Aluskiviks Kristus
Jesaja prohvetikuulutuses on öeldud, et Kristus on kindel alus, kuid ka komistuskivi. Apostel Peetrus kirjeldab Pühast Vaimust inspireerituna neid, kellele Kristus on aluskiviks, ja neid, kellele Ta on pahandusekaljuks.
“Kui te olete tunda saanud, et Issand on helde. Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: “Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.” Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga “kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks”, ning “komistuskiviks” ja “pahanduskaljuks””. (1Pt 2:3-8)
Ühenduses Kristusega, elava kiviga, saavad kõik, kes sellele alusele ehitavad, elavateks kivideks. Paljud inimesed võivad oma jõupingutustega end tahuda, poleerida ja kaunistada; kuid nad ei saa muutuda “elavateks kivideks” siis, kui nad pole ühenduses Kristusega. Ilma selle ühenduseta ei saa ükski inimene päästetud. Kui meis puudub Kristuse elu, ei suuda me vastu panna kiusatustele ja tormipäevadele. Meie igavene saatus sõltub sellest, kas me toetume kindlale alusele. Paljud ehitavad alusele, mis ei ole läbi proovitud. Kui tuleb paduvihm, raevutseb torm või mühisevad tulvaveed, siis sellised kojad langevad. Need pole rajatud igavesele Kaljule, tõelisele nurgakivile Jeesusele Kristusele. EGW “Ajastute igatsus”
Millele kulub sinu aeg?
Jumal on armuliselt andnud meile kakskümmend neli tundi igas ööpäevas. See on väärtuslik varandus, millega saab teha palju head. Kuidas me kasutame Jumala kuldseid võimalusi? Kristlastena peame hoidma pilgu ees alati Issandat, kui me ei taha kaotada kalleid hetki kasutult, nii et meil ei ole oma ajast midagi ette näidata. EGW “Jeesuse sarnaseks”
“Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.” (Rm 12:2)
Uuri Piiblit õige meelsusega
Me peaksime kasutama kogu oma hingejõudu Pühakirja uurimiseks ning harjutama oma mõistust Jumala sügavustega niipalju kui surelikel on võimalik mõista. Seejuures ei tohi me unustada, et lapselik kuulekus ja allaheitlikkus on õpilase õige meelsus.
Raskeid kohti Pühakirjas ei saa kunagi lahendada samade meetoditega, mida kasutatakse filosoofiliste probleemide puhul. Me ei peaks uurima Piiblit sellise eneseusaldusega, millega paljud tungivad teaduse valdkonda; me peaksime alandliku palvega pöörduma Jumala poole ja siiralt soovima teada saada Tema tahet. Me peame tulema suure Jumala ette alandliku ja vastuvõtliku vaimuga, või muidu pimestavad kurjad inglid meie mõistuse ja kalgistavad südame nii, et tõde ei avalda meile mõju. EGW “Suur võitlus”
Jumal on tõeline
Apostel Paulus ütleb, et Jumal on meid “kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki”. (Kl 1:13) Igaüks, kes on läinud surmast ellu, võib kinnitada, “et Jumal on tõeline”. (Jh 3:33) Ta võib tunnistada: “Ma vajasin abi ja leidsin selle Jeesuses. Ta rahuldas iga vajaduse ja kustutas hinge nälja ning nüüd on Piibel mulle ilmutus Jeesusest Kristusest. Sa küsid, miks ma usun Jeesusesse? Sellepärast, et ta on minule jumalik Päästja. Miks ma usun Piiblisse? Sellepärast, et ma olen leidnud selles Jumala hääle oma hingele.” Meie südames võib olla tunnistus sellest, et Piibel on tõde, et Kristus on Jumala Poeg. Me teame, et me ei järgi meeldivalt kujundatud väljamõeldisi. EGW “Tee Kristuse juurde”
Näide Aabrahamist
Pühakiri esitab meile märkimisväärseid eeskujusid tõelisest sõbralikkusest. Aabraham oli jumalamees. Oma telki üles seades püstitas ta sinnasamasse koheselt ka ohvrialtari ning kutsus Jumalat püsivalt enda juures viibima. Aabraham oli sõbralik mees. Tema elu ei määrinud isekus, mis on nii ebameeldiv iga inimese juures ja sedavõrd vastumeelne Jumala silmis. Jälgi Aabrahami käitumist, kui tema ees seisab lahkuminek Lotist. Ehkki Lott oli tema vennapoeg, Aabrahamist palju noorem ning Aabrahamil oli maavalikul esmaõigus, viis lahkus teda loobuma oma õigusest, lastes Lotil valida enesele selle maatüki, mis tundus talle parimana. Vaata teda, kui ta tervitab kolme rändurit keskpäeva kuumuses ning kiirustab nende vajaduste eest hoolitsema. Jälgi teda taas, kui ta osaleb äritehingutes hetiidi poegadega, et osta hauaplats Saarale. Ka oma leinas ei unusta ta olemast sõbralik. Ta kummardub nende ees, ehkki on Jumala poolt austatud mees. Aabraham teadis, mis on tõeline viisakus ja kuidas on kohane käituda oma kaasinimestega.
Me peaksime olema andestavad ning alati otsima võimalusi teiste rõõmustamiseks ning nende murede ja koormate kergendamiseks õrna lahkuse ja armastuse tegudega. Need tähelepanelikud heateod, mis saavad alguse kodust, laienevad väljapoole pereringi ning suurendavad kokkuvõttes õnne. EGW “Elu tänasel päeval”
