – katki murda, nii et nende sees peidus olev kaunis pool nähtavale tuleks. Ehk teisisõnu, nad ei lase end “lihvida.” See, mida ma teile öelda tahan, on et need inimesed ei võta kuulda seda, mida Jumal neile õpetab. Nad on nagu tahumata kivid, mida pole juveliiri poolt töödeldud. Juveliir on inimene, kes töötleb juveele ja kalliskive. Need inimesed jäävadki sellisteks tumedateks ja vormituteks kamakateks, sest nad ei lase Jeesuse armastusel muuta neid headeks ja lahketeks.

“Kui me võtame kuulda neid õpetusi, mida Jumal meile jagab ja lubame Temal oma elu juhtida ehk olla meie Juveliiriks, siis Ta puhastab ja poleerib meid ning eemaldab meie iseloomust kõik vead ja puudused ning peagi saavad meist kaunid kalliskivid.”

Siis võttis õpetaja taskust teise karbi. Seegi oli kaetud punase velvetiga ja kui ta selle avas, siis nägid lapsed selle sees imeilusat kaunilt lõigatud ja poleeritud kivi, mis säras päikese käes. Õpilased olid hämmastuses. Nad ei olnud nii ilusat kivi mitte kunagi varem näinud.

“See kaunis kivi näitab, kui ilus võib olla iseloom. Just seda tahab Jumal meiega teha. Ta aitab muuta meie südameid ning teha meid kauniks ja säravaks. Ta näitab meile, mis on õige, Ta õpetab meid ja toetab meid. Kui lubame Temal “puhastada” meid kõigest sellest, mis on meie elus halvasti, siis võime meiegi särada nagu lihvitud kalliskivid. Inimesed näevad meie “sätendavat” iseloomu läbi meie heade tegude, meie lahkuse ja armastuse teiste vastu.

Mis veel näitab meie iseloomu ilu? (Lase lastel rääkida erinevatest headest iseloomujoontest)

Kui me lubame Jumalal oma elud puhastada, siis oleme ausad, sõbralikud ja lahked. Me särame selles maailmas ja näitame teistelegi Jumala armastust.”

Paul oli lummatud sellest, kuidas õpetaja käes olev kaunis kalliskivi sätendas päikese käes ja ta ütles: “Õpetaja, ma tahan, et ka minu elu oleks nagu see särav kivi. Ma tahan, et minu elu säraks Jeesusele!”

Poisid ja tüdrukud, kas teie tahaksite ka särada nagu kalliskivid? Laul säramisest (Sära, sära, väike kristlane“) räägib meile sellest, et meie olemegi need kalliskivid, mis kuuluvad Jeesusele. Laulame koos seda laulu.

Märkus: Vastavalt loos esitatule pane valmis kaks kivi erinevatesse karpidesse, et saaksid neid lastele loo rääkimise ajal näidata. (Üks kividest peaks olema kuivanud savi või mullaga kaetud, teine aga peaks olema särav, lihvitud kalliskivi). Loo lõpus laulge koos lastega laulu Sära, sära, väike kristlane“). Kutsuge kogu kogudust endaga laulus ühinema.

Tsitaadid naiste kohta

Võetud Ellen G. White’i kirjutistest

“Kui on tarvis teha suurt ja olulist tööd, siis valib Jumal selle teostamiseks nii mehi kui naisi ning see töö kaotab märgatavalt, kui mõlemate andeid ei ühendata” “Evangelism”, lk 469

“Me võiksime teha üllast tööd Jumalale, kui me seda vaid teeksime. Naised ei tunneta oma väge Jumala tööks… Naise jaoks on seatud kõrgem eesmärk, üllas saatus. Ta võib oma võimeid arendada ja edendada, sest Jumal kasutab neid suurepärases töös, päästes hingi igavesest hukatusest.” “Tunnistused kogudustele”, 4. kd, lk 642 ja “Evangelism”, lk 465.

“Kunagi varem ei ole olnud aega, mil vajataks rohkem töölisi kui praegu. Meie ridades on nii vendi kui õdesid, kes peaksid seda tööd tegema. Kõikides kogudustes peaks tegema midagi, et levitada tõde. Kõikide kohuseks on õppida tundma meie usu erinevaid tahke.” “Review and Herald”, 1.aprill, 1880.

“Kui seal, kus hetkel on vaid üks, oleks kakskümmend naist, kes võtaksid oma ülesandeks Püha Missiooni [üks-ühele teenimise] täideviimise, siis näeksime palju rohkemaid inimesi tõe juurde pöördumas. Kristliku naise puhastav ja pehmendav mõju on see, mida vajatakse tõe kuulutamise suures töös.” “Evangelism,” lk 471.

“Kindlasti peaks olema kannatava inimkonna teenimise töösse kaasatud palju suurem hulk naisi… Kui usklikud naised tunnevad hingede suurt koormat… siis töötavad nad nii, nagu Kristus töötas. Nad ei pea ühtegi ohvrit liiga suureks, et võita hingi Kristusele.” “Evangelism,” lk 465.

“Targad kristlikud naised võivad oma andeid kasutada kõrgeimal määral…. Abikaasad ja emad ei tohiks mingil juhul jätta hooletusse oma mehi ja lapsi, nad suudavad teha palju, ilma et jätaksid unarusse oma kodused kohustused.” “Hoolekandeteenistus /Welfare Ministry”, lk 164.