Valgus Jumalalt
See, kes on omandanud isikliku kogemusega teadmised Jumalast ja Tema Sõnast, on valmis uurima loodusteadust. Kristuse kohta on kirjutatud: “Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus.” (Jh 1:4) Enne pattulangemist olid Aadam ja Eeva Eedeni aias ümbritsetud selge ja kauni valgusega, Jumala valgusega. See valgus valgustas kõike, millele nad liginesid. Nende arusaama Jumala iseloomust ja kätetöödest ei varjutanud miski.
Aga kui nad alistusid kiusajale, siis lahkus valgus neist. Pühaduse rüüd kaotades kaotasid nad valguse, mis oli loodust valgustanud. Nad ei suutnud seda enam õigesti mõista. Nad ei suutnud enam märgata Jumala iseloomu Tema kätetöös. Seega ei suuda inimene tänapäeval ise looduse õpetusi õigesti lugeda. Kui teda ei juhi jumalik tarkus, tõstab ta looduse ja loodusseadused looduse Jumalast kõrgemale. Sestap ongi üksnes inimeste ideed teaduses nii sageli Jumala Sõna õpetustega vastuolus. Kuid nende jaoks, kes võtavad Kristuse elu valguse vastu, on loodus taas valgustatud. Ristilt säravas valguses võime looduse õpetusi õigesti tõlgendada. EGW “Tervise teenistuses”
Rajalt kõrvalekaldumata
Kui heldekäeline oli And, mille Jumal inimkonnale andis. Ta armastas maailma niivõrd, et andis ainusündinud Poja, “et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu”. (Jh 3:16) Issand Jeesus andis oma elu maailma eest, et inimesel võiks olla täiuslik eeskuju. Ta jättis maha oma kuningliku rüü ja krooni ning tuli inimesena maa peale. Teda kiusati kõigis asjus nii, nagu inimest kiusatakse, kuid Ta ei astunud kordagi kõrvale rajalt, mille Ta oli valinud. Teda hoidis Jumala vägi, Teda toetas See, kes tahab olla abiks kõigile, kes Teda armastavad ja Tema käske peavad. EGW “Pilk ülespoole”
“Õnnis on igaüks, kes kardab Issandat, kes käib tema teedel.” (Ps 128:1)
Õigust vastu võttes
Jeesus avas inimestele Jumala halastuse; kuid halastus ei kõrvalda õiglust. Käsk kõneleb Jumala iseloomuomadustest ja sellest pole võimalik kõrvaldada ainsatki tähekest selleks, et kohandada seda inimese pattulangemisega. Jumal ei muutnud oma käsku, vaid ohverdas end Kristuses, et inimest lunastada. “Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega.” ( 2Kr 5:19)
Käsk nõuab õiglust – õiglast elu ja täiuslikku iseloomu, kuid seda inimesel ei ole. Ta ei suuda täita Jumala püha käsu nõudeid. Kristus tuli maailma inimesena, elas püha elu ja arendas välja täiusliku iseloomu. Neid pakub Ta vaba annina kõigile, kes tahavad Teda vastu võtta. Jumal arvestab sellise inimese elu asemele Kristuse elu. Nii saab inimene Jumala halastuse tõttu andeks senitehtud patud. Kuid veel enam – Kristus varustab inimlapse Jumala iseloomujoontega. Ta kujundab inimese iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks, vaimuliku jõu ja ilu kantsiks. Nii täitub Kristusesse uskuva inimese elus käsu õigus.
EGW “Ajastute igatsus”
Õige Temas
Kristus on ülestõusnud Päästja. Kuigi Ta oli surnud, tõusis Ta üles ja elab ikka selleks, et meie eest kosta. Me peame uskuma südamega õiguseks ja tunnistama suuga päästeks. Need, keda usu läbi õigeks mõistetakse, tunnistavad Kristusest.
Õigeksmõistmine on võimas töö, mis tehakse kurjusega määrdunud patuse heaks. Tema, kes räägib tõtt, kuulutab patuse õigeks. Issand ise paneb uskliku arvele Kristuse õiguse ja kuulutab ta õigeks universumi ees. Ta kannab patuse patud patuse esindajale ja asemikule Jeesusele. Issand paneb iga uskuva inimese ülekohtu Kristusele. “Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)
Kristus maksis kogu maailma patuvõla ja kõik, kes tulevad usus Jumala juurde, võtavad omaks Kristuse õiguse, “kes kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks.” (1Pt 2:24) Meie patuvõlg on tasutud, meie patt on kõrvaldatud ja heidetud meresügavusse. Kahetsemise ja usu läbi oleme vabad patust ning vaatame Issandale, meie õigusele. Jeesus kannatas; õige kannatas ülekohtuse eest. EGW “Tõeline uussünd”
Mõistuse avardumine
Me ei tohiks ühegi inimese tunnistust võtta nagu Pühakirja õpetust, vaid peaksime enda jaoks ise uurima Jumala Sõna. Kui me lubame teistel enda eest mõtelda, halvab see meie jõu ja meie võimed ahenevad. Mõistuse õilsad jõud võivad nendele väärilise uurimise puuduses nii känguda, et kaob võime mõista Jumala Sõna sügavat tähendust.
Mõistus avardub, kui seda kasutatakse Piibli õpetuste omavaheliste suhete uurimiseks, kui Kirja võrreldakse Kirjaga ja vaimulikke asju vaimulikega. EGW “Tee Kristuse juurde”
