Ma sooviksin, et suudaksin edasi anda kristliku elu ilu. Alustades eluhommikust, juhituna looduse ja Jumala seadustest, liigub kristlane kindlalt edasi ja ülespoole, tõmbudes iga päevaga lähemale oma taevasele kodule, kus teda ootab elukroon ja uus nimi, “mida ükski muu ei tunne kui aga see, kes selle saab.” Jätkuvalt suureneb tema õnnelikkus, pühitsuse tase ja kasutuskõlbulikkus. Iga-aastane edasiminek ületab eelmise aasta oma.

Inimesed, kes viivitavad Jumala otsimisega senikaua, kuni nende elukaar on peaaegu lõpule jõudnud, kaotavad elu täis puhast, ülevat õnne – õnne, mida ei saavutata iialgi siinse elu pakutavaid naudinguid taga ajades. Inimesed, kes on juba kaua Jumalaga tuttavad olnud on valmis liituma Jumala perekonnaga. EGW “Elu tänasel päeval”

Tõde, nagu see on Jeesuses, saab kogeda, kuid mitte iial seletada. Selle kõrgus ja laius ja sügavus ületab meie mõistuse. Võime pingutada oma kujutlusvõimet viimase piirini ja isegi siis näeme ainult virvendust selle armastuse piirjoontest, mis on seletamatu ja kõrge nagu taevas, kuid mis ometi kummardus maani, et panna kõigile inimestele Jumala kuju pitser.

Ometi võime näha nii palju, kui suudame, jumalikku kaastunnet. See avaldub alandlikule, kahetsevale hingele. Me mõistame Jumala kaastunnet sama palju, kui mõistame Tema ohvrit meie eest. Kui me uurime alandliku südamega Jumala Sõna, siis avaneb meie ees lunastuse ülim mõte. Kui me seda vaatleme, suureneb valgus, ja kui me püüame seda mõista, muutub see aina kõrgemaks ja sügavamaks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”

Just nii nagu planeedid universumis läbivad kõrvalekaldumatult oma trajektoori, nii ei tunne Jumala tõotused kiirustamist ega viivitust. Pilkase pimeduse ja suitseva sulatusahju sümboolika kaudu oli Jumal kõnelnud Aabrahamile Iisraeli vangipõlvest Egiptuses ning kuulutanud, et nende võõrsiloleku aeg kestab 400 aastat. “Pärast seda,” ütles ta, “tulevad nad ära suure varandusega.” Selle kuulutuse vastu võitles asjatult kogu vaarao impeeriumi sõjajõud. Just selsamal päeval, millest kõneles jumalik tõotus, “sündis see, et Jehoova väehulgad läksid Egiptusest välja.” Sama kindlalt oli taevasel nõupidamisel otsustatud Kristuse tulemise tund. Kui suur ajakell jõudis selle hetkeni, siis sündis Jeesus Petlemmas.

Jumalik ettenägevus oli juhtinud rahvaste rändamist ning inimlike pürgimuste suunda nii, et maailm oli küps Vabastaja tulekuks. /…/

Siis tuli Jeesus, et taastada inimeses Looja kuju. Ainult Kristus võib kujundada uueks iseloomu, mida patt on rikkunud. Ta tuli, et sundida taganema deemonid, kes olid juhtinud inimese tahet. Ta tuli, et tõsta meid üles põrmust ning vormida meie rikutud iseloom Tema jumaliku iseloomu sarnaseks ja kaunistada seda Tema auga. EGW Maranatha – meie Issand tuleb”