Ümberkujundatud elu

Meeleparandus on töö, mida suurem osa ei hinda. Pole sugugi vähetähtis maine, pattu armastav mõistus ümber kujundada ja panna see mõistma Kristuse sõnulseletamatut armastust, Tema armu meeldivust ja Jumala headust, nii et hing täitub jumaliku armastusega ja on taevastest saladustest kütkestatud. Kui inimene mõistab neid asju, paistab endine elu vastiku ja vihkamisväärsena. Ta vihkab pattu ning oma südant Jumala ees murdes võtab vastu Kristuse kui hinge elu ja rõõmu. Ta ütleb oma endistest naudingutest lahti. Tal on uus meelsus, uued kiindumused, uued huvid, uus tahe ning ka mured, soovid ja armastus on uued. Lihahimu, silmahimu ja elukõrkus, mida ta seni Kristusele eelistas, on nüüd seljataha jäänud ning Kristus on tema elu võlu, tema kiitlemise aupärg. Nüüd näeb ta taevast, mis kord ei äratanud üldse huvi, selle külluses ja aus ning ta mõtiskleb oma tulevasest kodust, kus ta saab näha, armastada ja ülistada Teda, kes on ta oma kalli verega lunastanud. EGW “Tunnistused kogudusele” II