Piibli sõnum
Piibel ei kirjutatud üksnes teadlaste jaoks, vastupidi – see oli kavandatud lihtrahvale.
Päästmise seisukohalt vajalikud suured tõed on tehtud päevselgeks ja keegi ei eksi ega kaota teed, välja arvatud need, kes järgivad selgelt ilmutatud Jumala tahte asemel oma arvamust. EGW “Tee Kristuse juurde”
Mõttetera armastusest
Armastuse kaudu tegutsev usk on tunnetuse võtmeks, “ja igaüks, kes armastab”, “tunneb Jumalat” (1Jh 4:7). EGW “Ajastute igatsus”
Kinnitav tsitaat Piiblist
Mina olen sinuga, et sind aidata ja päästa, ütleb Issand. (Jr 15:20b)
Lepitusohver päästeks
Jeesus on meie lepitusohver; me ei suuda ise enda eest lepitust teha, kuid me võime usus võtta vastu lepituse, mis on juba tehtud. “Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde.” (1Pt 3:18) “Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.” ( 1Jh 1:7) Tänu tema kallile verele saab patust rikutud hinge tervis taastatud. Sel ajal kui sa saadad oma palve üles Jumala poole, paneb Püha Vaim su südamesse Jumala usaldusväärsed tõotused.
Kimbatuse hetkel, kui Saatan sisestab kahtlusi ja julgusetust, tõstab Issanda Vaim tema vastu kui lipu Kristuse usaldusväärsed tõotused ning õiguse Päikese eredad kiired vilksavad sinu mõistusesse ja hinge. Kui Saatan tahab sind meeleheitega üle ujutada, osutab Püha Vaim eestkostele, mida teeb elav Päästja sinu eest. Kristus on meeldiv lõhn, püha viiruk, mis muudab sinu palved Isale vastuvõetavaks. Kui Kristuse õiguse valgust täielikult mõistetakse ja vastu võetakse, tungivad hinge armastus, rõõm, rahu ja sõnul väljendamatu tänulikkus ning sellise õnnistuse saanu sõnad on: “Su abi teeb mind suureks.” (Ps 18:36) EGW “Te saate väe”
Andmisest
Andmise vaim on taeva vaim. Olgu need materiaalsed või vaimuanded – kõik tuleb panna meeleldi ohvriks Jeesuse jalge ette.
Kristuse ohverdav armastus ilmnes ristil. Et inimest päästa, andis Ta kõik, mis Tal oli, iseendagi. Kristuse rist saab õnnistuseks igale Lunastaja järelkäijale. See on näitlik põhimõte, mis kohustab andma ja andma. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
Koguduse linnalaagris keskenduti tänavu laevaretkele
Põltsamaa adventkogudus korraldas ka tänavu oma linna lastele suvise linnalaagri, seekord kandis laager pealkirja „Meie laevaretk“ ning see vältas 20.–22. juunini. Osales veidi üle 30 lapse, umbes pooled neist olid koguduse lapsed.
Laagri üks korraldajaid Vallo Põldaru sõnas, et kolme päeva sisse mahtus igasuguseid tegevusi ja et läbivaks teemaks oli laeva ja merereisiga seotu. „Tavaliselt alustasime hommikut vaimuliku looga sellest, kes su laevas on, mis nad teevad, mis on nende ülesanded. Iga laps sai ülesande, mida nad hoolega täitsid.“ Laevalugudes kasutati ära nii Noa laeva lugu Piiblist kui ja Christopher Columbuse laevaretki maailma avastamisel. „Teisele laevaretkele andis Hispaania kuningas talle rohkem laevu ja ka ülesande, et mine räägi inimestele Jeesusest. Columbus ka tundis tegelikult Jeesust ja tahtist Temast teistele rääkida,“ mõtiskles Vallo.
Päeva jooksul olid erinevad meisterdustegevused, ise ehitati laeva ja vikerkaart. Laagris oli ka vaikne nurk kiriku lasteklassis, kus sai teha käelisi tegevusi. „Tüdrukutele meeldis seal väga, mõni oli seal isegi mitu tundi pärast laagri lõppemist. Kui meie koristasime, siis nemad valmistasid käepaelu,“ ütles Vallo.
