Sarnasus Kristusega
Jeesus kutsus enda juurde väikese lapse, võttis ta sülle ja lausus: “Kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te taevariiki!” Väikese lapse sirgjoonelisus, lihtsus ja usaldav armastus on omadused, mida taevas hindab. Need on tõelise suuruse tunnused.
Jeesus selgitas jüngritele, et maine hiilgus, au ja uhkus ei kuulu Tema riigi juurde. Jeesuse jalge ees ununevad kõik väljapaistvad omadused. Seal ei mõtle rikas või vaene, õpetatud või koolihariduseta inimene seisuse erinevustele ega eelistele. Kõik tunnevad end vere hinnaga ostetud inimlastena, kes sõltuvad täielikult Lunastajast.
Siiras kahetsev hing on Jumala silmis kallis. Jumal vajutab inimesesse oma pitseri mitte inimese seisuse, vaid sarnasuse järgi Kristusega. Au Issand on rahul nendega, kes on südamelt tagasihoidlikud ja alandlikud. “Su alandus” – inimloomuse osana – “teeb mind suureks!”
EGW “Ajastute igatsus”
Kristus hingetemplis
Püha Vaim peab tegema südames oma töö; kui see on tehtud, siis ei voola enam kibedad pisarad, vaid täitub tõotus: “Vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks”. (Jh 4:14)
Sa saad seisma jääda ainult Jumalas. Kui süda on Jumalaga lepitatud, ilmneb see kaaskristlastega suhtlemises. On näha, et hingetemplis elab Kristus. EGW “Pilk ülespoole”
Nelipühi
Kui jüngrid pärast Kristuse taevaminekut kogunesid, saatsid nad agaralt oma palveid Isa ette Jeesuse nimel. Pühalikus aukartuses kummardusid nad palvesse, korrates tõotust: “Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!” (Jh 16:23, 24) Nad sirutasid oma usukäed ikka kõrgemale ja kõrgemale võimsa põhjendusega: “Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” (Rm 8:34) Nelipühi tõi nende juurde Lohutaja, kelle kohta Kristus oli öelnud, et ta “on teie sees”. (Jh 14:17)
Nüüdsest pidi Kristus Püha Vaimu läbi alaliselt oma laste südames elama. Nende ühendus temaga oli nüüd veel lähedasem kui siis, mil ta isiklikult nende keskel oli. Neis elava Kristuse valgus, armastus ja jõud kiirgas neist, nii et inimesed seda nähes “panid… seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.” (Ap 4:13) EGW “Tee Kristuse juurde”
Üksnes usu läbi
Usk teeb meid võimeliseks nägema kaugemale käesolevast hetkest koos selle muredega; nägema kaugele ette, kus kõik see, mis meid praegu hämmeldab, meile selgeks saab.
Usk näeb Jeesust seismas Vahemehena Jumala paremal käel. Usk hoiab meie silme ees eluasemeid, mille Kristus on valmistanud neile, kes Teda armastavad. Usu läbi võime näha rüüsid ja kroone, mis on valmis pandud võitjaile, ning kuulda lunastatute laulu. EGW “Usk, millest ma elan”
Ohvrit väärtustades
Kas täielik alistumine Kristusele tundub sulle liiga suure ohvrina? Esita endale küsimus: “Mida on Kristus minu eest andnud?” Jumala Poeg andis kõik – elu, armastuse, kannatuse – meie lunastamiseks. Kas meie, kes me ei vääri nii suurt armastust, keeldume andmast talle oma südant? Igal eluhetkel oleme osa saanud tema armu õnnistustest ja just sellepärast ei taipa me teadmatuse ja õnnetuse sügavust, millest meid on päästetud. Kas me võime vaadata temale, keda meie patud on läbi pistnud, ja siiski olla tema armastuse ja ohvri suhtes hoolimatud? Kas me võime, mõeldes au Issanda lõputule alandumisele, nuriseda, et saame igavesse ellu minna vaid läbi võitluse ja enesesalgamise? EGW “Tee Kristuse juurde”
Aita ligimest
Ma lugesin kord lugu mehest, kes külmal talvepäeval läbi sügavate hangede rännates külmast kangeks muutus; külm tungis peaaegu tajumatult temani ja külmutas ta elujõu. See mees oli peaaegu surnuks külmunud ning oli valmis võitluses elu eest alla andma, kui ta äkitselt kuulis kellegi kaasränduri oigeid, kes oli ka külmast hukkumas. Temas tärkas kaastunne ning ta otsustas oma kaaslase päästa. Ta hõõrus selle õnnetu mehe jääkülmi jäsemeid ning peale küllaltki suurt pingutust õnnestus tal too jalule tõsta. Kuna aga kannatanu ei suutnud seista, siis kandis see mees ta läbi nende hangede, millest ta oli arvanud, et ei suuda kuidagi üksinda läbi minna.
Kui ta oma kaaslase kindlasse kohta oli kandnud, jõudis talle pärale tõde, et teist päästes, oli ta ka iseenda päästnud. Tema siirad pingutused teise päästmiseks olid kiirendanud vere ringvoolu ta külmunud veresoontes ning tervistav soe hoovus jõudis ka keha kaugematesse osadesse.
Usklikele tuleb pidevalt õpetuste ja näidete abil meelde tuletada seda õppetundi, et teisi aidates saame me ise abi – nii annavad nende kristlikud kogemused parimaid tulemusi. Las need, kes on masendunud, kes arvavad, et tee igavesse ellu on katsumusterikas, raske, minna välja tööle teisi aitama. Sellised pingutused, kui nad on ühendatud palvetega jumaliku valguse saamiseks, panevad nende südamed Jumala armu mõjul kiiremini tuksuma ja nende armastus hakkab särama suurema jumaliku tulisusega. Kogu nende kristlik elu muutub siis tõelisemaks, siiramaks ja palverikkamaks. EGW “Elu tänasel päeval”