27.02.09 Noortekoosolek
Veebruarikuu eelviimasel päeval oli Väikesesse Põltsamaa adventkirikusse kogunenud ebatavaliselt palju rahvast. Põhjuseks siis Stine Gro Struksnæs Norrast. Kuna tegemist oli noortekoosolekuga, laulsid ning musitseerisid muidugi ka kohalikud noored. Kõige viimane laul lauldi regilauluna koos kuulajatega mis ühendas meid eriliselt. Stine rääkis väga aktuaalsest teemast: majandusraskustest ning üldisemalt raskusest. Kõlama jäi mõte, et Otsige esiti Jumala kuningriiki ning et alati panna Jumal oma elus esikohale. Ka Stine ise laulis 3 laulu, 2 ingliskeelset ning üks tema emakeeles, norra keeles. Pärast koosolekut olid huvitavad arutelud kõikvõimalikel teemadel, eriti muidugi Stine ümber. Lahkuminek oli südamlik ning thanks for coming, Stine!
Muljeid ning mõtteid:
Rahvast oli reedeõhtuse koosoleku kohta rohkem kui tavaliselt. Viljandi adventkogudusest oli Põltsamaale päris palju külalisi tulnud. Põltsamaa noorte muusikalised ettekanded olid päris kenad ja ka Stine ise laulis meile paar laulu.
Stine alustas hingamispäeva teemaga. See on see päev, mil me oleme sõltumatud muudest argipäeva muredest. Meie peaksime täielikult enda Lunastajat usaldama, isegi siis kui selleks mingit võimalust ei näi olema nagu lesknaise puhul, kellelt Eelia palus endale tema ja ta poja viimase toidu. Vanemad annaksid mida tahes, et nende lastel kõik hästi läheks. Kui Stine oleks aafrikas ja tal seal midagi juhtuks siis tema isa sõidaks kindlasti esimese lennukiga sinna teda aitama. Meie taevane Isa teeb sama ja Tema võib meid igas olukorras aidata. Me ei peaks kartma raskusi, mis meid tulevikus ees ootavad ja peaksime maailmale valguseks olema. Igaüks meist võiks olla misjonär. Stine kutsus üles misjonitööks, kirjandusevangelisti tööks.
Minu ülesandeks koguduses on kirjandustöö. Olen täiesti päri sellega, et nii noored kui ka vanemad võiksid kirjandusevangelistina kirjandust levitada. Praegune majanduskriis puudutab paljusid meie hulgast. Kes on töökoha kaotanud, kes ilma sissetulekuta FIE, kes raskustes ettevõtte omanik, kes pensionär. Ometi ei ole see meile veel eluohtlik kuna mõningad säästud meil veel on ja ka SMS-laenu võimalus: piiks-piiks ja raha tuleb!. Lesknaine andis ju viimase, mis tal oli… Ja praegugi sureb nälja tõttu maailmas iga 60 minuti jooksul üle kümne inimese. Meie maal on see mõeldamatu: ema-isa või mõni koguduse liige ikka süüa ja peavarju annab. Kui aga sul on perekond ja vastutus selle ülalpidamise eest, siis tuleb see raha kuskilt saada. Töötuks jäänu ei elata enda perekonda ainult kirjanduse jagamisega või selle müügist saadava tuluga. Kui sul on praegu kindel töökoht siis sellest loobumine vajab suuremat usku ja usaldust kui Peetrusel, kes jättis oma võrgud… Jutt on misjonäridel hea, aga kui jõuan praktilise elu juurde siis minu mõistus jookseb kokku. Minu usk ei ole nii tugev, et külmikus toit hakkaks paljunema ja arvete tasumata jätmine ei tooks kaasa pahandusi. Arvete tasumata jätmine on ju kellegi teise kulul elamine…
Olen ise raha laenanud ja tean, et võlg on võõra oma. Lesknaine andis selle, mis tal oli. Kui sul pole raha toidu ostmiseks, üüri-, elektri- jms. arvete tasumiseks, oled samas olukorras! Kuidas siis vastata misjonäri üleskutsele? Kuidas praktikas asi välja näeks? Millised oleksid teiepoolsed soovitused?
