Eesmärgi täitumine
“Vaata, ma tulen – rullraamatusse on minust kirjutatud – tegema Su tahtmist, on Jumal!” (Hb 10:7) Need sõnad kuulutavad selle eesmärgi täitumist, mis oli olnud varjul igavestest aegadest. Kristus kavatses tulla siia maailma ja saada inimeseks. Ta ütleb: “Sa valmistasid mulle ihu”.
Kui Kristus oleks ilmunud selles aus, mis Tal oli Isa juures enne maailma loomist, ei oleks me suutnud taluda Tema lähedust. Selleks, et me võiksime näha Jumala au ja mitte hukkuda, tuli Tal oma au varjata. Tema jumalikkus kaeti inimlikkusega – au, mida poleks suudetud taluda, kaeti nähtava inimkujuga. EGW “Ajastute igatsus”
Vaimulik mõistmine
Tõe kalliskivid on puistatud kõikjale ilmutuse väljale, kuid need on maetud inimeste traditsioonide, ütluste ja korralduste alla ning taevane tarkus jääb tähelepanuta, sest Saatanal on õnnestunud panna maailm uskuma, et inimeste sõnad ja saavutused on suure tähtsusega.
Issand Jumal, maailmade Looja, on andnud maailmale evangeeliumi määratu suure hinna eest. Selle jumaliku tööriista kaudu on avatud taevase lohutuse ja pideva tröösti rõõmsad, värskendavad lätted neile, kes eluallika juurde tulevad. Veel on tõemaagi sooni, mida avastada, kuid vaimulikke asju tuleb mõista vaimulikult. EGW “Te saate väe”
Paluge igal ajal
Me peame viibima sageli palves, kui me soovime taevastes asjades edeneda. Kui me tõesõnumit esmakordselt kuulsime, kui sageli me siis palvetasime! Kui sageli võis meie palvesosinat kuulda toas, heinaküünis, lilleaias või aasal. Sageli veetsime me kahe- või kolmekaupa tunde siiras palves, tuginedes Tema tõotustele. Sageli kõlas seal nuukseid ning seejärel tänuhäält ja ülistuslaulu. Nüüd on Issanda päev lähemal kui me esmalt arvasime ning me peaksime olema puhta südamega, innukamad ja palavamad kui neil varajastel päevadel. Meid ümbritsevad ohud on praegu tõsisemad kui tollal ning inimsüdamete pinnas enam paadunud. Just praegu peame me laskma Kristuse Vaimul endasse imbuda ning me ei tohiks puhata enne, kui oleme Tema Vaimu kätte saanud.
Arenda endas harjumust vestelda Päästjaga. Tõsta oma süda jätkuvalt üles vaikses palves abi, valguse, jõu ja arusaamise järele. Olgu iga su hingetõmme kui üks palve. EGW “Elu tänasel päeval”
Lepitusohver päästeks
Jeesus on meie lepitusohver; me ei suuda ise enda eest lepitust teha, kuid me võime usus võtta vastu lepituse, mis on juba tehtud. “Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde.” (1Pt 3:18) “Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.” ( 1Jh 1:7) Tänu tema kallile verele saab patust rikutud hinge tervis taastatud. Sel ajal kui sa saadad oma palve üles Jumala poole, paneb Püha Vaim su südamesse Jumala usaldusväärsed tõotused.
Kimbatuse hetkel, kui Saatan sisestab kahtlusi ja julgusetust, tõstab Issanda Vaim tema vastu kui lipu Kristuse usaldusväärsed tõotused ning õiguse Päikese eredad kiired vilksavad sinu mõistusesse ja hinge. Kui Saatan tahab sind meeleheitega üle ujutada, osutab Püha Vaim eestkostele, mida teeb elav Päästja sinu eest. Kristus on meeldiv lõhn, püha viiruk, mis muudab sinu palved Isale vastuvõetavaks. Kui Kristuse õiguse valgust täielikult mõistetakse ja vastu võetakse, tungivad hinge armastus, rõõm, rahu ja sõnul väljendamatu tänulikkus ning sellise õnnistuse saanu sõnad on: “Su abi teeb mind suureks.” (Ps 18:36) EGW “Te saate väe”
Andmisest
Andmise vaim on taeva vaim. Olgu need materiaalsed või vaimuanded – kõik tuleb panna meeleldi ohvriks Jeesuse jalge ette.
Kristuse ohverdav armastus ilmnes ristil. Et inimest päästa, andis Ta kõik, mis Tal oli, iseendagi. Kristuse rist saab õnnistuseks igale Lunastaja järelkäijale. See on näitlik põhimõte, mis kohustab andma ja andma. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
Tsitaat Piiblist
Motiveeriv tsitaat Piiblist: “Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks, sest mulle on pandud sinu nimi, Issand, vägede Jumal.” (Jr 15:16)
Teednäitav mõttetera järjepidevusest
Kui te kogute kokku valguskiired, mille Jumal on minevikus andnud, siis annab Ta suurema valguse. EGW “Tunnistused kogudusele” II