Ustavus väikestes asjades
Tõeline armastus ei ole tugev, tuline, keevaline kirg. Vastupidi, see on oma olemuselt rahulik ja sügav. See vaatab pelgalt välisest kaugemale ja seda köidavad üksnes väärtused. See on arukas ja peene otsustusvõimega ning selle pühendumine on reaalne ja püsiv. Jumal paneb meid proovile ja katsub läbi elu tavaliste juhtumitega. Väikesed asjad ilmutavad südame olemust. Väikesed kiindumused, arvukad väikesed juhtumused ja elu lihtsad lahked teod moodustavad kokku elu õnne ning lahkete, julgustavate, südamlike sõnade ja elu väikeste lahkete tegude hooletusse jätmine aitab muuta elu õnnetuks. Viimaks leitakse, et enesesalgamine meid ümbritsevate inimeste hüvangu ja õnne nimel moodustab suure osa taevas asuva eluraamatu sissekannetest. Samuti selgub tõsiasi, et teiste hüvangut ja õnne silmas pidamata enese eest hoolitsemine ei jää meie taevasel Isal märkamata. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Risti jalamil
Kuidas me siis pääseme? “Nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas”, nii on ülendatud Inimese Poeg ning igaüks, keda madu on salvanud, võib vaadata ja elada. “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patud!” (Jh 1:29) Ristilt paistvas valguses näeme Jumala armastust. Tema armastus tõmbab meid enda poole. Kui me ei osuta vastupanu, juhitakse meid risti jalamile, et me võiksime kahetseda patte, mille pärast Õnnistegija risti löödi. Siis loob Jumala Vaim inimhinges usu kaudu uue elu. Mõtted ja tahe alistuvad Kristusele. Süda ja mõistus uuendatakse Tema sarnaseks, kes tegutseb Püha Vaimu kaudu meis. Me usaldame kõik Temale. Siis kirjutatakse Jumala käsk meie mõistusesse ja südamesse ning me ütleme koos Kristusega:
Vestluses Nikodeemusega avas Jeesus lunastusplaani ja oma maise missiooni. Mitte üheski hilisemas jutluses ei seletanud Ta nii üksikasjalikult seda tööd, mis peab tingimata tehtud saama kõigi südames, kes tahavad pärida taevariiki.
Kui Jeesus viimaks risti löödi, meenutas Nikodeemus Õlimäel öeldud sõnu: “Nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg, et igaühel, kes usub Temasse, oleks igavene elu.” (Jh 3:14.15) Selle salajase vestluse helk valgustas tema jaoks risti Kolgatal. Nikodeemus nägi Jeesuses maailma Lunastajat. EGW “Ajastute igatsus”
Luba Jumalal juhtida
Usk on Jumala usaldamine – uskumine, et Ta armastab meid ja teab kõige paremini, mis meile hea on. Niisiis juhib see meid enda tee asemel Tema teed valima.
Meie teadmatuse asemel võtab see vastu Tema tarkuse, meie nõrkuse asemel Tema jõu, meie patususe asemel Tema õiguse. Meie elu on juba Tema oma; usk tunnustab Tema omandiõigust ja võtab vastu selle õnnistuse. Elu edu saladustena on välja toodud tõde, ausameelsus ja puhtus. Usk on see, mis annab need põhimõtted meie käsutusse. EGW “Te saate väe”
Rumalad ja targad
Kümme neitsit näevad selle maailma lõputunde. Nad kõik väidavad end olevat kristlased. Kõigil on kutse, kõigil nimi, kõigil valgus, ja kõik ütlevad end teenivat Jumalat. Kõik näivad ootavat Tema ilmumist. Viiel puudub siiski midagi. Viis neitsit jäävad üllatunult ja jahmunult pulmahoonest välja. /…/
Igaüht meist kujutatakse targa või rumala neitsina. On paljusid, kes ei soovi viibida Jeesuse jalge ees ja õppida Temast. Nad ei tunne Tema teid ega ole valmis Tema tulekuks. Nad väidavad end ootavat oma Issanda tulekut, kuid ei valva ega palveta usus, mis hinge armastuse kaudu puhastaks. Sellised inimesed elavad hooletut elu. Nad on kuulnud ja vastu võtnud tõe, aga ei ela seda läbi. Neil ei ole lampides armu õli. Nad pole valmis Talle pulmasöömaajale. /…/
Ärge olge nagu rumalad neitsid, kes peavad endastmõistetavaks, et Jumala tõotused kuuluvad neile, kuigi nad ei kuuletu Kristuse käskudele. Kristus õpetab, et pelgalt kristlaseks tunnistamine ei tähenda midagi. Ta ütleb: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” (Mt 16:24) EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”








