Sõbrapäeva puhul mõtleme ikka sõpruse peale. Alustaksin ühe lihtsa küsimusega: kui palju Sul sõpru on? Vanema aja inimene hakkab kindlasti sõrmede peal sõpru üles lugema ja ilmselt piisab talle kahe käe sõrmedest. Noorema aja inimene läheb aga arvutisse ja avab Facebooki lehekülje. See näitab kätte numbri, mis on ilmselt vähemalt kolmekohaline. Kas need kõik on tõelised sõbrad? Miks mitte. Siit omakorda aga küsimus: kas uus põlvkond on siis kordades sõbralikum ja sõbra-altim kui vanem põlvkond? Sellele küsimusele enam jaatavalt vastata ei saa.
Usun, et eakamad inimesed loevad üles neid, keda on võimalik tähistada pisut teistsuguse terminiga ⎼ südamesõbrad. Viimaseid pole aga kindlasti võimalik üles lugeda kümnete või sadade kaupa. Nii et olemegi jõudnud tõdemuseni ⎼ sõpru võib elus olla mitmel tasandil: Facebooki sõbrad on need, kellega võime suhelda, jagada nendega oma elamusi ja avastusi, soovida neile head ja ahhetada nende pilti vaadates: kui ilus Sa oled! Südamesõbrad on aga vaid mõned üksikud, kellele söandame rääkida nendest sügavamatest rõõmudest ja muredest, mida me kogu maailmale eksponeerida ei taha.
Arvan, et ka südamesõpru on võimalik jagada suuremateks ja väiksemateks. Täpsemalt jagatuna ⎼ üheks suureks ja mitmeks väiksemaks. Ei usu, et see mõte oleks uudne, kuid kui inimesel on perekond, siis parimaks südamesõbraks saab talle olla üksnes tema enda abikaasa. Kristlik perekonnaõpetus rõhutab seda sõpruse aspekti väga tugevalt. Selline sõprus eeldab maailmavaatelist ühtsust, paljude huvide kokkulangevust, kuid kindlasti ka jäägitut ja väsimatut pühendumist oma partnerile.
Praegusel ajal räägitakse sageli abieluinstitutsiooni haprusest, mida kajastab kooselude purunemise statistika, samuti aga ka vabalt kooselamine ilma altari eest läbi käimata. Arutlemata selle üle, mis on hea või halb, söandan väita, et selle hapruse üheks olulisemaks põhjuseks on just taolise südamesõpruse puudumine, kus abikaasad on omavahel suurimad sõbrad. Võib ju olla magamistoasõbrad ja seltskonnasõbrad, kuid tõeline abielusõprus läheb sügavamale, otsides ja nautides elukaaslase hingeilu ja pakkudes omalt poolt kõike võimalikku, et abikaasa võiks olla tõeliselt õnnelik. Seda kõike siis mõlema paarilise poolt. Selline sõprus eeldab sageli teadlikke valikuid ja tahtlikkust anda omalt poolt parimat, kuid see on ka ainus sõprus, mis täiuse skaalal jõuaks maksimumile kõige lähemale.
Ühele sõprusele sooviksin veel tähelepanu juhtida. Piiblis on üks huvitav tekst, mis esitab inimesele üleskutse: “Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!” (Iiobi 22:21) Kuidas olla sõbrasuhtes kellegagi, keda me ei näe ega kuule? Sõprus eeldab loomulikult suhtlemist. Jumalaga on aga võimalik väga lihtsalt suhelda: kui Sa loed Piiblit, siis Jumal kõneleb Sinuga, ja kui Sa palvetad, siis kõneled Sina Jumalaga. Sekulaarsest aspektist vaadatuna näib selline tegevus olevat irratsionaalne. Loomulikult kuulub selline sõprus usu valdkonda, kuid seda on inimkond harrastanud juba aastatuhandeid. Taoline sõprus on sama vana nagu inimühiskond ja tänini on lugematul arvul inimesi, kes on õppinud tundma selle sõprussuhte väärtust. Ehk üks tugevamaid külgi selle juures on tõdemus, et inimsuhetes võib tulla ette hetki, mil tajume, et meid ei suuda mõista mitte ükski inimene. Kuid sõprus Jumalaga annab kindlustunde, et meie suhtes pole ainsatki hetke ega olukorda, mida Tema ei mõistaks. Ja mitte ainult mõistaks ⎼ Ta elab meie rõõmudele ja muredele sügavamalt kaasa kui ükski teine kogu universumis. Jumal soovib oma sõprusega meid lohutada, julgustada, aidata ja anda nõu, kuidas oma eluga kõige paremini toime tulla. Nii et Jumalatki võiksime me arvata oma suurimate südamesõprade hulka. See on väga südamesoe kogemus.
Väärtustagem siis alati sõprust, mis annab meie päevadele oma kaunid värvid. Sõbrapäeva puhul aga soovin, et meil oleks palju häid sõpru, mitu tõelist südamesõpra ja kindlasti mõni parim Sõber nii siin maailmas kui ka taevastes!
Rein Kalmus