Guido Daniel
See jumalateenistus läks igati korda. Noortekoosolek oli planeeritud juba rohkem kui kuu aega tagasi ja külalise tulek Norrast oli samuti tükk aega tagasi kokku lepitud. Mina ei olnud Stine`t varem kuulnud, kuid kuulujuttude põhjal ootasin tõsist vaimulikku sõnumit. Sõnum oli tõesti tõsine ja vaimulik. Kitarri saatel esitatud laulud läksid samuti südamesse, kuigi olid võõras keeles ja minu jaoks arusaamatu sõnumiga. Laulude sisu tõlgiti küll enne, et kuulajad sõnumit mõistaksid, kuid mulle läksid need südamesse ilma sõnu mõistmata.
Stine sõnumi tuum oli: Mt.6:33: “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” Mina ise elan sama põhimõtte järele ja seepärast oli tema sõnum mulle väga vastuvõetav. Ma olen enda ja oma pere elus kogenud Jumala imelisi õnnistusi ja võin Stine poolt jutustatud kogemustele enda omasid lisada.
Kahjuks tunnistavad paljud usklikud inimesed oma uskmatust. Nad justkui usuvad Jeesusesse, kuid kui on vaja praktiliselt usku läbi elada, siis nad ei suuda uskuda, et abi tõesti tuleb. Jeesus ütles naisele, kes palus oma tütart tervendada: Mt.15:28: “Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Teises kohas ta ütles: Mt.21:22: “Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.” Kui jüngrid ei suutnud ühest inimesest kurja vaimu välja ajada, siis Jeesus ütles neile põhjuse: Mt.17:20: “Teie nõdra usu pärast. Sest tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: “Siirdu siit sinna!”, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu.” Kui nüüd keegi tahaks minult küsida, mitu tegelikku mäge ma olen teisaldanud, siis sellele vastab Jaakobus: Jk.4:3: “Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.” Piibliski pole räägitud, et keegi oleks tegelikku mäge teisaldanud, kuid sümboolsetest mägedest räägitakse seal küll ja küll. Mina võiks neist samuti rääkida, sest Jumal on neid ikka ja jälle minu teelt kõrvaldanud. Vahel usklikud kurvastavad Jumalat sellega, et ei näe Jumala tegusid oma elus. Ma soovitan neile usklikele: paluge, et Jumal näitaks teile oma tegevust teie elus. Keegi ütles kord, et sellist palvet ei tohi paluda. Mina olen palunud sellist palvet ja ma olen väga tänulik, et keegi polnud mind enne õpetanud seda palvet kartma. Jumal vastas kohe! Iga kord Ta ei vasta meile kohe või me siis ei saa aru, et Ta vastab. Jumal vastab vahel ka “ei” ja siis meile tundub, et Ta ei vasta. Mulle Ta vastas aga kohe ja mul läksid silmad märjaks tänutundest Jumala suhtes ja häbi tõttu, et ma seda ise enne ei taibanud. Nüüd ma ei julge enam kunagi kahelda, et Jumal hoolitseb oma laste vajaduste eest. Seepärast ma soovitan tõsiselt: ärge kartke Jumalalt paluda, et Ta teie silmad avaks ja näitaks teile, kuidas ta teie eest teie igapäevases elus hoolitseb. Kuid ärge unustage seda tingimust, millest Stine rääkis: Mt.6:33: “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”
Kaido Kask
PPP’09
13.-15. veebruaril toimus Saaremaal järjekordne Piibli ja Palli Päevad. Väga hästi organiseeritud üritus oli, ka tehnika ei vedanud alt ning kõik toimis (peaaegu) nagu kellavärk.
Natuke siis kohalolijate muljeid:
Minu jaoks on PPP adventürituste aastakalendris olnud ikka tippsündmuseks. Selle aasta PPP tegi eriliseks juba toimumiskoht – Kuressaare, kus ma olin alles teist korda oma elus. Üldine programm oli muidugi sarnane eelmistele aastatele, kuid uued inimesed muutsid kõik teistsuguseks. Rändpiibel läks sel aastal Järvamaale ja mul on selle üle tõesti hea meel, kuigi enda võidu üle oleks isegi natuke õnnelikum olnud:) Pärast kaotust suunasin ma oma võidutahte energia meie võrkpallimeeskonna ergutamisele (kõige rohkem II meeskonnale). Tänu sellele nad suutsidki oma alagrupi võita ja lõpuks soomlastega mängima minna 🙂 Ise ma küll mängida ei oska ja seetõttu tundsin ma end sel aastal väheke kasutuna. Sellegipoolest tekitas PPP hea tunde ja mul on hea meel, et sain seal osaleda.
