Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Südame kangus
Hävitusinglist jäid maha laastatud paigad ja varemed. Ainult Gooseni maakond säästeti. Egiptlastele näidati, et maa on elava Jumala kontrolli all, et loodusjõud kuuletuvad Tema häälele ning et Temale sõnakuulelikud on kaitse all. …
Mooses teadis, et võitlus polnud veel lõppenud. Vaarao ülestunnistus ja tõotused ei tulenenud äkilisest meele- või südamemuutusest, vaid purskusid esile õuduse ja ahastuse sunnil. … Vaevalt oli kuningas hirmust toibunud, kui ta jälle südame paadutas. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
“Vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud Iisraeli lapsi minna – nagu Issand oli Moosese läbi öelnud.” (2Ms 9:35)
Üleskutsuv mõttetera
Julgustav tsitaat Piiblist
Jumala laste ühtsus
Harva on kaks inimest täiesti sarnased. Nii inimeste keskel kui ka looduses valitseb mitmekesisus. Jumala laste ühtsus erinevustes – armastuse ja hoole näitamine erinevustele vaatamata – on tunnistuseks, et Jumal saatis oma Poja siia maailma patuseid päästma.
Ühtsus, mis valitseb Kristuse ja Tema õpilaste vahel, ei hävita kellegi isikupära. Ollakse üks meelsuselt, eesmärkidelt ja iseloomult, kuid mitte isiksuselt. Saades osa Jumala Vaimust ning alludes Jumala seadusele, saab inimene osa jumalikust loomusest. Kristus viib oma järgijad elavasse ühendusse enda ja Isaga. Püha Vaimu töö kaudu inimmõistuse juures saab inimene täiuslikuks Kristuses Jeesuses. Ühtsus Kristusega loob ühtsusesidemed ka üksteise vahel. See ühtsus on maailmale kõige paremaks tõendiks Kristuse suurusest ja väärtusest ning Tema jõust patte võita.
Pimeduseväed ei suuda midagi usklike vastu, kes armastavad üksteist, nagu Kristus on neid armastanud; kes keelduvad võõrdumisest ja tülidest; kes seisavad koos; kes on lahked, viisakad ja õrnasüdamelised ning peavad kalliks usku, mis töötab armastuse läbi ning puhastab hinge. Meil peab olema Kristuse Vaim, muidu ei ole me Temast.
Ühtsuses on jõud, eraldumises aga nõrkus.
Mida tihedam on meie liit Kristusega, seda tugevam on meie ühendus üksteisega. Ebakõlad ja sallimatus, isekus ja uhkus võistlevad ülemvõimu pärast. Nad on jagunenud südame viljad, mis on avatud hingevaenlase meelitustele. Saatan juubeldab, kui ta on suutnud külvata lahkarvamusi.
Ühtsuses on elu. Selles peitub vägi, mida ei saa kuidagi võita. EGW “Jumala pojad ja tütred”








