Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
Elades Kristuses
Peame harjutama oma südant kaastundlikuks, õrnaks ja hellaks. Jättes maha igasuguse edevuse, tühjad jutud, pilkamise ja naljatlemise, ei tohiks me muutuda külmaks, kaastundetuks ja seltsimatuks. Issanda Vaim peab puhkama sinul seni, kuni muutud Jumala aias kasvava healõhnalise lille sarnaseks. Rääkides jätkuvalt valgusest, Jeesusest, Õiguse Päikesest muutud aust ausse, iseloomust iseloomu, kasvad jõust jõusse ja peegeldad üha enam Jeesuse kallihinnalist kuju.
Kristus on alati valmis jagama välja oma rikkusi ning meil tuleks koguda Temalt saadud vääriskivid kokku, nii et kui me räägime, võiks neid pudeneda meie huulilt. EGW “Elu tänasel päeval”
Sajandist sajandisse voolav armastus
Issand õpetas meid Jumalat oma Isaks nimetama, suhtuma Temasse kui vanemliku kiindumuse lättesse, kui armastuse allikasse, mis on voolanud sajandist sajandisse inimsüdame kanali kaudu. Kogu osavõtlikkus, kaastunne ja armastus, mida on maa peal ilmutatud, on välja voolanud Jumala troonist ning võrreldes selle armastusega, mis täidab Tema südant, on see kui allikas ookeani kõrval. Tema armastus voolab pidevalt, et teha nõrgad tugevaks, arad kindlaks ja anda moraalset julgust kõhklejatele.
Jumal tegutseb Kristuse kaudu ja inimene võib Poja nimel tulla Isa juurde. Meie teadmine ja laul on: “Kuulake, mida Issand on minu hingele teinud!” EGW “Te saate väe”
Tänulikkus
Miski ei aita ihu ja hinge tervisele rohkem kaasa kui tänulikkuse ja kiitmise vaimsus. Melanhooliale, rahulolematutele mõtetele ja tunnetele vastupanemine on positiivne kohustus, samamoodi nagu on kohustus palvetada.
Jutusta Kristuse võrratust väest ja räägi Tema aust. Kogu taevas on meie päästmisest huvitatud. Jumala inglid, tuhat korda tuhat ja kümme tuhat korda kümme tuhat, on volitatud teenima neid, kellest saavad pääste pärijad. Nad kaitsevad meid kurja eest ja löövad tagasi pimeduse väed, mis püüavad meid hävitada. Kas meil pole siis põhjust olla tänulik iga hetk, tänulik isegi siis, kui meie teel on silmanähtavaid raskusi? EGW “Tervise teenistuses”
Lootustandev tsitaat Piiblist
“Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele.” (Tt 2:11)
Selgitav mõttetera elust
Jumala annid
Usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”