Möödunud nädalavahetusel tähistas kristlik maailm lõikustänupüha. Selle püha keskmes oli inimese tänulikkus nende loodusandide eest, mis aitavad meil rõõmsalt vastu vaadata eelolevale talvele.
Rahvakalendrid või ka kirikupühad omavad tähendust eelkõige juhul, kui inimesel on nendega seoses mingi isiklik mõõde. Selles mõttes näib lõikustänu arenenud läänemaailmas aegade jooksul devalveeruvat, sest üha vähem on neid, kes oma sõrmi aasta jooksul mullaseks teevad. Meie igapäevane elu ei sõltu enam sellest, kui hoolsad oleme olnud kündmisel, külvamisel ja lõikamisel. Supermarketid on muutunud meie aitadeks, sahvriteks ja keldriteks, laskmata meil tunda, et oleme ise igapäevase leiva eest võidelnud ja talveks vajalikke varusid kogunud. Sellest johtuvalt on tänulikkus põllumehe vastu muutunud kuidagi abstraktseks.
Seetõttu kipub tänulikkus lõikustänupühal minu jaoks seostuma eelkõige nostalgiaga – mälestustega oma lapsepõlvest, kui ema ja isa otseses mõttes nägid vaeva, et sügisel saaks kartul ja muud juurviljad keldrisse ja mahlad ning moosid sahvrisse. Lõikustänuks olid enamasti ka seenel- ja marjulkäigud lõppenud ning metsaannid lisasid toidulauale olulist värvi ja maitset. Nii tore oli koos ema või isaga sahvri vahet käia ja uudistada eri värvi purke, mõistatades, millisest puust, põõsast või puhmast oli üks ja teine suupärane kraam pärit.
Kristlastena oleme lõikustänul eriliselt tänulikud ka Jumalale, sest Raamatute Raamatu sõnul tuleb „iga hea and ja täiuslik kink ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.“ (Jaakobuse 1:17) Ühiskonna jätkuv sekulariseerumine näib selle tänulikkuse aspekti inimeselt ära võtvat, sest pole ju võimalik olla tänulik kellelegi, kelle olemasollu ei usuta. Olen siinjuures aga mõelnud, et nii mõeldes toetame seda mõtteviisi, mis tituleerib inimese kõikide asjade valitsejaks ning väidab, et mitte keegi ei anna meile looduselt, vaid me ise peremeestena võtame. See mõtteviis on pannud inimese hoolsalt loodust ümber kujundama, kuni selleni, et näiteks Siberis oldi valmis jõgede voolu põhjast lõunasse pöörama.
Mul on raske leppida inimese väära peremehetsemisega looduses veel seetõttu, et harrastusornitoloogina tunnen muret lindude käekäigu vastu meie maal. Arvestuslik statistika kõneleb meile seda, et igal aastal jääb Eesti metsades ja aasadel tühjaks kuni 60 000 linnupesa. Lindude arvukuse vähenemine on seotud eelkõige intensiivse monokultuuride viljelemisega põllumajanduses ning laialdase metsaraidega. Rukkirääku kuuleb meil aina vähem…
Kui me teadvustaksime endale Jumala olemasolu, siis aitaks see meil paremini mõista oma vastutust looduse kasutamise ees. Jumal õpetab meile oma Sõnas, et me pole siin maal mitte peremehed, vaid üksnes majapidajad, kellelt oodatakse tarka ja vastutustundlikku majandamist. Tänulikkus Jumalale on aga nagu teekond selle kõrgema tarkuse ja suurema vastutustunde juurde, kuhu Jumal soovib inimest juhtida.
Miks me peaksime veel rõhutama tänulikkuse vajalikkust? Vastuseks sellele küsimusele võiksime küsida: mida teeb tänulikkus inimesega? Kui me mõtleme sellele, millised tunded ja milline suhtumine on meil kaasinimesse, kelle vastu kanname endas tänulikkust, siis näeme, et tänulikkus seondub soojade ja heatahtlike tunnetega. Tänulikkus kannab endas alati heasoovlikkust, sõbralikkust ja ligimesearmastust. Kui maailmas oleks rohkem tänulikkust, siis oleks maailmas rohkem soojust ja valgust, mille poole inimese süda sirutub nagu kasvama pandud taim päikese poole.
Käesoleva aasta lõikustänupüha on jäänud selja taha. Vajadus tänulikkuse järele, mis muudaks meie päevi paremaks, on aga jätkuvalt olemas. Kutsun sind seetõttu üles seda teemat mitte unustama, vaid aeg-ajalt mõtlema sellele ja seda enda jaoks väärtustama. Tänulikkus ei maksa näiliselt midagi, kuid valgustab meie hinge ka pimedatel sügis- ja talvepäevadel ning lisab oma soojad värvitoonid meie elukangasse.
Rein Kalmus