Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)
- Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab. (1Kr 8:1)
- Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud. (1Kr 8:3)
- Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud. (Ef 2:4)
- Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. (Ef 5:2)
Usaldus raskustes
Jumal juhtis heebrealased mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.
Astude sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.
Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: “Minge edasi.” Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme. Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: “Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.” Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik.
Pilv, mis oli egiptlaste jaoks pimedus, oli heebrealaste leerile heledaks valguseks, ujutades oma säraga üle nende ees avaneva tee. Sarnaselt kogeb uskmatu Jumala juhtivust kui pimedust ja lootusetust, Jumalat usaldav inimene aga näeb selles valgust ja rahu. Jumal võib juhtida meid küll läbi kõrbe või mere, kuid Tema tee on alati kindel tee. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Elu kui tunnistus
Üks kõige edukam moodus võita inimlapsi Jumalale on Tema iseloomu jäljendamine igapäevases elus. Meie mõju teistele ei sõltu nii palju sellest, mida ütleme, vaid kes me oleme.
Inimesed võivad arvustada meie mõttelaadi ja trotsida seda, nad võivad eitada meie üleskutseid, kuid omakasupüüdmatu armastusega täidetud elu on tunnistus, millele ei saa vastu vaielda. Põhimõttekindlal elul, millele on omane Kristuse alandlikkus, on vastupandamatu vägi. EGW “Ajastute igatsus”
Pühendunud elu
Jumala Sõna tõed täidavad inimese jaoks olulise praktilise vajaduse – hinge pöördumise usu kaudu. Neisse põhimõtetesse ei tohi suhtuda nii, nagu nad oleksid liiga puhtad ja pühad selleks, et neid igapäevasesse ellu rakendada. Need on tõed, mis ulatuvad taevani ja juhivad igavikku, kuid ometi peab nende elutähtis mõju olema läbi põimitud inimese kogemusega. Need peavad läbi tungima kõigist elu suurtest ja väikestest asjadest.
Südamesse vastu võetud tõe haputainas valitseb soove, puhastab mõtteid ja pehmendab iseloomu. See ergutab mõistuse võimeid ja hingejõudu. See avardab võimet tunda ja armastada.
Selle põhimõttega täidetud inimest peab maailm imeasjaks. Isekas, raha armastav inimene elab ainult selleks, et kindlustada endale selle maailma rikkus, au ja naudingud. Igavene maailm kaob ta silmist. Kuid Kristuse järgija jaoks ei ole need asjad kõikehaaravad. Kristuse pärast teeb ta tööd ja salgab end, et võiks kaasa aidata õilsas hingede päästmise töös nende heaks, kes on maailmas ilma Kristuse ja ilma lootuseta. Maailm ei suuda niisugust inimest mõista, sest too peab silmas igavest reaalsust. Südamesse on tulnud Kristuse armastus koos lunastava väega. See armastus valitseb kõiki teisi motiive ning tõstab sellise inimese maailma hukutavast mõjust kõrgemale. EGW “Kristuse tähendamissõnad”








