Luba Jumalal juhtida
Usk on Jumala usaldamine – uskumine, et Ta armastab meid ja teab kõige paremini, mis meile hea on. Niisiis juhib see meid enda tee asemel Tema teed valima.
Meie teadmatuse asemel võtab see vastu Tema tarkuse, meie nõrkuse asemel Tema jõu, meie patususe asemel Tema õiguse. Meie elu on juba Tema oma; usk tunnustab Tema omandiõigust ja võtab vastu selle õnnistuse. Elu edu saladustena on välja toodud tõde, ausameelsus ja puhtus. Usk on see, mis annab need põhimõtted meie käsutusse. EGW “Te saate väe”
Universumi Kuningas
Jumal on meie isa, kes armastab meid ja hoolitseb meie eest nagu oma laste eest. Lisaks sellele on Ta universumi suur Kuningas.
Jehoova on kõige tarkuse, tõe ja teadmiste alus. Inimmõistus võib jõuda vaid jumaliku tarkuse avaruste piirimaile ning sealt edasi saab ta kasutada ainult kujutlusvõimet. Meie piiratud teadmised ei küündi Jumala tarkuse sügavustesse.
Tõelise austuse Jumala vastu tekitab Tema mõõtmatu aulisuse tunnetamine ja Tema ligioleku tajumine. Iga südant mõjutab tugevalt nähtamatu Jumala kohalolu aimamine. EGW “Usk, millest ma elan”
Inglitest
Kogu universum osutab suurimat huvi meie planeedikübemekese vastu, sest Kristus maksis selle asukate hingede eest määratut hinda. Maailma Lunastaja ühendas maa taevaga tihedate sidemetega, sest siin on Issanda lunastatud. Taevased olevused külastavad ikka veel maad samamoodi, nagu nad kõndisid koos Aabrahami ja Moosesega ning vestlesid nendega. Meie suurte linnade toimeka sagina keskel, peatänavatel ja turuplatsidel, kus inimesed askeldavad hommikust õhtuni, nagu sport ja meelelahutus tähendaks nende jaoks kõike, ja kus nii vähesed mõtlevad nähtamatule reaalsusele – isegi siin on taeval oma vaatlejad ja pühad. Nähtamatud jõud jälgivad inimolevuste iga sõna ja tegu. Igal ärikoosolekul ja meelelahutusüritusel, igal jumalateenistusel on rohkem kuulajaid, kui on silmaga näha. Vahetevahel tõmbavad taevased jälgijad kõrvale kardina, mis eraldab meid nähtamatust maailmast, seda selleks, et meie mõtted võiksid pöörduda kiirustamiselt ja elu rutult asjaolule, et kõigel, mida me teeme või ütleme, on nähtamatud tunnistajad.
Meil on senisest paremini vaja mõista inglitest külaliste ülesannet. Oleks hea arvestada sellega, et meil on igas tegevuses taevaste olevuste koostöö ja hoolitsus. Nähtamatud valguse ja väe hulgad tulevad tagasihoidlike ja alandlike juurde, kes usuvad Jumala tõotusi ja toetuvad nendele. Keerubid, seeravid ja võimsad inglid – kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat – seisavad Jumala paremal käel ning nad on “teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste”. (Hb 1:14) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Maast taevani
Kristust kujutas redel, mida nägi Jaakob: Kristus ulatub maa peale ja samas taeva väravateni, eluläveni. Kui sellel redelil oleks jäänud maast puudu kasvõi üks aste, oleksime me olnud kadunud. Kuid Kristus tuli meie juurde. Ta võttis endale meie olemuse ja võitis, et meie võiksime võtta Tema olemuse ja võita. “Patuse liha sarnasuses” elas Ta patuta elu.
Jumalana sirutab Ta taevase aujärjeni, inimesena kummardub Ta meieni. Ta õhutab meid usu kaudu Temasse saavutama Jumala iseloomu aulisust. Sellepärast olgem täiuslikud nii nagu meie “taevane Isa on täiuslik”. EGW “Ajastute igatsus”
Õigus ja rahu
See õigus, mida Kristus õpetas, on südame ja elu kooskõla Jumala tahtega. Patused inimesed võivad saada õigeks ainult siis, kui nad usuvad Jumalasse ja on elavas ühenduses Temaga. Siis ülendab tõeline jumalakartus mõtted ja õilistab elu. Siis on sisu ja vorm kooskõlas. Siis pole jumalateenistus mõttetuks rituaaliks.
Lunastus on Jumala and usklikele, mille eest tasu ei nõuta ning mis antakse neile vaid tänu Kristusele. Murest murtud hing leiab rahu läbi usu Kristusesse ning see rahu, mille ta saab, on võrdeline tema usu ja usaldusega. Tal pole võimalik osutada oma heategudele kui lunastushinnale tema hinge eest. EGW “Usk, millest ma elan”
Oh Jumal, aita mul tõusta kõrgemale
Oled sa kunagi jälginud kotkast kartlikku tuvi püüdmas? Vaist on õpetanud tuvile, et oma röövsaagi kinnipüüdmiseks peab kotkas sellest kõrgemale õhku tõusma. Nii tõuseb tuvi üha kõrgemale ja kõrgemale taevasse, kannul kotkas, kes püüab talle järele jõuda. Asjatult. Tuvi on varjul senikaua, kuni ta ei lase millelgi peatada oma lendu või vedada teda alla, maa poole. Vääratab ta aga korra või võtab madalama lennukaare, haarab valvas vaenlane ühe hetkega ta oma küünistesse. Üha uuesti ja uuesti oleme me jälginud seda vaatepilti hinge kinni pidades ning kogu südamest väikesele tuvile kaasa elades. Kui kurvad me olnuks, nähes teda langemas ohvriks kotkale!
Meie ees seisab sõjapidamine – terve elu kestev võitlus saatana ja tema ahvatlevate kiusatustega. Vaenlane kasutab kõiki võimalikke argumente ning pettusi inimhinge võrku püüdmiseks. Elukrooni võitmiseks tuleb meil teha siiraid ning püsivaid pingutusi. Me ei tohi heita kõrvale oma sõjavarustust ega lahkuda lahinguväljalt, enne kui oleme saavutanud võidu ja võime triumfeerida oma Lunastajas.
Niikaua kuni me hoiame oma pilku püsivalt meie usu Alustajal ja Täidesaatjal, võime tunda end ohutult. Ent meie kiindumused peavad keskenduma sellele, mis on ülal ja mitte maapealsetele asjadele. Usus peame me liikuma üha kõrgemale ja kõrgemale Kristuse armu vastuvõtmisel. Mõtiskledes igal päeval Tema võrratute omaduste üle, peame me üha enam muutuma Tema aulise kuju sarnaseks. Kui me elame niisuguses ühenduses taevaga, heidab saatan oma võrke meie peale asjatult. EGW “Elu tänasel päeval”
