Paljude aastate kestel oli Peetrus veennud usklikke vajaduses kasvada pidevalt armus ning tõe tundmises. Nüüd, teades, et tal tuleb peagi kannatada oma usu pärast märtrisurma, juhtis ta nende tähelepanu uuesti iga uskliku inimese aulistele eesõigustele. Veendununa täielikult oma usus, manitses elatanud jünger oma vendi olema püsivad püüdlemises kristliku elu eesmärgi poole. “Sellepärast, vennad,” palus ta, “püüdke seda enam teha kindlaks oma kutsumine ja valik; sest kui te seda teete, siis te ei komista iialgi. Sest nõnda avaneb teile rohkel mõõdul sissepääs meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki.” (2Pt 1:10-11)
Milline auline kinnitus! Tõepoolest – auline on kristlase tulevikulootus, kui ta sammub usus edasi kristliku täiuslikkuse kõrgustele. EGW “Apostlite teod”