Ohver meie eest
Jumala õigus meie teenistusele põhineb lõpmatul ohvril, mille Ta meie eest tõi. “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1Jh 3:1) Meie pärast elas Kristus kurbuse ja puudusega täidetud elu. Ta oli puhas ja püha, kuid ometi pandi Tema peale meie kõigi üleastumised. /…/ Oma käe puudutusega tervendas Ta haigeid, kuid ometi kannatas Ta ränka füüsilist valu. Ta ajas kurjad vaimud sõna abil välja ja vabastas need, kes olid Saatana kiusatustega aheldatud, kuid ometi ründasid Teda kiusatused, mis pole kunagi kedagi teist tabanud. Ta äratas oma väega surnud ellu, kuid ometi kannatas Ta kõige kohutavama surma agooniat.
Kõike seda kannatas Kristus meie pärast. Mida anname Talle tagasi? Tema, taeva Kuningas, alistus kannatlikult põlastamisele ja solvamisele. Kas peaksime pidama siis ükskõik missugust ohvrit liiga suureks? Kas peaksime kõhklema pühendamast Jumalale oma mõistlikku teenistust. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Hiline vihm
Idamaadel külvi ja lõikuse ajal langevat varast ja hilist vihma sümbolitena kasutanud heebrea prohvetid ennustasid sel viisil vaimuliku armu erilist väljavalamist Jumala koguduse peale. Vaimu väljavalamine apostlite päevil oli varane vihm ning selle tulemused olid aulised. … Kuid maailma lõikuse eel on meile tõotatud teine eriline Vaimu väljavalamine, et valmistada kogudust Inimese Poja tulekuks. See Vaimu väljavalamine on hiline vihm.
Hiline vihm, mis on vajalik vilja lõplikuks küpsemiseks, sümboliseerib vaimulikku armu, mis valmistab kogudust ette Inimese Poja tulekuks. Kuid kui varane vihm pole langenud, pole ka elu. Rohelised võrsed ei ilmu. Kui varane vihm pole oma tööd teinud, pole hilisel vihmal seemet, mida valmistada lõikuseks. …
Iga inimene peab mõistma oma vajadusi. Süda tuleb puhastada kõigest roojasest, et teha ruumi Jumala Vaimu jaoks. Apostlid valmistusid nelipühipäevil Vaimu väljavalamiseks pattude tunnistamise ja kõrvaleheitmisega, innuka palve ja pühendumisega. Sama töö tuleb teha ka nüüd, kuid palju suuremas ulatuses.
Me ei tohi eemale tõugata armu, mille on toonud varane vihm. Vaid need, kes elavad valguses, saavad veelgi suuremat valgust. Kui me ei viljele päevast päeva kristlikke voorusi, ei tunne me ära Püha Vaimu avaldumist hilise vihma ajal. See võib langeda kõikide südametele meie ümber, kuid me ei hooli sellest ega taha seda vastu võtta. EGW “Usk, millest ma elan”








