19.-21. juulil toimus Põltsamaa lähedal Kuuri talus viies seenioride laager. Üritus algas sõnavõttude ning piduliku lipuheiskamisega, kus olid tegijad Valdek Lõhmus ja Ilja Stepanov. Kogu laagri jooksul jäi kõlama vend Eduard Vari öeldud mõte: “Nii tore on olla koos siin Geneetsareti järve kaldal.” Lipuheiskamise järel võtsid sõna korraldajad ja majutajad ning laager oligi avatud! Kohe tehti algust koorilauludega, ehk kõik kunagised ja praegused koorilauljad tulid kokku, et anda võimas etteaste kuulajatele. Lisaks veel lugematud duetid ja sooloesinejad. Esimesel päeval pidas avakõne noorema generatsiooni pastor Andres Ploompuu. Kuna laagri motoks oli “Vala õli mu lampi, ma palun…”, siis rääkis Andres sellest, et õli (Püha Vaimu) ei anta niisama, vaid eesmärgiga. Me peame pidevalt põlema ja olema valguseks. Näiteks tõi Andres ühe majakavahi, kes oli helde ning jagas kõigile soovijatele oma lambist õli. Ühel ööl tuli aga suur torm ning majakavaht avastas õudusega, et ta majakast on õli otsas ning paljud laevad hukkusid sellepärast. Samuti ei tohiks ka meil õli lõppeda, et me saaksime teistele valguseks olla. Esimese päeva õhtul õppisime selle päeva õppetükki, mida juhtis Maire Dreiling. Pärast väikest pausi jagas Salme Siimisker elutarkusi ravimtaimedest ning oligi ametlik osa läbi. Õhtul sai veel lõkke ääres juttu puhuda ning laulda ja seejärel saabus öörahu. Esimese päeva lõpuks oli laagriga liitunud 65 inimest.
Teine päev algas tähtsa sündmusega, külla oli tulnud liidu president David Nõmmik. Davidi kõne põhimõte tuli välja Sakarja 4. peatükist. Toon välja salmid 1-6.
Ja ingel, kes minuga rääkis, tuli jälle ja äratas mind, nagu unest
äratatakse.
Ja ta küsis minult: “Mida sa näed?” Mina vastasin: “Ma näen,
vaata, lambijalga, läbinisti kullast, ja selle otsas on õliastja;
selle küljes on seitse lampi ja seitse putke lampide jaoks, mis on
lambijala otsas.
Ja selle kõrval on kaks õlipuud: üks õliastjast paremal ja teine
vasakul pool.”
Ja mina võtsin sõna ning ütlesin inglile, kes minuga rääkis, ja
küsisin: “Mis need on, Issand?”
Ja ingel, kes minuga rääkis, kostis ning küsis minult: “Kas sa ei
tea, mis need on?” Ma vastasin: “Ei, Issand.”
Siis ta kostis ja ütles mulle nõnda: “See on Issanda sõna, mis on
öeldud Serubbaabelile: See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi,
ütleb vägede Issand.
Püha Vaim on praegu ja meie jaoks.
Esinema oli tulnud Viljandi pilliorkester ning ei kadunud kuskile ka muud muusikalised ettekanded. Laagri motoks oli “Vala õli mu lampi, ma palun”. Sellest rääkisid ka kõik sõnavõtud ning motolaulgi oli samanimeline. Pärast Salme teist terviseloengut, lõunasööki ja pause oli vabakava aeg. Kõik soovijad, kes tahtsid midagi öelda, võisid minna ja teha oma etteaste. Oli sõnavõtte, laule, luuletusi, musitseerimist. Tegemisrõõm oli kõigil suur ning kokku sai etteasteid kuulda ligi 3 tundi. Kõiki julgeid premeeriti suure aplausi või “Aamen’iga”. Nüüd oli aeg ennast liigutada. Aset leidis sõna otseses mõttes palverännak. Ümber järve olid paigutatud punktid. Iga grupp pidi üles otsima oma punkti asukoha ning siis Jumala ette kandma seal kirjas olnud probleemi. Õhtul jätkati veel vaba mikrofoni ettekannetega, sest soovijaid oli rohkem kui päeval aega. Nagu ikka, lõppes päev lõkkeõhtuga.
Neljapäeval tuligi hakata otsi kokku tõmbama. Valdek juhtis hommikupalvust, õppisime veel neljapäevase õppetüki ning siis oligi aeg tänada kõiki, kes olid korraldamisel abiks olnud. Kui kõige suurem tänu Jumalale antud, tuli veel langetada laagri lipp ning sellega oligi laager lõppenud. Kel kiiret polnud, sellel jätkus veel muljetamist ja mõtisklemist hilisemakski. Laager täitis oma eesmärgi kuhjaga: saime koos rõõmsad olla ja Jumalat austada.