Tema, kes õnnistas Kapernauma ülikut, soovib õnnistada ka meid. Ent vaevatud isa sarnaselt suundume meiegi Jeesuse juurde sageli mõne maise hüve pärast ning oleme valmis usaldama Teda siis, kui meie palve täidetakse. Päästja igatseb anda meile suuremaid õnnistusi, kui me palume; Ta viivitab meie palvele vastamisega, et avada meile meie südame kurjus ja sügav vajadus. Ta ei soovi, et me otsiksime Teda omakasu pärast. Mõistes oma abitust ja pakilist vajadust, tuleb meil õppida täielikult usaldama Tema armastust.
Ülik tahtis näha oma palve täitumist enne kui uskuda, kuid tal tuli rahulduda Jeesuse ütlusega, et tema palve on kuuldud ja õnnistus täidetud. Sama tuleb õppida meil. Me ei usu sellepärast, et me näeme või tunneme, et Jumal meid kuuleb; meil tuleb usaldada Tema tõotusi. Kui me tuleme usus Jumala juurde, tungib iga palve Tema südamesse. Kui oleme palunud Tema õnnistust, tuleb meil uskuda, et me selle saame ning tänada Teda, et me oleme selle saanud. Siis tuleb meil asuda oma kohustuste juurde veendunult, et abi saabub siis, kui me seda kõige enam vajame. Kui me oleme õppinud nii elama, teame, et meie palvetele vastatakse. Jumal teeb meile “enam kui rohkesti” “oma au rikkust mööda”, nii nagu on “tema ülemäära suur vägi meie suhtes”. (Ef 3:20,16; 1:19) EGW “Ajastute igatsus”
