Tsitaadid õndsatest Uues Testamendis
Piiblis Uues Testamendis on kirjakohad, mis räägivad, milline inimene on õnnis. Jumal teeb enda poolt kõik, et inimene võiks õnnis olla. Ta annab selleks ka soovitused, kuidas õndsaks saada ja jääda.
- Vaata, me kiidame õndsaks kannatlikke. Te olete kuulnud Iiobi kannatlikkusest ja näinud Issanda antud elulõppu, sest Issand on halastav ja armuline. (Jk 5:11)
- Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. (Jk 1:12)
- Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna sisse! (Ilm 22:14)
- Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises. (Jk 1:25)
Lunastusplaani alus
Kristus oli igas mõttes jüngrite eest hoolitseja, nende koormakandja. Ta jagas nende vaesust. Ta salgas ennast nende pärast. Ta käis nende ees, et tasandada rasked rajad. Samad põhimõtted juhtigu kõiki Kristuse koguduse liikmeid. Lunastusplaani alus ja läbiv joon on armastus. Kristuse riigis on suurimad need, kes järgivad Tema eeskuju ja käituvad Tema koguduse karjastena.
Pauluse järgnevad sõnad väljendavad kristlase elu tõelist väärtust ja au: “Ehk ma küll olen vaba kõikidest, olen ma ometi hakanud kõikide orjaks” “ega otsi oma, vaid paljude kasu, et nad päästetaks!” (1Kr 9:19; 10:33)
Inimesele peab jääma südametunnistuse vabadus. Keegi ei tohi käsutada teise mõtteid, määrata saatust või sundida südametunnistuse vastaselt tegutsema. Jumal jätab igale inimlapsele vabaduse mõelda ja tegutseda oma veendumuste kohaselt. “Nõnda tuleb meil igaühel anda aru iseenesest Jumalale.” Kellelgi ei ole õigust anda oma isiksust teise kontrolli alla. Kõigis põhimõttelistes küsimustes olgu “igaüks enese mõttes kindel oma veendumuses.” (Rm 14:12, 5) Kristuse riigis ei rõhu ülemad alamaid; seal pole sundust. Taevainglid ei tule maa peale valitsema või austust nõudma: nad tulevad armukuulutajatena, et aidata koos inimestega kaasinimesi jalule. EGW “Ajastute igatsus”
Võit Kristuse läbi
Kui Johannes oli õppinud sügavamalt mõistma Kristuse kannatusi, kirjutas ta Jumala riiki pääsemise ainsast tingimusest. “Kes võidab,” ütles Kristus, “sellele ma annan istuda ühes minuga minu aujärjel, nõnda nagu minagi olen võitnud ja istunud ühes oma Isaga tema aujärjele.” “Kes võidab, selle ma teen sambaks oma Jumala templis, ja tema ei lähe sealt enam välja ja ma kirjutan tema peale oma Jumala nime… ja oma uue nime.” (Ilm 3:21, 12) Apostel Paulus kirjutas: “Mind juba ohverdatakse ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval.” (2Tm 4:6-8)
Kristusele kõige lähemal saab olla inimene, kes on siin maal kõige enam endasse imenud Tema ennastohverdavat armastust, armastust, mis “ei suurustele… ei ole ennast täis… ei otsi omakasu… ei ärritu… ei pea meeles paha” (1Kr 13:4, 5); armastust, mis sunnib jüngrit pühendama kogu elu, töö ja omanduse inimkonna päästmiseks. Selline meelsus avaldus Pauluse elus. Ta ütles: “Sest minule on elamine Kristus.” Pauluse elus nägid inimesed Kristust. Ta lisas: “Ja suremine on kasu” – võit Kristuses. Ka surm kogub inimlapsed Kristusele. “Kristus saab auliseks minu ihus, olgu elu või surma läbi” (Fl 1:21, 20). EGW “Ajastute igatsus”








