“Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravas on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on ja Ta hingas seitsmendal päeval, seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.” (2Ms 20:8-11)
Hingamispäeva ei esitata siin uue seadlusena, vaid korraldusena, millele on alus pandud juba loomisel. Seda tuleb meeles pidada ja pühitseda kui Looja töö mälestusmärki. Jumalale kui taeva ja maa Loojale osutades eristab hingamispäev tõelise Jumala kõigist ebajumalaist. Seitsmenda päeva pidamine väljendab, et kummardatakse Jehoovat. Seega on hingamispäev märgiks inimese truudusest Jumalale – nii kaua, kuni maa peal on inimesi, kes Teda teenivad. Neljas käsk on kümnest käsust ainus, milles esineb Käsuandja nimi ja tiitel. See on ainus käsk, mis näitab, kelle autoriteediga on käsuseadus antud. Niisiis sisaldab hingamispäev Jumala pitseri, mille Tema on käsu ehtsuse ja kehtivuse tõendamiseks käsusse vajutanud. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