Laagri kestel valmistuti laupäevaseks jumalateenistuseks, mis oli suuresti laste teha, oli näidend ja palju laule. „Õppisime tundma Noa laeva lugu ja lastel olid erinevad rollid, Noa ja tema perena osalesid ka Mikk ja Adeele. Vaatasime koos ka laagri pilte. Lastele meeldis ja vanematele meeldis.“
Laagris oli ka fotosein, kus sai teha meeleolupilte. Fotoseina juures oli laevakuju ja mullimasin. Vabal ajal võtsid lapsed omal algatusel ette erinevaid huvitavaid tegevusi: jalgpall, kettagolf, batuudihüpped, puu otsas ronimine. „Kui mõni plaanitud tegevus algas, pidime lapsi aia pealt kokku hüüdma,“ ütles Vallo.
Reede hommikul käidi ratsatalus, lapsed said tutvuda hobuste eluga ja sai ka sõita, nii hobuse seljas kui ka vankriga. Hobutalu külastamine oli samuti laagri teemaga seotud, kuna vanasti võeti retki ette ka hobustega.
Laagri keskne teema oli laevareisi meeskonna koostöö tähtsus ja vahendid, mis aitavad eesmärgini jõuda. Vallo kirjeldas, et tal oli terve esimese päeva seljas päästevest ja alles kolmandal päeval selgus, miks. „Vastuse said nad alles kolmandal päeval. Ja see pani mind mõtlema, et samasugune ülesanne on meil kristlastena: paista silma ja luua olukordi, et küsitaks: miks? Meil on maailma kurjuse vastu olemas päästerõngas, meil on teadmised ja töövahendid, et uppuvaid inimhingi päästa. Meil tuleb inimesi Noa sarnaselt laevale kutsuda kuni viimase hetkeni. Ja kõik senised lastelaagrid on näidanud, et läbi laste ja nende uudishimulikkuse saab seda teha iga kogudus.”
Vallo mõtiskles küsimuse üle, miks sellist laagrit teha. „Kuna me teeme seda juba kolmandat aastat, siis me teame, et see annab väga hea võimaluse jõuda linnainimesteni, kes niisama kirikusse ei tuleks. Eesmärk on pakkuda lastele vahvat keskkonda ja see on võimalus tutvustada, mida me kirikus igal nädalal teeme. Tutvustasime ka askeldajate tegevust ja oma kirikut. Elu on näidanud, et linnalaagrist jäävad umbes pooled lapsed askeldajate tundi käima, nii tuleb 5–6 last aasta peale juurde. Ja samuti on lapsevanemaid, kes on huvitatud Piibli tõdedest, on inimesi, kes on hakanud käima väikegruppides Piiblit uurimas. See kõik on alguse saanud lastelaagrist ja seeme on kasvama pandud. See seeme ei kasva niisama, seda pinnast tuleb kohandada, seda tuleb teha sõprusega ja hoolimisega nii laste kui ka vanemate suhtes. See on Jumala usaldamise ja järgimise protsess.“
Ohvritall
Kui Jeesus tuli Jordani äärde, et lasta ennast ristida, tajus Johannes Temas sellist iseloomupuhtust, millist ta polnud kunagi enne tajunud ühegi inimese juures. /…/
Johannest liigutas sügavalt see, kui ta nägi Jeesust palvesse põlvitamas ja pisarsilmil Isalt kinnitust anumas. Kui Jumala auhiilgus Jeesust ümbritses ja hääl taevast kõlas, mõistis Johannes, et see oli märk, mille Jumal oli tõotanud. Ta mõistis, et oli ristinud maailma Lunastaja. Püha Vaim tuli Tema peale ning osutades käega Jeesusele, hüüdis ta: “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Jh 1:29)
Mitte keegi kuulajatest ja ka ütleja ise ei tajunud sõnade “Jumala Tall” tähendust. Mooria mäel oli Aabraham kuulnud oma poja küsimust: “Isa … kus on ohvritall?” Isa vastas: “Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg.” (1Ms 22:7.8) Jääras, mille Jumal varus Iisaki asemele, nägi Aabraham sümbolit Temast, kes pidi surema inimeste pattude eest. Püha Vaimu läbi oli Jesaja kasutanud Päästja kohta sama kujundit: “Teda … viiakse tappa nagu lammas … aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale.” (Js 53:7.6) Kuid Iisraeli rahvas polnud mõistnud seda õpetust. Paljud neist pidasid paganate eeskujul Jumalale toodud ohvreid andideks, mille kaudu nad lootsid lepitada jumalust. Jumal soovis õpetada neile, et Tema armastus andis anni, mis lepitab inimesed Temaga. EGW “Ajastute igatsus”
