Usus edasiminek
Oma töö edasiviimisel ei tee Issand alati oma sulaste ees teed tasaseks. Mõnikord paneb Ta proovile oma rahva usalduse, viies nad olukorda, kus nad on sunnitud edasi minema vaid usus. Sageli lubab Ta neil jõuda kitsikusse ja käsib neil minna edasi olukorras, kus nende jalad näivad puudutavat Jordani vett. Kui siis sellises olukorras Tema sulaste palved Tema poole tõsises usus üles tõusevad, avab Jumal nende ees tee ning viib nad avaratele tööpõldudele.
Kui Jumala käskjalad tunnevad oma vastutust Issanda viinamäe nende osade suhtes, mis veel abi vajavad, ning väsimatult oma Meistri vaimus hingede pöördumiseks töötavad, siis valmistavad Jumala inglid neile tee ning nad varustatakse töö edasiviimiseks vajalike vahenditega. EGW “Apostlite teod”
Looja tuli inimeste keskele
Loomistöö kõneleb meile Jumala osavusest ja väest. Jumal on oma headuses pannud maa peale kaunid lilled ja puud, mis on imeliselt kohanenud nende maade ja kliimaga, kus nad kasvavad.
Kuigi patt on moonutanud loodusobjektide kuju ja ilu, kuigi neis võib näha õhuvägede vürsti töö jälgi, ometi kõnelevad need Jumalast ning ilmutavad ikka veel mõndagi Eedeni ilust.
Üleval taevastes, maa peal, ookeani veteavarustes – igal pool näeme Jumala kätetööd. Kogu loodu tunnistab Tema väest, tarkusest ja armastusest. Ometi ei saa me Jumala isikut tundma õppida tähtedelt, ookeanist või kärestikelt. Seda tuli Kristus ilmutama. …
Kristus tuli, et ilmutada langenud inimkonnale Jumala armastust. Tema, maailma Valgus, looritas oma jumalikkuse sära pimestava hiilguse ja tuli siia maa peale elama inimesena inimeste keskel, et nad võiksid hukkumata oma Loojaga tuttavaks saada. Keegi ei ole Jumalat kunagi näinud, välja arvatud see osa, mis sai avalikuks Kristuse kaudu. Jeesus ütles: “Kõik on mu Isa üle andnud mulle ja keegi ei tunne, kes on Poeg, kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg, ja kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.” (Lk 10:22) EGW “Pilk ülespoole”
Armastades
Esimene suur käsk on: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega!” “Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Mk 12:30,31) Neis kahes käsus on koos kõik moraalsete olevuste huvid ja kohustused. Need, kes täidavad oma kohust teiste suhtes nii, nagu nad sooviksid, et teised neile teeksid, jõuavad tasemele, kus Jumal saab end neile ilmutada. Ta annab neile oma heakskiidu. Nad saavad täiuslikuks armastuses ning nende töö ja palved pole asjatud. Nad võtavad pidevalt Algallikast vastu armu ja tõde ning annavad saadud jumalikku valgust ja päästet heldelt teistele edasi. Neis täituvad Pühakirja sõnad: “Te kannate vilja pühitsuseks. Ja selle tulemus on igavene elu.” (Rm 6:22) EGW “Tunnistused kogudusele” II
Vastuvõtjast saab andja
See, kes joob elavat vett, saab eluallikaks. Vastuvõtjast saab andja. Kristuse arm hinges on nagu allikas kõrbes, mis keeb üles kõigi värskendamiseks ning paneb hukkuvad inimesed innukalt eluvett jooma. “Januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!” (Ilm 22:17b)
Selle töö käigus saame suuremad õnnistused, kui üksnes enda kasuks tegutsedes. Me jõuame Päästja ligi heade päästesõnumite levitamisega. EGW “Tervise teenistuses”
Ohvrit väärtustades
Kas täielik alistumine Kristusele tundub sulle liiga suure ohvrina? Esita endale küsimus: “Mida on Kristus minu eest andnud?” Jumala Poeg andis kõik – elu, armastuse, kannatuse – meie lunastamiseks. Kas meie, kes me ei vääri nii suurt armastust, keeldume andmast talle oma südant? Igal eluhetkel oleme osa saanud tema armu õnnistustest ja just sellepärast ei taipa me teadmatuse ja õnnetuse sügavust, millest meid on päästetud. Kas me võime vaadata temale, keda meie patud on läbi pistnud, ja siiski olla tema armastuse ja ohvri suhtes hoolimatud? Kas me võime, mõeldes au Issanda lõputule alandumisele, nuriseda, et saame igavesse ellu minna vaid läbi võitluse ja enesesalgamise? EGW “Tee Kristuse juurde”
Aita ligimest
Ma lugesin kord lugu mehest, kes külmal talvepäeval läbi sügavate hangede rännates külmast kangeks muutus; külm tungis peaaegu tajumatult temani ja külmutas ta elujõu. See mees oli peaaegu surnuks külmunud ning oli valmis võitluses elu eest alla andma, kui ta äkitselt kuulis kellegi kaasränduri oigeid, kes oli ka külmast hukkumas. Temas tärkas kaastunne ning ta otsustas oma kaaslase päästa. Ta hõõrus selle õnnetu mehe jääkülmi jäsemeid ning peale küllaltki suurt pingutust õnnestus tal too jalule tõsta. Kuna aga kannatanu ei suutnud seista, siis kandis see mees ta läbi nende hangede, millest ta oli arvanud, et ei suuda kuidagi üksinda läbi minna.
Kui ta oma kaaslase kindlasse kohta oli kandnud, jõudis talle pärale tõde, et teist päästes, oli ta ka iseenda päästnud. Tema siirad pingutused teise päästmiseks olid kiirendanud vere ringvoolu ta külmunud veresoontes ning tervistav soe hoovus jõudis ka keha kaugematesse osadesse.
Usklikele tuleb pidevalt õpetuste ja näidete abil meelde tuletada seda õppetundi, et teisi aidates saame me ise abi – nii annavad nende kristlikud kogemused parimaid tulemusi. Las need, kes on masendunud, kes arvavad, et tee igavesse ellu on katsumusterikas, raske, minna välja tööle teisi aitama. Sellised pingutused, kui nad on ühendatud palvetega jumaliku valguse saamiseks, panevad nende südamed Jumala armu mõjul kiiremini tuksuma ja nende armastus hakkab särama suurema jumaliku tulisusega. Kogu nende kristlik elu muutub siis tõelisemaks, siiramaks ja palverikkamaks. EGW “Elu tänasel päeval”