Älis Kulp
Oi kui ammu see oli. Ei teagi kohe mida öelda. Tegu oli siis minu esimese PPP’ga, ja jäin rahule. Tegemist oli pidevalt, nagu naljagi 😀 Korralduslik külg oli korras ning tõrgeteta valdavalt. Viktoriini koha pealt oleks muidugi tulnud asja tõsisemalt võtta, viimast ja eelviimast kohta jagama jääda..elab üle 🙂 Võrkpall oli võrratu! Meie tiim aka Teenangels oli üle kõige 😀 Väga hästi läks, suur tänu kaasaelajatele! Loodame et PPP siis ikka varsti Põltsamaal ka tuleb. See oleks küll meile suur väljakutse, aga läbi nende me ju ainult kasvada saamegi! 😉
Vallo Põldaru
Kannatamatutele üldmulje saamiseks asuvad mõned pildid Siin
Koosolek Ameerika moodi – VIDEO!
Koosolek Ameerika moodi
7. veebruari jumalateenistus oli Põltsamaa koguduses eriline. Hans Soosaar ja tema pere on nüüd juba mõnda aega olnud meie seas ja nad soovisid jagada Ameerikas kogetut ka Põltsamaa kogudusega.
Nii oligi korraldatud Põltsamaa koguduse jumalateenistus ümber pisut teistmoodi kui me tavapäraselt harjunud oleme. Esimene erisus oli see, et kõigile külastajatele jagati trükitud kavalehed, kus kogu koosoleku programm esitajate ja lugude autorite nimedega kirjas oli. Nii oli hea toimuva üle järge pidada.
Koosoleku erinevaid osasid ilmestasid signatuurid. Palve, ülistus, lastejutt – kõik said alguse koori vastava kutsungiga. need signatuurid sidusid koosoleku ühtseks tervikuks ja kogu programm kulges järjepidevalt ilma eriliste peatusteta.
Lisaks olid koosoleku kavasse tee leidnud mõned elemendid, mida küll aeg-ajalt ka meie kogudustes kasutatud on, kuid seda üsna vahelduva eduga. Näiteks lastejutt oli pikka aega Põltsamaal iganädalane traditsioon, kuid nüüd on see unarusse jäänud. Ameerika stiilis koosoleku raames leidis see jällegi oma koha. Teiseks oli väga kenaks lisaks ühine Piibli lugemine. Eeslugeja luges Piiblist mõned salmid, millele kogu kogudus vastas omakorda ühe salmi lugemisega. Sedasi lugesime Psalm 25, 1-6. Kolmas lisa, mida tahaksin nimetada, on küll Eestis üsna harjumatu, kuid näiteks noorteüritustel oleme meiegi seda varem teinud. Nimelt algas koosolek sellega, et igaüks võis tõusta ja enda ümber isuvatele inimestele head hingamispäeva soovida…. Tekkis selline saali läbiv kihin ja soe tunne teenistuse algusest peale.
Ja lõpuks, kogu asja võttis kokku mõnus osadussöömaaeg…
Vaata kava: 07.02.09 Kava
Esmased pildid üldmulje saamiseks:
Rohkem pilte SIIT
Räätsamatk Põlvamaal

30. jaanuaril – 1. veebruaril toimus adventnoorte räätsamatk Põlvamaal. Sel ajal, kui ülejäänud tublid põltsamaalased tegid noortekoosolekut, möllasid Kalle ja Tanis metsas.
Kõigest on võimalik lugeda lähemalt siit.
Hoidke ennast kursis edaspidiste matkade ja vahvate tegemistega
kristlike matkade kodulehe kaudu ja soovi korral lisage ennast ka meililisti.
