Evangeeliumite tsitaadid armastusest
Uue Testamendi evangeeliumites on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Jeesus õpetas oma järelkäijaid ja avardas armastuse mõistet. Jeesus selgitas, milline peaks olema inimeste omavaheline armastus. Seda nii sõprade kui vaenlaste vastu.
- Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole. (Mk 12:30.31)
- Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad. (Mt 5:44)
- Austa isa ja ema ning armasta oma ligimest nagu iseennast! (Mt 19:19)
- Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Jh 13:35)
- Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! (Jh 15.12)
- Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. (Jh 15:13)
Jumala kõikenägeva pilgu ees
Me ei ole kunagi üksinda. Ükskõik, kas me valime Tema või mitte, meil on kaaslane. Pea meeles, et ükskõik kus sa oled ja ükskõik mida sa teed, Jumal on kohal. Mitte miski, mida öeldakse, tehakse või mõeldakse, ei pääse Tema tähelepanust. Igal sinu sõnal ja teol on tunnistaja – püha, pattu vihkav Jumal. Mõtle sellele alati enne, kui räägid või tegutsed.
Kristlasena oled sa kuningliku perekonna liige, taevase Kuninga laps. Ära ütle ühtki sõna ega tee ühtki tegu, mis häbistaks “seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle”. (Jk 2:7)
Uuri hoolikalt jumalik-inimlikku iseloomu ja esita küsimus: “Mida teeks Jeesus minu asemel?” See peab olema meie kohustuse mõõdupuu. Ära aseta end asjatult nende seltskonda, kes oma kavalustega nõrgestaksid su eesmärki teha õigust või määriksid su südametunnistuse. Ära tee võõraste hulgas, tänaval, autos, kodus midagi sellist, mis vähimalgi määral halb paistab. Tee iga päev midagi selleks, et täiustada, kaunistada ja õilistada elu, mille Kristus on oma verega ostnud. EGW “Tervise teenistuses”
Usaldus raskustes
Jumal juhtis heebrealased mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.
Astude sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.
Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: “Minge edasi.” Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme. Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: “Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.” Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik.
Pilv, mis oli egiptlaste jaoks pimedus, oli heebrealaste leerile heledaks valguseks, ujutades oma säraga üle nende ees avaneva tee. Sarnaselt kogeb uskmatu Jumala juhtivust kui pimedust ja lootusetust, Jumalat usaldav inimene aga näeb selles valgust ja rahu. Jumal võib juhtida meid küll läbi kõrbe või mere, kuid Tema tee on alati kindel tee. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Elu kui tunnistus
Üks kõige edukam moodus võita inimlapsi Jumalale on Tema iseloomu jäljendamine igapäevases elus. Meie mõju teistele ei sõltu nii palju sellest, mida ütleme, vaid kes me oleme.
Inimesed võivad arvustada meie mõttelaadi ja trotsida seda, nad võivad eitada meie üleskutseid, kuid omakasupüüdmatu armastusega täidetud elu on tunnistus, millele ei saa vastu vaielda. Põhimõttekindlal elul, millele on omane Kristuse alandlikkus, on vastupandamatu vägi. EGW “Ajastute igatsus”








