Ohver meie eest
Jumala õigus meie teenistusele põhineb lõpmatul ohvril, mille Ta meie eest tõi. “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1Jh 3:1) Meie pärast elas Kristus kurbuse ja puudusega täidetud elu. Ta oli puhas ja püha, kuid ometi pandi Tema peale meie kõigi üleastumised. /…/ Oma käe puudutusega tervendas Ta haigeid, kuid ometi kannatas Ta ränka füüsilist valu. Ta ajas kurjad vaimud sõna abil välja ja vabastas need, kes olid Saatana kiusatustega aheldatud, kuid ometi ründasid Teda kiusatused, mis pole kunagi kedagi teist tabanud. Ta äratas oma väega surnud ellu, kuid ometi kannatas Ta kõige kohutavama surma agooniat.
Kõike seda kannatas Kristus meie pärast. Mida anname Talle tagasi? Tema, taeva Kuningas, alistus kannatlikult põlastamisele ja solvamisele. Kas peaksime pidama siis ükskõik missugust ohvrit liiga suureks? Kas peaksime kõhklema pühendamast Jumalale oma mõistlikku teenistust. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Piiblisalm
Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Paulus avardab armastuse mõistet ja selgitab, milline peaks olema inimeste omavaheline armastus.
- Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! (Rm 12:9)
- Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. (Rm 13:8)
- Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Rm 13:9)
- Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine. (Rm 13:10)
- Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Gl 5:14)
Näide Moosese elust
Mäel Jumala seltsis viibitud pika aja kestel oli Moosese näol peegeldunud jumaliku ligioleku auhiilgus. Mooses ei teadnud mäelt alla laskudes, et tema näol sädeles ikka veel eriline valgus.
Selline valgus säras ka Stefanose näost, kui ta kohtu ette viidi; kui “kõik Suurkohtus istujad temale otsa vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge.” (Ap 6:15) Kui Aaron ja rahvas Moosest nägid, “kartsid nad temale ligineda”. Märgates nende segadust ja hirmu, kuid teadmata selle põhjust, julgustas Mooses neid tema juurde tulema. Ta kinnitas neile, et Jumal oli tõotanud lepituse ja võtab nad taas oma armu alla. Inimesed tajusid Moosese hääles armastust ja hellust ning lõpuks julges üks neist talle läheneda. Liiga aupaklikuna selleks, et kõnelda, osutas ta vaikides Moosese näole ning seejärel taeva poole. Suur juht mõistis nüüd nende mõtteid. Oma süüd tundvaina ja jumalikku meelepaha ikka veel osaks arvavaina ei suutnud rahvas taevast valgust taluda. Kui nad oleksid olnud Jumalale sõnakuulelikud, oleks see valgus täitnud neid hoopis rõõmuga. Süütundega kaasneb hirm. Patust vaba inimlaps ei püüa end taevase valguse eest varjata.
Moosesel oli neile palju rääkida; nende hirmu mõistes asetas ta oma näole katte iga kord, kui ta pärast jutuajamist Jumalaga leeri tagasi pöördus. Selle hiilgusega tahtis Jumal sisendada Iisraeli meeltesse oma käsu püha, ülevat olemust ning Kristuse kaudu ilmutatud evangeeliumi au. Mäel olles sai Mooses Jumalalt lisaks käsulaudadele kuulda ka lunastusplaanist. Mooses mõistis, mismoodi osutasid Juuda riigi ajajärgul kõik sümbolid Kristuse ohvrile, ja tema näol säras nii Kolgatalt kiirgav taevane valgus kui ka Jumala käsu aulikkus. Selline jumalik valgus kajastas süsteemi aulikkust, mille nähtavaks vahemeheks oli Mooses kui ainsa tõelise Vahemehe esindaja.
Auhiilgus, mis peegeldus Moosese näol, kujutab õnnistusi, mida Jumala käske pidav rahvas Kristuse vahendusel saab. See näitab, et mida lähedasem on meie ühendus Jumalaga ja mida selgemalt tunneme Tema nõudmisi, seda täielikumalt muutume jumaliku kuju sarnaseks ja seda rohkem saame osa jumalikust iseloomust. EGW “Patriarhid ja prohvetid”