Tanis
Kristuse mäejutlus
Kurbus pole emotsioon, mis inimeses erilist vaimustust tekitaks. Ilmselgelt ei tahaks keegi meist sarnaneda kurvameelsele tüdrukunääpsule, kes eesti animafilmis „Mari kisakõri” lõpuks oma pisarate kätte ära hallitas. Seda üllatavam näib olevat tõsiasi, et Jeesus Kristus on Mäejutluses nimetanud kurbi õnnelikeks inimesteks: „Õndsad on kurvad…”
Mida Jeesus sellega mõtles? Kas Jeesus naudib pisaraid meie laugudel? Kas Ta tõesti soovib, et me käiksime pidevalt ringi kühmus selja ja allapoole vajunud suunurkadega? Või on selles õndsakskiitmises peidus hoopis midagi sügavamat ja vaimulikumat? Neile küsimustele püüame vastust leida hingamispäeval 23. juunil kell 11.00 Põltsamaa Adventkoguduse jumalateenistusel.
Jumalik sõprus
Kristlase jaoks on eesmärke. Ta võib tõusta saavutustes kõrgemale tasemele. Johannes mõistis kristlase suurt eesõigust. Ta ütleb: “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1.Joh.3,1) Inimkonnal ei ole võimalik oma väärikuses tõusta veel kõrgemale astmele, kui siin on vihjatud. Inimesele on antud eesõigus saada Jumala pärijaks ja Kristuse kaaspärijaks. Neile, kes saavad selliselt ülendatud, on avatud Kristuse hindamatud väärtused, mis on tuhat korda kallimad kui kogu selle maailma varandused. Selliselt tõstetakse surelik inimene üles sõprusesse Jumalaga Jeesuse Kristuse teenete läbi.
Suvel, silmitsedes imekauni rohelusega kaetud puid eemal asuvas metsas, ei ole me suutelised vahet tegema igihaljaste ja nende puude vahel, mis ei ole alati haljad. Talve tulekul aga, kui külmakuningas ümbritseb neid oma jäise kaisutusega ja riisub teistelt puudelt nende imekauni lehestiku, on igihaljad puud kergesti äratuntavad. Nii on ka inimestega, kes kõnnivad alandlikkuses ja ei ole täis eneseusaldust, vaid haaravad värisedes kinni Kristuse käest. Need, kes on enesekindlad ja loodavad oma iseloomu täiuslikkusele, kaotavad oma vale õiguserüü siis, kui nende üle sööstavad katsumuste tormid. Tõeliselt õiglane, kes siiralt armastab ja kardab Jumalat, riietub nii heaolu kui ka hädapäevil Kristuse õiguse rüüsse.
Enesesalgamine, eneseohverdamine, heatahtlikkus, heasüdamlikkus, armastus ja meelekindlus, kannatlikkus ja kristlik usaldus on igapäevased viljad, mida kannavad need, kes on tõeliselt ühenduses Jumalaga. Nende tegusid ei teatata avalikult maailmale, aga nad ise võitlevad iga päev kurjaga ja saavutavad kallihinnalisi võite kiusatuste ja ülekohtu üle. Pühalikke tõotusi uuendab ja hoiab jõud, mis on saadud tõsise palve ja püsiva valvamise läbi. Tuline entusiast ei märka selliste vaiksete töötegijate võitlusi, kuid Tema, kes näeb südame saladusi, paneb tähele ja vaatleb heakskiitva pilguga igat jõupingutust, mis on tehtud tasaduses ja alandlikkuses. Selleks on vaja katseaega, et avastada armastuse ja usu puhast kulda iseloomus. Kristuse tõeliste järelkäijate püsiv agarus ja tuline kiindumus tulevad ilmsiks siis, kui koguduse peale tulevad katsumused ja kiusatused.
Me tunneme kurbust, nähes tunnustatud kristlasi, keda on eksitanud väär arusaamine täiuslikkusest. Neid on väga raske ümber veenda ning juhtida õigele teele. Nad püüavad teha kõik välise kauniks ja meeldivaks, kuna aga sisemine ehe – Kristuse alandus ja tasadus – neil puudub. Kõigile määratud katseajal osutuvad paljude enesekindlate inimeste lootused alusetuiks. Uutes olukordades ja mitmesugustes tingimustes osutub mõni, kes näis sambana Jumala koguduses, pehkinud puuks, mis on kaetud värvi või laki kihiga. Aga südamest tasased, kes tunnevad alati vajadust olla needitud igavese Kalju külge, jäävad seisma liikumatult keset katsumuste torme, sest nad ei toetunud iseendale.
“Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi.”” (2.Tim.2,19)
E.G.White’i raamatust “Pühitsetud elu”.

