Kristus ütles jüngritele välja oma suure soovi, et nad armastaksid üksteist nii nagu Tema neid oli armastanud. Ikka ja jälle rõhutas Ta seda: “Seda ma käsin teid,” ütles Ta korduvalt, “et te armastaksite üksteist.” Ülemises toas oli Ta alustanud sõnadega: “Uue käsusõna annan ma teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud, et teiegi üksteist armastaksite!” Jüngrite jaoks oli see käsk uus sellepärast, et nad polnud armastanud üksteist nii, nagu Kristus neid oli armastanud. Kristus mõistis, et hoopis uued ideaalid ja ajendid pidid hakkama jüngreid juhtima. Ta teadis, et jüngrite elus pidid avalduma uued põhimõtted ning et tema elu ja surma kaudu pidid nad saama uue mõiste armastusest. Käsk üksteist armastada sai Tema ohvri valgel uue tähenduse. Kogu armutöö on pidev enesesalgamine. Kristuse maapealse elu igal hetkel tulvas Temast Jumala armastust. Kõik, keda täidab Tema Vaim, armastavad nii nagu armastas Tema. Sama põhimõte ajendab inimsuhetes ka neid.
See armastus tunnistab inimese jüngriksolekust. “Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid,” ütles Jeesus, “kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13:35) EGW “Ajastute igatsus”
