4. juunil toimunud kahe koguduse, Põltsamaa ja Viljandi koguduse laagris oli pealkirjas toodu kandev mõte, mille andis oma kõnes edasi ka meile külla tulnud Balti Unioni adventkoguduste juht Valdis Zilgalvis. Ta jagas oma kogemust, kui tal tuli lennujaama minnes valida kahe tee vahel, millest ühel olid ummikud, kuid teine oli täiesti vaba. Millegipärast valis ta liiklusvahenditest ummistunud tee, kuigi kaasaegsed tehnilised vahendid hoiatasid teda selgelt, et tee on kinni. Läbi suure närvikulu jõudis ta siiski lennukile, kuid parem oleks olnud tähele panna hoiatusi.
Ka Piiblis on hoiatused, millist teed tuleks vältida ja millist valida. “Astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!” (Jer. 6,16.)
Laagripäeva jooksul oli paljudel võimalus jagada oma läbielusid. Eriti innustavad olid tunnistused, milles Viljandi koguduse inimesed rääkisid kogemustest, mis olid seotud palvemaratoniga ja misjonihingamispäevadega. Ka piibliuurimise teema haakus õigete valikute tegemisega: nimelt oli arutluse all kadunud poja lugu (Luuka 15,11-32.). Ühine söömaaeg liitis kõiki kokkutulnuid ning tore oli, et ennast võisid hästi tunda nii Viljandi kui ka Põltsamaa inimesed ning samuti kaugemalt tulnud. Kõige rohkem tekitab minus imetlust see, et ühtviisi mõnusalt veetsid laagris aega nii üle-kaheksakümnesed kui ka alla-kaheksateistkümnesed ning needki, kes nende kahe vanusepiiri vahele mahtusid. Kahtlustan, et selliseid üritusi tänapäeval palju ei leidu.
“Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav! Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole.” Mal. 3,23.24.
Parema kvaliteediga pildid ka advent.ee’s: http://advent.ee/galerii/36799/viljandi-poltsamaa-kevadlaager/