Ametnike õnnistamine- Video
Ametnike ametisse seadmise teenistus
Hingamispäeva hommikul 10. jaanuaril toimus Põltsamaa adventkirikus ametnike ametisse seadmise teenistus. Pastor Kaido Kask pidas sellekohase jutluse. Poodiumile kutsuti kõik ametnikud, kes valiti uueks tööperioodiks. Vend Kaido tõstis õnnistades käed ja palus ametnikele Püha Vaimuga täitmist ja tarkust nende töös.
Sellel aastal teenivad SPA Põltsamaa koguduse ametites:
17 õde: Irma, Maarja, Helve, Mare, Elme, Eha, Kaia, Kaisa, Vilve, Taimi, Tiina, Helina, Helena, Heldi, Maarika, Kaidi ja Hele
ning 10 venda: Juss, Ardo, Vello, Jaan, Ants, Kalle, Deivy, Märt, Tanis ja Guido
Mõned pildid
Hingamispäeva õhtul toimus Helina täiskasvanuks saamise tähistamine ja viktoriin Matteuse evangeeliumi kohta, millest võtsid osa nii koguduse noored kui ka nende sõbrad.
Üldpilt Helina sünnipäevast
Põltsamaalaste aastalõpu koosviibimine
Mõned pildid sündmusest:
Põltsamaa kogudusel on olnud läbi aastate üks väga tore traditsioon. Nimelt on igal aastal umbes jõulude aegu kogunetud kokku, kas kellegi kodus või mõnikord ka kiriku juures, et ühel või teisel viisil tõmmata joon alla möödunud aastale. Need üritused, mida omavahel oleme alati kutsunud “omavahelisteks”, on olnud tugevad koguduse liitjad ja meeldivate mälestuste esiletoojad. Sel aastal kogunesime Vello ja Eha Põldaru kodus. Kuna meie kogudus pole just eriti suur, siis oligi tunne, nagu oleks üks perekond jõulude ajal taas kokku saanud. Taaskohtumise tunnet süvendas muidugi seegi, et mitmed meist veetsid eelmised jõulud kusagil eemal. Nii mina, Kalle kui Deivy olime eelmisel aastal välismaal (ja mina vähemalt ei jõudnud jõuludekski koju), lisaks oli kohal ka Põltsamaa kogudusele hästi tuttav Andu Põldaru pere, keda ka ammuilma enam näha pole olnud. Õhtu jooksul said vabas ja igati mõnusas õhkkonnas enda ja koguduste tegemistele tagasi vaadata päris mitmed inimesed. Omavahel arutati juba olnut ja tulevikuplaane… Lisaks üldisele melule olid aga õhtul ka mõned põhilised pidepunktid. Sõna said 2 pastorit – meie oma Kaido, kes vaatas tagasi oma Põltsamaal veedetud ajale; ja Valga koguduse pastor Aldar, kes ka meiega liitunud oli ja rääkis sellest, mida ta USAs teinud oli. Õhtu keskseks sündmuseks oli aga tänukirjade jagamine. Tehtud töö eest said tunnustatud kõik koguduse liikmed ja ehkki tekst neil tänukirjadel oli sama, siis personaalse tähelepanu ja tunnustuse sai kogudusevanem Jussilt ja Helelt iga tänukirja laureaat. Iga koguduseliige sai kinnitatud, et ta on väga vajalik koguduse tegemistes ja igaljuhul kallis Jumalale. Nagu ka pastor Kaido oma sõnavõtus ütles, on igal vanusegrupil vaja ka eraldi aega omavahel suhtlemiseks ja olemiseks lisaks sellele, et me kõik koos oleme. Ja täpselt nii oligi, lisaks koos veedetud ajale elutoas, koondus noorus aeg-ajalt ka kõrvaltoas, kus toimunu üksikasjad võivad huvilised välja uurida vahetult asjaosaliste kaudu… Mulle igaljuhul meeldis . 🙂 Õhtu võttis aga kokku ühine palve, kust ei jäänud mitte keegi kõrvale. Õieti ei oskagi öelda, kas see just päris palve oli, aga igaljuhul saadeti ringi küünal, mida käes hoides ütles igaüks midagi, mis just temal oli südames: kas tänu möödunud aasta eest või mingi ootuse-lootuse uueks aastaks või tõi esile midagi head ja ülesehitavat. Ja lõpuks me palvetasime. Seda kuulates võisime kõik näha, et Jumal on tõesti Põltsamaa kogudust ja selle liikmeid õnnistanud ning oli tunda usku ja lootust, et asjad võivad uuel aastal veelgi paremaks minna! Loo pani kokku Tanis.Lunastustöö – kas meil on lootust?
Inimmeel ei suuda haarata lunastustööd. Selle saladus ületab arusaamisvõime, ometi mõistab see, kes siirdub vaimulikust surmast ellu, et tegemist on jumaliku tegelikkusega. Lunastuse algust võime tunda isikliku kogemuse kaudu. Selle tagajärjed ulatuvad igavikku.
Taavet oli palunud: «Loo mulle, Jumal, puhas süda ja uuenda mu sees kindel Vaim!» (Ps.51,12). Hesekieli kaudu oli antud tõotus: «Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue Vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame! Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu seaduste järele ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid!» (Hes.36,26.27)
Usu kaudu võtame vastu Jumala armu, kuid usk ise ei päästa. Usk ei ole vahend, millega midagi ära teenida. Usk on käsi, millega haarame kinni Kristusest ja võtame vastu Tema teened. Me ei suuda isegi meelt parandada ilma Jumala Vaimu abita. Piibel ütleb Kristuse kohta: «Tema on Jumal oma parema käega tõstnud juhiks ja Õnnistegijaks, andma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist?» (Apt.5,31). Meeleparandus tuleb Kristuselt just nii nagu pattude andestuski.
Kuidas me siis pääseme? «Nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas,» nii on ülendatud Inimese Poeg ning igaüks, keda madu on salvanud, võib vaadata ja elada. «Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!» (Joh.1,29). Ristilt paistvas valguses näeme Jumala armastust. Tema armastus tõmbab meid enda poole. Kui me ei osuta vastupanu, juhitakse meid risti jalamile, et me võiksime kahetseda patte, mille pärast Õnnistegija risti löödi. Siis loob Jumala Vaim inimhinges usu kaudu uue elu. Mõtted ja tahe alistuvad Kristusele. Süda ja mõistus uuendatakse Tema sarnaseks, kes tegutseb Püha Vaimu kaudu meis. Me usaldame kõik Temale. Siis kirjutatakse Jumala käsk meie mõistusesse ja südamesse ning me ütleme koos Kristusega: «Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega» (Ps.40,9).
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Palvenädal 3.-10. november 2018
Jumala Sõna olulisus

