Kui soovime üksteisele head uut aastat, jääb mõnikord kripeldama selle ajapiiri tinglikkus: mis on siis vana ja mis on uus ja mis on nendel kahel vahet. Kui oleks tegemist uue asjaga, käteräti või noa või koguni autoga, siis oskaks küll enamasti kohe peale vaadates öelda: see on uus ja see on vana. Uus on värske, puutumatu ja kiiskav, vanal on aga kulumismärgid küljes. Minu vanavanaisa oli meister heade vahedate nugade tegemise peale – need olid meie peres alaliselt kasutusel. Vana noa võis kergelt ära tunda sellest, et selle teraosa oli rohkest kasutamisest ja teritamisest päris kitsaks jäänud. Vana käterätt kipub olema luitunud ja auto kaotab oma sära, rääkimata lisanduvatest helidest ja kolinatest. Jumala arm on, et meile antud aeg on iseenesest alati uus. Iga algav päev on värske, see ei ole mitte kellegi poolt varem kasutatud, see on täiuslik selleks, et me igaüks saaksime sinna jätta oma tegevustega jäljed ning kujundada oma tee.
Meie koguduse jaoks oli aastalõpu kõige imelisemaks sündmuseks ristimisteenistus, mis tuletas meile meelde, et Jumal mitte ainult ei anna meile voolava veena värsket aega, vaid Tema käes on anda meile uuestisünni kaudu uus elu. Ene otsus tulla ristimisele ei tulnud lihtsalt: ta soovis küll kogudusega ühineda, kuid ta polnud kindel, kas terviseprobleemid lubavad tal ristimistalituse läbi teha. Uskumatu, mida võib teha rõõm andestusest ja teadmisest, et oled vastu võetud Jumala perekonda! Ene oli koguduse hulgas järgmisel päeval osasaamisteenistusel kui ka aastalõpupalvusel, alles siis hakkas ta koduteele asutama. Andku Jumal talle tervist ka edasiseks!
Paulus ütleb: “Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. ” 2. Kor. 4, 16. Kuigi meid võivad kimbutada igasugused terviseprobleemid, haigused ja lõpuks ka surm, on meile tõotus, et see, mis või õigemini kes on meie sees, on uus, uuem ja veel uuem – iga päevaga! Meile on antud uus elu – selleks, et see võiks järjest uuenenult kesta läbi igaviku.
